SEB 31.Tartu Rattaralli 2012 lühike ots (74 km).

Nagu jalutuskäik pargis!:)
Tõesõna, mul pole kunagi nii kerget "võistlust" olnudki. Ilm oli pühapäeval imeilus. Soe, päike säras, mõned üksikud pilved ja üsna kerge tuul. Stardipaika jõudsime pool tundi enne starti, ehk siis täpselt stardikoridoride avamise ajaks. Kuna mul oli ükskõik, kas minu ees stardib 200 või 400 ratturit, siis ei hakanud ma seal järjekorras end vaevama, pikutasin natuke murul ja võtsin sappa veerand tundi enne starti, sain kenasti sisse ka. Kuna uus ratas on veel üsna harjumatu, rattatrenni teinud ei ole ja igasugused eesmärgid puudusid, siis otsustasin sõita rahulikus tempos.
Võtsin Lõunakeskuse juures mingis pundis koha sisse ja loksusin nendega kaasa. Hoidsin end kogu aeg grupi lõppu või siis kuskile äärele, et välistada igasugused võimalused kukkumiseks. Silmad-kõrvad lahti ja meeled erksad ning tuleb tõdeda, et sel korral ei tekkinud isegi ühtki ohtlikku olukorda minu vahetus läheduses. Elvasse jõdsime kenasti ja kiiresti, siis grupp lagunes miskipärast, kes läks sööma, kes läks jooma. Õnneks paar sõitjat hakkasid aga edasi sõitma ja sai nendele sappa võetud. Vahepeal kui tempo alla kukkus, siis sõitsin paar korda ka ise ees, et eespool mõnekümne meetri kaugusel olevad sõitjad kätte saada, kes tuulevarju pakuksid. Kambja kandis oli uus rajalõik, mis kulges suuremas osas mõnusalt allamäge, lausa lust oli seal laskuda. Ja olimegi tagasi vanal tuttaval rajal. Seal sattusin grupi sappa, mida vedas keegi tubli ja sportlik naisrattur. Kuna jaksu oli kõvasti, siis sõitsin tema kõrval mõned kilomeetrid. 7-8 kilomeetrit enne lõppu tekkis koomiline situatsioon, kus olin grupis esimene pea paar kilomeetrit ja paarkümmend ratturit sabas. Kogu distantsi vältel oli tempo minu jaoks nii mõnus, et vaid 3-4 korda üldse tuli suu lahti teha hingeldamiseks. Esmakordselt Elvast väljudes tõusul peale silda, siis mingil tõusulõigul Pangodi suunal, Kambjas mingil järsemal tõusunukil ja lõpus kolm kilomeetrit, mille lasin täie hooga. Aeg finisis 2:22:03.
Varemalt mäletan ikka, et kogu tee on hingeldatud ja pulss üleval olnud. Mis kõige kummalisem - läbitud sai distants uue isikliku rekordiga keskmise kiiruse osas - 31,3 km/h. Ratturite mõistes pole see muidugi mingi kiirus, aga ma olin sel aastal neli korda vaid käinud väntamas ja kümmekond kilomeetrit tunnis väiksema kiirusega. Peale sõitu ega sõidu ajal ei olnud ühtegi vaevust ka. Tagumik on jah natuke kange, aga ei enamat. Mulle kohe meeldis eile!
Nüüd võtan natuke rahulikumalt, sõidan rattaga ja jooksen, aga kavavabalt. Järgmine start 08. juunil Rakvere Ööjooksu poolmaraton.

Riia Maraton 2012

Ja joostud ta ongi. Raskelt ta tuli, aga siiski - tehtud!

Laupäeva pealelõunal sai ekipaaž komplekteeritud ja Riia poole suund seatud. Reis möödus kenasti ja sekeldusteta ning juba kuue paiku olime stardimaterjale kätte saamas.

Sealt edasi sai sammud seatud hostelisse, mis asus sõna otseses mõttes raekoja platsil meie mõistes (pildil vasakul). Öömaja oli mõistlik, stardini oli napid 500 meetrit, hind 18 latti. Dušš ja wc küll koridoris ja ühiskasutuses, kuid puhtad ja korralikud. Nii et ei mingisuguseid etteheiteid. Minu tuba oli veel neljandal korrusel ja aknad sisehoovi poole, nii et tänavakära ei kostunud ka sisse. Peale õhtust pastat, mis oli fantastiline, lugesin natuke toas ja keerasin end kümnest külili. Ja magasin ilusasti kuueni välja, siis puder sisse ja pikutasin veel seitsmeni. Hommik oli veel üsna jahe, kui starti jalutasin aga päike paistis ja oli juba näha, et läheb soojemaks. Paarkümmend minutit enne stardipauku andsin oma koti ära ja läksin stardikoridori. Minu meeleheaks sisenesid sinna ka tempomeistrid, kelleks nelja tunni jooksus olid kolm viiekümnendates härrasmeest, mitte just kõige saledama kehakujuga. Võtsin siis neile sappa ja jooks algas. Esimesed 2 kilomeetrit 11:55 ja edasi natuke kiiremini ning 10 km aeg tuli 56:57. Ametlik vaheaeg 14km peal 01:23:05.2 ja 21km 01:59:05.6. Erinevalt mõnest teisest, ei olnud mul tunnet, et tahaks peale esimest ringi maha tulla. Tegelikult oli hea meel, sest nüüd õnnestus ka joogipunktides soprdijooke ja puuvilju saada:) Esimesel ringil oli jah tagapool see jootmine ikka päris nali. Pooltes kohtades pidi ise seisma jääma, topsi pärast võitlema ja vett ise kausist ammutama, spordijooki ei näinud kordagi ja õnnestus saada ühelt laualt viimane apelsiniviil. Kuskil 15 km peal hakkas aga juba palav, kallasin esimese topsiku vett mütsi sisse. Edaspidi tegin seda igas võimalikus kohas ja jooksin ka veekardinate alt läbi. Kuum oli, tõsiselt kuum. Temperatuur oli umbes 23 kraadi varjus  ja päike paistis pidevalt. Kõik otsisid tänavatel majadelt ja puudelt varju. (Kolme paiku hiljem Riiast lahkudes näitas auto termomeeter kesklinnas 25, ühel tänaval suisa 26 soojakraadi.). Kui joostud oli umbes 25 kilomeetrit, siis hakkas kumm kuidagi tühjaks minema, üsna raske oli joosta. Ametlik vaheaeg 30 km peal näitab ajaks 02:49:19.6, seega olin veel ilusasti nelja tunni graafikus. Siis aga saabus 32 kilomeeter ja enam ei jõudnud tempomeestega kaasa minna. Jäin joogipunkti end värskendama ning sealt edasi vahe nendega ainult kasvas. Teist korda üle viadukti oli küll päris raske minna. Teadmine, et finiš on tegelikult siinsamas vähem kui kilomeetri kaugusel ja katkestada oleks nii lihtne. Aga tuli minna, sest oli ju harjutatud ja kohale tuldud. Natuke hakkasid reielihased tunda andma seal silla peal. Kui sillalt alla sain ja paremale pöörasime äärelinna poole, siis 35 kilomeetri märgi juures tuli korra ka kõndida, nii 50 meetrit. Väga palav oli. Igas joogipunktis jõin topsi või paar, võtsin apelsiniviilu, valasin vett pähe ja selga ja mütsi sisse ning võtsin ka švammi kaasa, kust sain. Puhtalt tahtejõu pealt sundisin end edasi kulgema, tempo oli muidugi olematu juba, aeglaseim oligi see 35 km märgist natuke jalutatud 7:05. Tagasi sillale jõudes sain kokku 10 kilomeetri "rongiga". Õnneks juhtusin selle lõpuossa, kus osade tempo oli veel aeglasem, mis andis hea võimaluse massi sulanduda ja nendega koos edasi liikuda. 39 km joogipuntis tegin veel paarkümmend meetrit kõndi joomise ajal, aga edasi üle silla kuni finišini ikka vaikselt joostes. Viimased kaks kilomeetrit ajaga 6:00 ja 6:15. Suur kell näitas 4:05:22, aga kiibi järgi tulemus 4:04:45:9. Eesmärk neli tundi alistada jäi paraku täitmata. Ega pole muud teha, kui sügisel Tallinnas jälle üritada:)
Pulss läks kohe peale starti 160 kanti üles ja sinna jäigi, lõpuks numbrid 165/187, kella järgi kulus 4547 kcal.

Eestlasi oli finišiprotokollis 74, õnnestus saada kena ja ümmargune 40. koht. Üks kaasmaalane lõpetas 8 sekundit enne mind, viimaste vaheaegade järgi võib arvata, et tal oli lõpp veel raskem. Järgmine jäi 2:24 ehk siis vähem kui poole kilomeetri kaugusele arvestades meie "suuri" kiiruseid. Tihe rebimine:)

Üldkokkuvõttes ilutseb diplomil 482 koht, vaatasin protokollist järgi, et 893 inimest on tulemuse kirja saanud. Viimased kolm ei mahtunud küll ajalimiiti, kuid korraldajaist oli ilus nad ära oodata. See 16 minutit pole ju mingi asi.


Tänaseks on sel aastal joostes läbitud 555,5 kilomeetrit:)

Esimesel ööl oli vasak põlv pisut valus ja lihased pisut kanged, aga kui võrrelda kahe aasta tagust Tallinna maratoni järgset päeva, kus kõndimine valmistas põrgulikku piina, siis mingisuguseid vaevusi otseselt ei olegi. Vaid kerge lihastuimus ja väike valu neis trepist alla minnes. Ei muud.

Hädad, haigused, kivid, kännud ja inimesed.

See nädal kulub aklimatiseerumiseks. Õhtuti üritan kümne paiku pikali minna ja hommikuti seitsme ajal ärgata. Eile käisin suisa sörkimaski algusega kell 7 ja 15 minutit. Koju tagasi jõudes poole tunni ja nelja kilomeetri pärast hakkas uni vaikselt ära ka minema:) Täitsa uskumatu, aga enne kaheksat linnas juba elu keeb:)

Aga loomulikult peab alati mingi häda ka olema. Eile lõuna paiku järsku viskas sellise kerge haigusevimma sisse. Teate kindlasti seda tunnet, kus nahk on hell, pea kergelt uimane, väike nohu nagu hiiliks ninas ringi ja kurgumandlid pisut valulikud ja suurenenud. Täna hommikul oli natuke paremaks läinud, aga päris hea veel ei ole. Homme hommikul peaks taas jooksma, aga kui enesetunne parem ei ole, siis jätan selle vahele või lükkan reedele. Loodetavasti hullemaks ei lähe.

Lisaks varasele ärkamisele on ka söök selline, et hommikuti puder või müsli ja päevas veel pudel mineraalvett.

Kaal täna hommikul 78,9 kg.

Kuidas ma Tartu Jooksumaratonil ei käinud.

Miks? Eelkõige hakkas lihtsalt ajast kahju. Hommikul vara üles, rooli, kolm tundi sõitu umbes, tund enne vaja kohal olla ning siis veel kolm tundi sõitu tagasi. Ei saa ka salata, et motivatsioon selle ürituse suhtes oli olematu, kuna ei saanud joosta 23 kilomeetrit, nagu juba aastaid tehtud ja seda kümmetki oleks pidanud tegema poole vinnaga. Lisaks veel sai kaks eelmist päeva üle lahe veedetud, seega seekord selline otsus.
Käisin hoopis ja jooksin oma kavajärgsed 14 kilomeetrit ära ja pärast veel väike pooleteise-tunnine jalutuskäik ka otsa. Jooksma läksin juba enne kümmet hommikul, tempo oli väga madal, esimese tunni jooksin kuskil 133 keskmise pulsiga, viimase pooltunni sutsu kiiremini, nii et keskmine pulss jäi kuskile 135 kanti. Üks ebameeldiv seik kah, õnnestus oma hüppeliigest natuke nikastada ühes tänavaaugus, õnneks tundub, et ei midagi tõsist, seda on päris tihti viimastel aastatel ette tulnud. Kerge valu hetkel, kuid ilmselt paari päevaga kadunud.

Selle nädala muudest tegemistest ka veel lühidalt:
ESMASPÄEV
Viimased lõigud, 6 X 800 meetrit kaheminutiliste pausidega. Trennis kulus aega jooksule 22:03, mis teeb kilomeetri ajaks keskmiselt 4:36

TEISIPÄEV
Käisin Pirital terviserajal sörkimas, pulss 130, läbitud distants 6,2 kilomeetrit, aega mõned sekundid alla 40 minuti. Polnud Pirital ammu käinud. Kevad oli ka sinna jõudnud õnneks:)

NELJAPÄEV
Taaskord 40 minutit sörki 130 pulsiga. Kui ca 800 meetrit joostud, hakkas korraga kõva vihma sadama, keerasin kodu poole tagasi, sest telefon oli kaitsetult taskus ja see oleks läbi vettinud, õnneks lõppes sadu sama ootamatult, kui see algaski. Taevas oli küll sünge ja must, aga nagu selgus, oli mind tabanud pilve äär vaid. Kui bussijaama juures oli asfalt märg täiesti, siis juba keskturu juures ilma ühegi täpita. Seega sain jooksmist jätkata ja tiirutasin siis niisama kodu lähedal, et võimaliku uue saju eest kiiresti varju saaks. Kokku tuli seekord viis ja pool kilomeetrit. Tundub küll pisut vähem, kui ma arvasin, aga ju tehnika teab:)

Järgmisel nädalal teisipäeval 30 minutit sörki, neljapäeval 40 minutit kerget jooksu ja reedel siis enesetunde järgi kas 30 minuti sörki või puhkus. Ja laupäeval sõidan Riiga ja pühapäeval maraton:)

Viimane pikk jooks.

Mitte nüüd lõplikult ma arvan, aga enne Riia maratoni küll:) Täna nimelt käisin ja sörkisin madala pulsiga 23,71 kilomeetrit. Mööda meie kauni kodumaa pealinna tänavaid, enamasti küll kohtades, kus valitsev linnapea ilmselt enamushääli ei saa. Tondi, Lilleküla, Linnuküla, Järvevana. Oli päris mõnus. Alguses tegi vasaku jala kannakõõlus pisut krõkse, siis oli vaja otsida päikesepoolseid tänavaid, et jahe ei oleks, kuid peale poolt tundi oli kerge ja mõnus kulgeda. Keskmine pulss 135, kilomeetri kiirus 6:15 keskmiselt. Kaasas olnud batoon ja kaks geeli jäid minust puutumata, sest enne söödud puder hoidis kenasti kõhu vajalikus seisus. Jookigi läks napid pool liitrit vaid. Kaal 79,2 kg.

Kolmapäeval puhkasin peale Viljandit, neljapäeva õhtu viis mind ühte restorani Raekoju platsis, seega nihkus sörk päeva võrra edasi. Reedel käisin Järvel ja tegin oma tiirud ära. Pulss 129 keskmiselt, läbitud distants 6,2 kilomeetrit. Aega kulus 44:39, mis teeb kilomeetri ajaks tasased 7:12.

Selle nädala "saak" seega 46,74 km. Homme viimane lõigutrenn, pühapäeval Tartu nelikürituse raames 10 kilomeetrit, kuid ülejäänud aeg kulub nüüd kuni maratonini vaid 130 pulsiga sörkimistele ja sedagi vaid 30-40 minutit ja kolm korda nädalas. Kaks nädalat veel jäänud ja siis on see tehtud loodetavasti :)

83. Suurjooks ümber Viljandi järve (2012).

Ja edukalt hooaja teiselt jooksuvõistluselt tagasi. Oli emotsionaalne:) Võtsin hommikul kolleegi peale ja hakkasime Viljandi poole sõitma. Päike paistis ja mida kilomeeter lõuna poole, seda soojemaks läks. Ligi  +14 oli stardihetkeks sooja. See tähendas jällegi pikki pükse ja lühikest särki. Kuna üleriieteta hakkaks jahe, siis võtsin veerand tundi enne starti end riidest lahti, panin koti pakihoidu ja võtsin oma stardigrupis teises reas koha sisse. Inimeste vahel on soe ka, tuul ei puhu peale. See oli tark tegu, sest grupp eespool olijad ei mahtunud kuidagi oma kuubikusse ära enam viis minutit enne starti ja osad jäidki ala kõrvale oma aega ootama. Võimlesime natukene ja liigutasime liigeseid ja lihaseid. Kolm minutit stardini, libistasin pilgu üle jalgade ja märkasin, et kiipi ei ole...
Siis tuli meelde küll, et üleriideid maha ajades seal pakihoiu telgi taga võtsin selle jala ümbert ära, et sokke vahetada ja tossud kenasti jalga siduda. Mõtlesin mida teha. Minna niisama jooksma? Aega ei saa protokolli, kellele seda jama veel vaja. Vahepeal olid muidugi lindid stardigruppide vahelt ka maha võetud ja olin kenasti ettepoole liikunud. Nüüd aga palusin inimestel end mööda lasta ja suundusin jooksuga kiipi otsima. Liival, seal kus riietusin, seda igatahes ei olnud. Sel hetkel meenus veel, et kiibi kaotajale on "auhinnaks" mingi üsna kopsakas rahaline summa ka. "Minut stardini!" teadustas kõneisik läbi valjuhääldi ja sisenesin telki, kus kotid olid, sobrasin oma asjades ja õnneks seal dresside vahel see oligi. Ruttu kiip jalale ja kott hunnikusse tagasi. Loll pea on ikka kerele nuhtluseks! "Stardini 15 sekundit!" Sel hetkel väljusin telgist ja jooksin stardi poole tagasi. Stardipauk kõmatas ja mass hakkas liikuma. Leidsin kuskil küljel avause, millest sisse ronisin, enne veel vaatasin, et ega äkki kogemata liiga ette ei satu, aga õnneks tundusid kõik numbrid tuhat ja pluss olevat, nii et kõik korras ja ehk ei järgne diskvalifitseerimist. Võite arvata, et olin üsna pahane enda peale:) Õnneks ei röövinud see aga eriti aega ning sain vist enam-vähem oma kohalt ka startida, võib-olla mõnisada kohta tagantpoolt. Aga siis õnneks suutsin selle ebameeldiva vahejuhtumi unustada, ning poolel maal jalal kiipi silmitsedes võttis juba muigama.
Jooksutempost oli pea võimatu aru saada, sest enamuses ma kilomeetrimärke ei näinud ja neid mis nägin, need olid küll suvaliselt maha pandud, vist 7 ja 6 km lõpuni, sest seal oli tempo nende järgi olematu. Ega tegelikult polnudki neist midagi, sest mõtlesin samamoodi edasi joosta, jõudu oli, sellist rasket hetke ei olnudki ja väike varu nagu oleks kogu aeg sees olnud. Kui viimast kilomeetrimärki uskuda, siis selle läbisin finišini 4:17. Igatahes viimasel kilomeetril oli jaksu küll ja möödusin vähemalt kolmekümnest, kui mitte enamast jooksjast. Lõpuaeg 56:55 ja koht 759 kokku 2832 lõpetaja hulgas. Tuleb rahul olla, ikkagi parim tulemus Viljandis. Ja seda minu eas:) (järgmisel aastal uus vanuseklass jällegi). Pulss 171/187, mis vist ei ole ka väga kõrge. Keskmine kilomeetri aeg 4:45, kui uskuda, et distants on 12 kilomeetrit. Eks ta enam-vähem vist ongi, mu telefon näitas küll pisut ülegi, aga seal on see stardieelne kiibi-haak sees ja mõnikümmend meetrit finišijärgset jalutust kuni auhinna-toitlustus-kotini. Täitsa mõnus oli. Ei mingisugust kurnatust või koledat väsimust lõpus. Hakka või uskuma, et jooksutrennist on kasu ka olnud. Eesmärk alla tunni hakkama saada sai päris kenasti täidetud.