Atškoo*. (*- nädal 21).

Esmaspäeval sai nautida tõelist suvesoojust. Ühtlasi oli see ka sel aastal esimene päev, kui jalutasin kinnasteta tööle. Veel reedel oli õhtul koju minnes vaid tosin soojakraadi, hommikul veel vähem. Ja kui ikka poolteist kilomeetrit on minna, siis hakkab näpul jahe, ega see pole mingi autosõit - sutsti kontorisse:) Aga jah, esmaspäeva hommikul oli juba nii soe, et sai tööle minna vaid lühikese varrega särgi väel. Päeva peale temperaturr muidugi muudkui kasvas ja oli +32 suisa. Karta on, et see jääb selle aasta rekordiks ka Tallinnas. Õhtul aga kukkus temperatuur päris kiirest. Juba enne seitset oli akna taga +19. Kuskil kaheksa paiku läksin jooksma. Terve nädala polnud ju saanud seda teha. Algus oli väga hea ja kerge, jooksin mööda mereäärt Pirita suunal. Enne Lillepi parki keerasin üles Maarjamäele ja see tõusuke oli juba päris raske. Jalad olid kuidagi pehmed, ilmselt eelmise kahe päeva rattasõidust, ning ajas ka pulsi üles. Seejärel sellest memoriaalist mööda ja suur ja pikk tõus üles Lasnamäele. Oi see oli raske. Aga üles ma sain. Ja edasi läks jälle ainult kergemaks. Kui esialgne plaan oli kohe lauluväljaku juurest alla keerata, siis läksin hoopis Valge tänava kaugu Lasnamäele, Lubja tänavale, Vilmsi jne. Kokku tuli tiiru pikkuseks lõpuks 10,15 kilomeetrit. Aega läks 58:25, keskmine kilomeeter 5:45. Ahjaa, mere poole tagasi liikudes oli kohe tunda, kuidas õhk jahedamaks läheb. Kui veel Majaka tänava otsal oli tuntavalt soe, siis merest mõnesaja meetri kaugusel näitas termomeeter +15 vaid. Järeldus - vesi on veel jahe. Mitte et ta kunagi ujumiskõlbulikuks minu jaoks muutukski üldse. Pole külma vee sõber.

Kolmapäeval oleks tahtnud tegelikult rattaga sõitma minna, aga just oli vihma sadanud ning tänavad märjad ja lompe täis. Seega otsustasin minna siiski sörkima. Kuidagi raske oli ikka alguses, ei teagi miks. Aga iga kilomeetriga läks paremaks ja lõpp oli suisa puhas rõõm. Kokku tegin 7,77 kilomeetrit, ajaga 47:03, keskmine kilomeeter 6:03. Häid uudiseid ka - kaal on hetkel 78,7 kg.


Neljapäeval oli töö juures soojenduseks tuletõrjeõppus. Sai trepist 22 korrust alla jalutada ja pärast üles ka. Õhtul vedasin tagumiku sadulaga harjuma. Rattarallini ei ole ju enam palju üle nädala jäänud. Läbisin 40 kilomeetrit 1:29:15 (27,1 km/h), pulss 133-161. Eks ma seda Rattarallit natuke pelgan ka. Lühikesel otsal on küll kõvasti käidud, aga see on ikka midagi muud. Aga vast sõidan ikka viie tunniga läbi. Peaasi, et keegi ees pikali ei kuku ja ise otsa ei lenda. Olen seal igasugu koledaid asju näinud. Täna selgus ka, et Keila poolmaratonile sel aastal ei saa minna. Järvejooksu Saadjärve etapp järgmisel päeval. 21+17 oleks natuke liig, kui tiba kiiremini joosta.

Laupäeval ajasin end hommikul juba kümne ajal sadulasse. Kuna eelmine õhtu läks natuke pikemaks, siis võtsin ikka alguses vägagi rahulikult. Sõitsin Viimsi poole, Kelvingi, Püünsi, Leppneeme, Tammneeme, Randvere, Kloostrimetsa ja mis kõik need kohad seal kah olid. Ilm oli ülihea, kui mitte arvestada lagedatel kohtadel puhuvat korraliku tuult. Kokku läbisin  52,2 kilomeetrit, aega läks 1:55:49 (27,1 km/h).

"Avastasin" hiljuti selle bändi. Meeldib...

Kevad on lõpuks saabunud.

Pühapäeval oli soe:) Käisin suisa lühikeste pükste ja t-särgi väel jalutamas. Samas kui hiljem mere äärde jõudsin, tuli ikka pusa peale ajada. Merelt tuleb veel päris külma tuult. Aga muidu oli päris mõnus.

Kuna ees on ootamas viimaste aastate suurim katsumus, Tartu Rattaralli (pikk ots!! pole kunagi läbinud), siis peab natuke end sadulas olemisega treenima. Laupäeval väntasin 38 kilomeetrit ja pühapäeval 55. Ega seda palju pole, aga abiks ikka raskel ajal. Loomulikult vaevlesin nädala alguses korraliku nohu ja kerge põskkoopapõletikuga. Seekord katsetasin Otriviniga, aitas isegi. Loomulikult doseerisin umbes kaks korda rohkem, kui juhend ette nägi, aga abi sain. Hetkel on olukord täitsa hea. Teisipäeval käisin veel saunas, hingasin kõvasti eukalüptiaure sisse. Aitas ka lõõra ja koopaid avada.

Rattarallini on jäänud kaks nädalat ning Harku järve jooksuni kolm. Seega tuleks mõlemat ala natukene harrastada.

Ahjaa, laupäeval käisin ka saatjana maijooksul. Mind päris tõsiselt huvitab, kas zoovolinik sekkuks, kui korraldataks jooks ainult meestele?:)

Täna hommikult tööle tulin sel aastal esmakordselt kinnasteta. Ei olnud ka mütsi ega buffi. Isegi särk oli lühikeste vartega:) Oli hea ja soe. Niiskegi sutsu. Nüüd lubab ju paariks päevaks troopilist kliimat. Näis.

SEB 32. Tartu Jooksumaraton.

Sissejuhatuseks olgu öeldud, et tegu ei ole mitte maratonidistantsiga, vaid raja pikkuseks peaks olema 23,4 kilomeetrit. Täna finišiprotokolli sirvides jäi silma, et osaluskordi kokku 15 sellenimelisel üritusel, oleks pidanud uhke medali või märgi saama:) Aga noh, kuna eile seda ei teadnud, siis jäi see välja võtmata. Mitte et sellega midagi erilist ka teha oleks, peale sahtlipõhja poetamise.

Mis siis sellele jooksule eelnes? Teisipäeval Riias NIN-i kontsert, kolmapäeval kudemine tööl. Neljapäeva õhtul kerge jooks (6,55 km; 38:59). No ja siis muidugi reede hommikul ärkasin nohu ja kergelt paistes mandlitega. Sama jama ka laupäeva hommikul.

Pühapäeva hommikul oli natukene parem, kuid nohu oli jätkuvalt ja kurk veidi kibe. Aga mis siis ikka, tuli end starti vedada. Ilm oli kehvapoolne: +10'C, üsna korralik tuul ja vahelduv pilvisus. Valik oli selge - pika riidega jooks. Kohe kui soojemad riided maha ajasin, hakkas külm muidugi:) Õnneks ei pidanud üle 5 minuti stardikoridoris ootama, seal katsid ka inimesed tuule ära. Plaan oli võtta rahulikult, kuid mitte lasta tempot alla 5:30 kilomeetri kohta. Esimesed kolm kilomeetrit näpud külmetasid, siis läks paremaks. Aga igas joogipunktis hakkas jällegi sellel käel jah, mis joogitopsi hoidis. Ei olnud minu ilm. Paljud jooksid pikkade riietega, nägin ka mõnda, kes suisa kinnastega.

Ega jooksu kohta midagi erilist kirjutada polegi. Kordagi ei olnud rasket hetke, pidevalt oli tunne, et saaks natukene kiiremini joosta. Kui võimalik oli, siis hoidsin mõne inimese selja taha, kui tempo aeglaseks muutus, läksin edasi. Rada oli mõnus, pori eriti ei olnud, mõned lombid vajasid ringiga möödumist. Taaskord märkasin, et tõusudel jooksevad ümbritsevad inimesed aeglasemalt, mis on hea tunne. Tõus on ju jooksu võlu!:) Poolmaratoni aeg oli 1:51:47 ja läbisin omaarust distantsi üsna ühtlases tempos. Igas punktis võtsin pool topsikest spordijooki.

Tõrva kah meepotti. Täpselt kilomeeter enne lõppu hakkas minu ees paarikümne meetri kaugusel üks meesterahvas kõikuma, üks mees ja naine aitasid ta metsa alla pikali. Oli näost täiesti valge. Hakkasime siis kiiresti finiši poole jooksma ja kiirabi hõikama, mõnekümne sekundi pärast oli õnneks teade edasi antud. Loodetavasti ei ole sel inimesel midagi rasket sellele järgnenud ja tegu oli hetkelise nõrkusega...
Igasugune isu lõpuspurti teha läks muidugi kaduma, lasin täpselt sama hooga edasi.

Reibas jooksja 100 meetrit enne finišit. (Pildi autor Merikene, avaldatud omaniku loata:))

Aeg 2 tundi, 3 minutit ja 16 sekundit (keskmiselt 5:18 kilomeeter). Stardinumber 965, koht finišis 965. Tehke järgi või makskem kinni:) Lõpuaja said 1848 jooksjat. Keskmine pulss 162, maksimaalne 187.

85. Suurjooks ümber Viljandi järve.

Kõrvemaa jooksu järelmõjuna olid esmaspäeval ja teisipäeval jalad siiski üsna kanged. See'p on see, kui kuu aega pole saanud lille liigutada ja siis on vajadus järsku kohe 16 kilomeetrit maastikul silgata.  Ahjaa - lisaks ülahuulele muidugi, tekkis ohatis ka alahuulele. Täismäng! Aga võtsin end siiski kokku ja käisin teisipäeva õhtul kergel jooksul, et lihaseid pehmendada. Kolmapäeval olidki jalad paremad. Kokku läbisin 5,56 kilomeetrit Kadrioru pargis ja selle lähiümbruses. Aega läks sellega 33:19 (5:59 km.). Aprillikuine panus treeningutele oli pea olematu. Jooksu siis 21,5 kilomeetrit ja ratast 47, kõndimist 66.

Ja nagu ikka esimesel mail, tuleb end varahommikul Viljandi poole sättida, et järvele joostes tiir peale teha. Ärgates näitas telefon, et õues on +1 kraadi. Ega siin midagi mõelda ei olnud. Kotitäis sooje riideid kaasa, osaliselt selga ja minek. Mõnikümmend kilomeetrit enne Viljandit hakkas ka vihma sadama. Ühesõnaga - täismäng. Etteruttavalt võib öelda, et jooksu vältel oli 4 kraadi "sooja" ning tibutas või sadas. Olen umbes kümmekond korda Viljandis käinud ja täna oli kindlasti kõige külmem ilm. Üldse oli see alles kolmas kord joosta seal pika riidega. Ülejäänud aastatel on kannatanud lühikesega joosta. Mõnel aastal on päikesest põsedki punaseks saanud. Muidugi oli ka seekord kliimapõlgureid, kes jooksid lühikeses dressis. Minu komplekti kuulusid igatahes põlvikud, pikad püksid, pikk särk, kilekas selle peal. No ja loomulikult nokats, buff ja kindad. Kordagi ei olnud sellist tunnet, et palav oleks. Iga riideese oli omas kohas ja paras sellise ekstreemse jooksuilma jaoks. Aga jooksust ka. Kuna pikk paus on olnud, siis ei julenud arvata, et palju alla 1:05 suudan joosta. Tegelikkuses ei olnud asi nii hull. Üsnagi korraliku tempoga (enda jaoks) minema, see tundus sobivat ja katsusin seda hoida. Üldiselt õnnestus. Jooksin igalt poolt nii-öelda suurema ringi. Peale esimest suurt tõusu teisel kilomeetril pöörasin paremale majade vahele ja esimese joogipunkti järgselt otse edasi, mitte metsa vahele sopa sisse. Peale kuuendat kilomeetrit oli väike auk enesetundes, kuid kraavist läbironimise järgselt võtsin tõusu veidi kergemalt ja sealt edasi ei olnud hirmu, et tempo kukuks ja kohale ei jõuaks. Finišis olin netoajaga 57:46, millega tuleb rahul olla. Teine jooks ju enam-vähem sel kuul. Koht esituhandes ja pulsinumbrid 169/185. Kuna täpne distantsi pikkus on teadmata, siis keskmise kilomeetri aega ei oska öelda. Umbes 5 minutit.

Nüüd siis loodetavasti saab nädalakese natukene valmistuda ja järgmisel pühapäeval ootab ees ots Otepäält Elvasse. Mitmes kord? Kurat seda teab. Ilmselt ka kuskil kümne kandis. Võib-olla sutsu rohkemgi.