Juba nädal tagasi sai rallitatud, aga no ei ole meeles ja mahti olnud siia midagi kirja panna. Aga mis täna tehtud, see homme hooleta.
See oli teine kord, kui pikale maale läksin, esmakordselt juhtus see kaks aastat tagasi. Sel korral oli rada muidugi raskem, pikkust vaid 2 km juures, kuid tõuse rohkem, sest 2014 läks rada otse Tartust läbi Pangodi Otepääle. Treeninud eriti muidugi ei olnud jälle, all oli vaid 530 kilomeetrit, neist pikim ots 59 kilomeetrit. Grupisõidukogemus null, sest kõik sõidud olin üksi teinud. Seega tuli hoida rahulikult kuskile sappa ja äärde, et ise oma ebakindlusega kedagi mitte häirida või teistele otsa lennata. Seekord läks küll nii, et mitte ühtegi olukorda ei olnud, kus oleks võinud kukkuda, seega läks kõik hästi. Kukkumisi ei näinud ka, vaid ühe kukkumise järelkajasid tee peal ja kraavis. Plaan vaid grupis loksuda jälle ei töötanud, sest mitu korda jäin üksi või kahekesi sõitma, sest grupid lagunesid. Õnneks niipidi, et teised jäid enamjaolt maha, reeglina läksid nad joogipunkti või jäid tõusudel rohkem hingeldama. Tenerife mägedesõit on ikka ses mõttes kasuks tulnud, et tõusul kannatas seal omasuguste seas üsna kergesti minna. Muidugi ei ole kogu raja tõusud eriti märkimist väärt, mõni järsem põnts on.
Kann jäi muidugi valusaks, randmed ka ikka pisut, aga panin endale plaani mitte enne 100 kilomeetri läbimist hädaldama hakata. No ja viimased 35 kilomeetrit olid juba kergemad, sai kohati päris hea hooga sõita pundis.
Lõpuaeg 4:29:13, keskmine kiirus 30 km/h ja pulsinumbrid 152/171. Tahapoole enam eriti rahvast ei jäänud, kuid ise olen rahul, elus ja terve. Tippkiirust ei ole kompuutri pealt vaadanud, kuid ühel laskumisel nägin küll silmanurgast, et esimene number oli 6. Mine tea, ehk järgmisel aastal jälle.
Viimase kuu lemmikbänd.
