19. Tartu Rattamaraton 40 km

Maraton ON nauding!

No mis siis, et lühike distants aga siiski. Eile oli kohe nii mõnus, et esmakordselt nautisin igat millimeetrit. Ükski tõus ei tundunud liiga raske, lihtsalt oli mõnus oma tempos sõita. Ega sõidust midagi kirjutada oskagi. Rahulikult minema ja nii ta läks. Ilm oli ilus, pilvealune, sooja kuskil 13 kraadi, tuuletu. Nii et ideaalne sõiduilm, vist. Lühikesed püksid,  lühike + pikk särk. Rada oli kuiv ja kiire, kohati tolmas, paar-kolm madalamat kohta olid natuke porised aga nii puhtaid riideid või kingi ei ole vist kunagi finišis olnud.

Startisin kolmandast grupist ehk siis 1 000 - 1 500 ratturi hulgas. Eile oli üks vähestest kordadest, mil õnnestus esimesest tõusust üles vändata, sattusin sellisesse soonde, kus ees keegi maha ei roninud ja sõitu ei seganud. Kolmes kohas pidin siiski jala maha panema, sest ees jäädi seisma ja hoog kadus.

 Sõit ise nägi selline välja, et 9,9 km (Kannistiku) peal 871 koht, 18,7 km (Palu) peal 773, 29,6 km (Hellenurme) 674 ja finišis Elvas oli lõppkohaks 593. Kokku oli 1 778 lõpetajat, teadustaja sõnul oli stardiprotokollis umbes 1 900 osalejat. Olen täitsa rahul.

Pulss üsna üleval 168/187. Aega kulus 40 km läbimiseks 1:46:48, oma kelle järgi vaatasin, et stardikanga alla jõudmine läkski tegelikult täpselt 48 sekundit. 2012 aasta tulemus sai löödud rohkem kui seitsme minutiga. Seega uus isiklik rajarekord:) Keskmine kiirus oli 22,47, maksimaalne 47,99 km/h.

Eile sain ka täpselt 900 km ratast täis sel kalendriaastal. Peaks ikka tuhat vähemalt täis veel venitama.

Matk kaunis looduses.

Oandu - Ikla II etapp.

Laupäeval ärkasin vara, suisa 7:30. Sadulasse ja Ülemistele, et minna elektrirongile, mis viib Aegviitu.

Nimelt sai eelmisel aastal ülevalt esimene ots ära sõidetud ja jätkasime enam-vähem sealt, kus pooleli jäi.

Virisen juba natuke ette, et kohati on rada kehvasti tähistatud ja juba peale esimest viitsadat meetrit oli tegemist, et aru saada, kuhu sõita. Õnneks oli metsa vahel üks kohalik kalamees, kes juhatas meid asfaltteele, mille kohta legendis oli kirjas, et edasi kulgeb sõit mööda kruusateed...

Järgmine eksimus oli kümne kilomeetri peal, ei märganud enne ristmikul ühte väikest rattamärki. Ei ole vaja Valgehobusemäe suusa- ja puhkekeskusesse sisse sõita, sest rattaga sealt edasi ei saa, peale saja meetri läbimist metsas oli see selge:) Jalad märjad, kohati vajus esiratas veerandi osas mutta. 

Ussripik 10 km peal ja Noku ring.

Siis kuskil 23 kilomeetri kandis jõudsime laheda nimega kohta, mis ikka kihistama natuke ajab. Edasi kulges tee mööda tihedaid männijuurikaid, kus vahepeal ei saanud üldse sõita ja siis natuke sai, vahelduseks laudtee üle juurikate, kraavide, muda ja vee. Lõpuks kuskil pooleteise kilomeetri pärast saime sealt mülkast välja siledama tee peale, natuke väntamist ja olime samas kohas tagasi :)

Noku lõkkekoht

No selgus, et kohe sealt väravate alt läbi tulles oleks pidanud mõnekümne meetri pärast paremale keerama. Seal läbis tee Kakerdaja raba. Kuskil 4 kilomeetrit laudteed, laukad, vesi, pehme pinnas, kidur loodus. Aga muidu vahva. Sõita üsna keeruline, eriti alguses, kui pole harjunud. Rehv kippus soones vedama ja paar korda ikka õnnestus ka laudadelt maha saada mõnes kurvis. Õnneks viperusteta.

Kakerdaja raba.

Peale seda laabus sõit ladusamalt. Vahepeal sirutasime selga, sõime-jõime. Ei kiirustanud. Kui Paunküla veehoidla taha jõudsime, siis hakkas sadama, selleks ajaks oli 50 kilomeetrit täpselt sõidetud. Võtsime aga vihmakiled välja ja väntasime edasi. Seal oli kahe järve vahel ka raja suurim tõus ja laskumine. Täitsa vahva koht. Vihma sadas kohati väga kõvasti, siis jälle tibutas, vahepeal ei sadanud üldse. Kruusateed muutusid pehmeks ja kleepuvaks, kohati ikka oli päris raske tempot hoida. 

Kui hommikul oli üks eesmärk sõita 80 km ja kui vähegi kannatab, siis Lelleni välja (ca 110 km), siis seal 80 km peatuspaigas olid ühel härral põlved ikka nii valusad juba, et tuli paar korda kreemiga turgutada. Ja seisma ei tohtinud jääda, muidu oli tal taas raske väntama saada. Endal oli üllatavalt lihtne, kuigi peale rattarallit mai lõpus, olin vist vaid 3 korda ratta peale sattunud ja sedagi 20 kilomeetrit korraga. Vaid päris lõpus hakkas jaks kaduma, vaim paksus vihmas nüristuma ning kann muidugi oli valus.

Kõige toredam oli muidugi see, et lõpus usaldasime liiklusmärke, mitte rajatähistust ja sõitsime Lellesse mööda asfalti sisse, mis tähendas veel lõpu eel kah väikest ringi juurde:)

Lelle ring. Mööda seda valget rada oleks palju varem kohal olnud (Lalli-Lelle).

Kuid kõik, mis ei tapa, teeb ju tugevaks. Lõpuks olime ikkagi kohal, vallutasime raudtejaama, tõime poest paar Saku Tumedat preemiaks ja viinereid. Tehtud! Eks siis järgmisel aastal vast jälle, Lellest edasi. Kahe aastaga peaks nüüd hakkama saama, sest pool on sõidetud. 

Selline ta siis sai.

Eelmise aasta etapiga võrreldes oli lihtsam rada oluliselt. Umbes 20-25 kilomeetrit oli asfaldil, sisuliselt puudusid tõusud ja laskumised ning pikad liivatee lõigud. Ilm oli vaid kehvem poole päeva ulatuses. Lõpuks näitas rattakompuuter selliseid numbreid, Endomondoga päris ei klappinud, aga vahet ju pole.

Lelle raudteejaamas.

Nüüd siis ees ootamas Tartu Rattamaratoni lühike ots, pikale ei viitsi sel aastal. 40 km on paras sutsakas, kavatsen sõita nii, nagu torust tuleb. Ega seal torus palju ei ole :)

87,5

Kui vahepeal muud toimunud ei ole, siis vähemalt kaal on olnud usin ja tubli.

Tartu Rattaralli

Juba nädal tagasi sai rallitatud, aga no ei ole meeles ja mahti olnud siia midagi kirja panna. Aga mis täna tehtud, see homme hooleta.

See oli teine kord, kui pikale maale läksin, esmakordselt juhtus see kaks aastat tagasi. Sel korral oli rada muidugi raskem, pikkust vaid 2 km juures, kuid tõuse rohkem, sest 2014 läks rada otse Tartust läbi Pangodi Otepääle. Treeninud eriti muidugi ei olnud jälle, all oli vaid 530 kilomeetrit, neist pikim ots 59 kilomeetrit. Grupisõidukogemus null, sest kõik sõidud olin üksi teinud. Seega tuli hoida rahulikult kuskile sappa ja äärde, et ise oma ebakindlusega kedagi mitte häirida või teistele otsa lennata. Seekord läks küll nii, et mitte ühtegi olukorda ei olnud, kus oleks võinud kukkuda, seega läks kõik hästi. Kukkumisi ei näinud ka, vaid ühe kukkumise järelkajasid tee peal ja kraavis. Plaan vaid grupis loksuda jälle ei töötanud, sest mitu korda jäin üksi või kahekesi sõitma, sest grupid lagunesid. Õnneks niipidi, et teised jäid enamjaolt maha, reeglina läksid nad joogipunkti või jäid tõusudel rohkem hingeldama. Tenerife mägedesõit on ikka ses mõttes kasuks tulnud, et tõusul kannatas seal omasuguste seas üsna kergesti minna. Muidugi ei ole kogu raja tõusud eriti märkimist väärt, mõni järsem põnts on.

Kann jäi muidugi valusaks, randmed ka ikka pisut, aga panin endale plaani mitte enne 100 kilomeetri läbimist hädaldama hakata. No ja viimased 35 kilomeetrit olid juba kergemad, sai kohati päris hea hooga sõita pundis.

Lõpuaeg 4:29:13, keskmine kiirus 30 km/h ja pulsinumbrid 152/171. Tahapoole enam eriti rahvast ei jäänud, kuid ise olen rahul, elus ja terve. Tippkiirust ei ole kompuutri pealt vaadanud, kuid ühel laskumisel nägin küll silmanurgast, et esimene number oli 6. Mine tea, ehk järgmisel aastal jälle.

Viimase kuu lemmikbänd.

34. Tartu Jooksumaraton (23 km).

54 kilomeetrit olin täpselt sel aastal jooksnud, sealhulgas siis nädal varem Viljandi, mille järel oli selge, et tuleb võtta eesmärgiks rahulikult läbimine vaid. Sellele aitas kaasa laupäevane hommik. Ärgates oli kõik korras ja siis järsku kuskil kella  paiku hakkas poole tunniga nina vett jooksma ja mandlid läksid paiste. Nii hull ei olnud, et oleks minemata jätnud Tartusse aklimatiseeruma.

Seega saigi langetatud tark otsus pakkuda seltsi ja jänese(teo?)teenust. Täpsema ülevaate jooksust saab SIIT :) Enda seni nõrgimat aega "parandasin" umbes 16 minutiga. Aga mitte see pole oluline. Võtsin seda kui pikka trenni. Ise poleks ju viitsinud üksi kodus nagunii nii pikka otsa teha. Keskmine pulss oli isegi aeroobses - 161.

Kerge õppustel, raske lahingus. Ehk kui sa ikka jooksnud ei ole enne, siis ei ole ka mõtet eeldada, et sa jooksed liiga kergesti selle raja läbi. Esmaspäeval ikka andsid põlved natuke tunda ja täna reielihased. Aga muidu kõik korras. Liiga kuum ei olnud, ilus kena kevadilm:) Muidugi jahutama pidi joogi ja veega, aga see käib asja juurde.

Täna olen oma 40 korda aevastanud ja neli liitrit tatti välja pritsinud nina kaudu. Rattaga sõitma, mis oli kavas, pole loomulikult jõudnud. Rattarallini alla kolme nädala. Saaks nüüd korda kähku olemise. Natuke peaks ikka valmistuma ka selleks matkaks.

Kes ei jookse, on pullerits!

87. Suurjooks ümber Viljandi järve

Käisin eile Viljandis.
Jälle.
Kordi kokku lugeda ei oskagi, mingi 15 kindlasti on, kui mitte rohkem.

Jõudsin tund enne starti kohale, kõik asjatoimetused sai kiiresti ära tehtud ja seega jäi paarkümmend minutit pikutamiseks muru peal veel aega.

Rahulikult minema, proovisin mitte vooluga kaasa minna. Üldiselt õnnestus, sest kordagi ei tekkinud tunnet, et nüüd on väga raske või enam ei jõua. Joogipunktide kohta on küll kahel viimasel aastal kriitika minu poolt, esimene on viidud liiga kaugele ja teine on juba peaaegu finišis. Eelnev joogikorraldus oli kordades parem. (4 ja 8 km peal umbes). Tegin jälle pikema ringi, ehk majade vahelt ja mitte läbi pori. Endomondo mõõtis distantsiks 11,71 kilomeetrit, tulemus protokollis 1:03:50 Aeg on ikka väga kehvakene, võib-olla isegi halvim läbi aegade. Samas oli see ju enne startigi teada ja eile polekski rohkem välja pigistanud ilma enesele liiga tegemata. Jooksuga on ikka nii, et kui ei ole jooksnud, ega siis kiiremini joosta ei jõuagi. Enne eilset starti olin selle aasta peale kokku jooksnud vaid 38 kilomeetrit. Peale finišit kuulsin, kuidas kaks härrasmeest omavahel vestlesid ja üks ütles, et sel aastal on päris hästi harjutada saanud ja 1 100 km all juba. Vaatasin, et eelmisel aastal olin isegi juba 182 km enne Viljandit jooksnud, 2014 aastal 215 km, 2013 isegi 284 km. Eks eilne aeg ja kilometraaž räägivad enda eest...

Kui midagi head üles märkida, siis oli see ilm. Stardis +15, finišis +16, päike ja mõõdukas tuul, mis otseselt jooksmist ei seganud ja jahutas vajalikult. Paljud olid ainult pikad riided kaasa võtnud ja jooksid nendega, ilmselt ei olnud neil liiga mugav nendes.

Nüüd on siis see jama, et pühapäeval ootab eest Tartu üritus ja 23 km. Kui paar-kolm aastat tagasi oli poolmaraton pea iganädalane vahepeal, siis hetkel tundub, et selle läbimine saab paras katsumus olema. Tempo tuleb ikka aeglaseks alguses sättida. Kuskil 6+ kilomeetri peale, siis ehk kestab ära lõpuni.  Üritan ka sel nädalal mõnel õhtul jooksma jõuda.

Hea on see, et kevad on kätte jõudnud lõpuks.

Kindad, mütsid, sallid. Need on jälle kallid.

Lõunamaalt tagasi.

Peaaegu 12 päeva (5-16 aprill) sai viibitud maapealses paradiisis. Seekord siis jälle Tenerife saar ja Costa Adeje suvituspiirkond. Kes veel ei tea või pole käinud, siis tegemist on Kanaari saarestiku suurima saarega, jäädes pindalalt küll pisut Saaremaale alla, kuid on oluliselt kõrgem:) Nimelt asub seal Hispaania kõrgeim tipp - 3 718 meetrit üle merepinna (Pico de Teide). Mulle meeldib seal kõik, eriti vist kliima. Ei ole külm, ei ole palav. Saab kogu aeg ringi löntsida pläta varba otsas, lühikese püksi ja t-särgiga. Imeilusad mäed, ookean, mis on ujutav aastaringselt (hetkel ca 20 kraadi). Inimesed on kõik sõbralikud, kuid mitte pealetükkivad, elukorraldus on meie omale sarnane. Kuna mulle siinne kliima kohe kuidagi ei istu, siis ma suurima hea meelega veedaks seal pool aastat, kui meil siin pime ja külm on. Tenerifel olin neljandat korda juba (kokku olen seal olnud kuus nädalat), kolm korda Gran Canarial (neli nädalat). Korra olen käinud nädalasel reisil Lanzarotel ja ühe päeva ka La Gomeral. Iga kell olen valmis uuesti minema ükskõik millisele neist:)

Kui veel laupäeval sai viimati ookeanis suplemas käidud, siis pühapäevast on jälle selle postituse pealkirjas mainitud aksessuaarid igapäevases kasutuses ja tundub, et veel vähemalt kuu aega läheb neid vaja. Annaks allah, et ma eksiks.

Pilt Germalo lehelt.

Ei, see ei olnud spordilaager, vaid niisama lõõgastus ja kosutus vaimule. Aga natuke siiski liigutasin. Jooksma küll seekord ei jõudnud peaaegu üldse, ainult 21 kilomeetrit tuligi kokku. Pikim ots sai viimasel päeval 6 kilomeetrit mööda rannikut. Kõrguste vahe 44 meetrit.

Mõnus on, kui hommikul ärgates lükkad esimese asjana tossud varba otsa ja natuke liigutad enne hommikusööki. Ei mingit pinget, ega raskusi, puhas rõõm. Päike särab, hommikul on kuskil 17-18 kraadi sooja, reeglina tuuletu või väga kerge tuulega. Ookean kohiseb ja lõhnab värskelt, palmid sahisevad.

Odavaima maanteeratta kah rentisin, et iga päev natuke vändata. Samasuguses mõõdus ja juppidega, nagu koduski, sobis hästi istumise alla. Silmaringi avardamise ning peki sulatamise eesmärgil. Keskmiselt poolteist tundi päevas ja kümme päeva jutti.

Kõige lihtsamal päeval sõitsin nö külavahel, umbes kaheksakilomeetrisel ringil 40 kilomeetrit, seal oli siis "sile rada" - ainult kolm märkimisväärset tõusu moodi asja ja kõrguste vahe ca 60 meetrit ringi kohta.

Panen siia kirja kolm sõitu, mis olid kõige raskemad ja huvitavamad raja mõttes. Kolmandal päeval keerasin siis nina sisemaa, ehk mägede suunas. Seda peab lihtsalt ise kogema, sõnadega on seda raske edasi anda ja ilmselt Eestis sellist kogemust ei saagi kuidagi. Aga nii saab natuke aru, mida tunnevad päris jalgratturid, kes mägedes sõidavad:)

Alumiselt pildilt on näha, et kuskil 10 kilomeetri peal algab järsem tõusunukk. Sealt edasi läksin veel 1,6 kilomeetrit ülespoole (selle maaga pea 170 meetrit otse üles), keskmine tõusunurk ca 10%! Vat see oli päris valus. Otseselt keha nagu jõuaks aga jalad ütlevad, et aitab. Alla tulles oli mõnes kohas tunne, et kuidas ma üldse üles sain, hirmus oli laskuda:)

Selle koha pealt algaski see järsem tõus. All vasakul paistab linnake, kus elasin ja startisin.

Ja siis läksin mõne päeva pärast samale rajale, kus ma ka 2013 aastal käisin. Aga seekord sõitsin veel mõnisasada meetrit kaugemale, päris Arona küla lõpusildini. Kõrgemale seekord tõesti ei jõudnud. Kes viitsib, kerib end allapoole mööda teed, et natuke aimu saada, milline pilt seal ümbruskonnas avaneb: 753 meetrit merepinnast otse üles.

See püramiid siis viis mind tund aega üles, keskmine tõusunurk pea 10 kilomeetri jooksul 6,9%. Alla 15 minutit ja tihti pidur peal, ei ole julgust ja osavust. Paar ratturit vuhisesid alla mööda veel poole kiiremini umbes. Õudne oli vaadatagi. Tol päeval oli veel tuul, autod sõidavad mööda ja ratas kipub kergelt õõtsuma. Aga muidu väga vahva.

Ja siis veel viimase päeva sutsakas ka, kuna ühest tõusust on vähe, tegin teise ka, natuke küll madalama, aga abiks ikka. Tulevikuks ette:)

Kokku ratast 315 kilomeetrit, 15 tundi ja 31 minutit, sealhulgas 4 634 tõusumeetrit.

No ja nagu ikka, esimesel mail ümber Viljandi järve jooksma ja nädal hiljem Otepäält Elvasse. Kuna jooksnud ei ole, siis läbin rahulikus ja jõukohases tempos. Tähtis on ju osavõtt.

Kena suveootust!

Suusahooaeg on lõppenud.

Eks hädad ja õnnetused käivad ikka mööda inimesi, mitte ei väisa nad kive või kändusid. Brüsselis on täna olnud kohutav päev, seega minu väikesed mured kahvatuvad selle märatseva jama kõrval.

Eile käisin viimast korda sel talvel suuski jalutamas. Pirital lippas imehästi, aga jäine ja nii, eks on ka aeg möödas. Lasin ühe väikese ringi seetõttu vaid paaristõukeid. Tõele au andes, läksin lihtsalt selleks, et loll linnuke kirja saada - sõidetud rohkem kui eelmisel talvel. 900 meetrit oli enne puudu:) Seega võib raporteerida, et sai läbitud 180 kilomeetrit, mitte et see oleks mingi number, aga asi seegi. Suusatada ju mulle tegelikult ei meeldi...

Tegelikult pidin ma ju vahepeal sooja minema, aga võta näpust. Tuulerõuged järeltulijate ridades jätsid reisu ära. Selle asemel, et ookeani kaldal sardiine süüa ja õlut juua, päikesepaistet ja soolast õhku nautida, tuli jätkuvalt taluda seda kohutavat kliimat ning viibida ühises inforuumis ekrelaste, varrovooglaiduide, pulleritsude ja keskerakondlastega. Ei mingeid mõnusaid jalutuskäike, kergeid hommikusi sörke või nappe kilomeetreid rattal, mõõtmas sooja asfaldilinti.

Loomulikult võttis selline asi tuju, motivatsiooni ja kõik muud asjad ka ära. Las minna.

Aga elame edasi, kuigi, mis elu see on :)

Pilt ütleb rohkem kui pealkiri.

Eluskaal 03.03.2016 kell 21:29 (02.01.2016 hommikul oli 88,3kg).

Pekkis.

Uue aasta algus tabas mind viimaste aastate suurima kaaluga. Põhjuseid ei ole vaja kaugelt otsida. Viimane füüsiline liigutamine jäi kuskile novembri keskpaika ilmselt ja seegi tähendas seda, et sai paar korda sörkimas käidud. Aastalõpupidustused, pikad lauad ja muu, panid siis lõpliku põntsu, mis päädis paari-kolme nädalaga kolme kilo lisandumisega. Nii leidsingi end olukorras, kus 2. jaanuari hommikul kaalule astudes vaatas sealt vastu number 88,3 kilogrammi. Kuna märtsi alguses on selline õnnis hetk, et lendan suve juurde, siis on karjuv vajadus minimaalselt 8 kilo alla saada, et natukenegi kergem oleks sörkida seal ja ratast vändata. Seega haarasin härjal sarvist.

Kui mu viimase paari-kolme aasta menüü on olnud selline, et igal õhtul paar kuni viis õlut libiseb, siis hetkel on selline radikaalne meede kasutusele võetud, et esimesed kolm nädalat tilkagi ei joonud. Kokku tuligi terves jaanuaris kaks olengut, kus tarvitasin. Alguses oli üsna raske ja ebemeeldiv, aga inimene ju harjub kõigega. Samuti olen söömist pisut jälginud. Seega sain esimesed kolm kilo üsna kergesti alla tagasi ja nüüdseks olen saanud kuuga lahti viiest liigsest. Aga on veel minna. Katsub veebruaris vähemalt kolm veel alla saada.

Olen ka mõned korrad suusatama jõudnud Piritale. Esimesel korral ei libisenud ega pidanud ja oli muidu raske :) Laskumine meeldis, seal tunnen end mõnusalt pidevalt. Aga järgmistel kordadel oli juba kergem. Kuna viimasel nädalal sulas lumi ära, siis trenni jällegi ei jõudnud. Kokku sõitsin kaheksa korraga kahe nädala jooksul 106 kilomeetrit (9,5 tundi). Eile oleks pidanud osalema Kõrvemaa suusamaratoni lühikesel sõidul, kuid see lükati nädal edasi, näis kas see üldse toimub. Kui jah, siis on plaanis ikka kohale minna ja üks täie jõuga sõit kah sel aastal teha.

Arvestades viimaste päevade ilmasid ja ilmateadet, jätsin end Tartu suusamaratonile kirja üldse panemata.

Ega muud polegi siis. Pekki on vaja veel maha saada, siis vaatame edasi.

Natuke üle kuu veel oodata...   (pildid pätsatud netist)