Head vana aasta lõppu!

Tõmbame siis aasta numbrid kokku.

Detsembris jäi liigutamine peaaegu ära, sest ilm on pime ja kole. Läbi suure ime vedasin end siiski 29. detsembri õhtul välja ja tegin jõulukuu esimese ja viimase sörgi ära.

Jooks 5,37 km :)
Kõnd 100+ km nagu ikka
Rattasõit 115 km


Aasta kokkuvõttes kogunesid sellised numbrid:

Jooksu 403 km
Ratast 2 373 km (pika puuga kõigi aegade rekord, 583 km rohkem 2018 aastaga võrreldes)
Suusk 238 km
Ujumine 12 km
Kõnd 1200+ km

Novembri numbrid.

Ahoi!

Viimane kuu ongi jäänud. Nagu kiuste ajas detsembriks ka lumelaga maha ja nüüd siis märtsi lõpuni maa külmas ja kärss kärnas. November oli sel korral aga tõesti meile armuline. Ei olnud ei külma ega ka lund. Selles osas läks ikka väga hästi.

November on jooksukuu? Igatahes sörkisin ma 68 kilomeetrit, mis on selle aasta rekordkuu. Mitte, et seda üldse märkimisväärselt palju oleks.

Rattaga sõitsin ka ühe korra õues, mis on päris kindlasti saavutus esimest korda läbi ajaloo novembris ratas õue viia ning ülejäänud korrad toas puki peal teleka ees. Kokku seekord 147 kilomeetrit.

Ujulasse sattusin kahel korral, mis teeb 2 kilomeetrit sulistamist.

Kolme nädala pärast hakkab päev jälle pikenema. Pidagem vastu! :)

Pilt interneedusest.

Oktoobriga ühel pool.

On olnud üllatavalt soe sügis seni, kuid vist üsna sajune.

Seoses mittekülmetavate varvastega, käisin ikka nädalavahetustel rattaga tasakesi sõitmas. Kui varasemalt olen üldse kahel aastal ühe korra oktoobris rattaga välja saanud, siis sel korral juhtus seda suisa viis korda. Oktoobri keskel oli temperatuur veel nii soe, et polnud rattakingadele isegi katteid peale vaja. Samas kuu viimane nädalavahetus kiskus juba väga märjaks ja jahedaks, nii et tuli pukk tuppa vedada ja seal peal juba pisut telekat vaaadata. Ilmselgelt leiab see lähikuudel rohkem kasutust, kuna ilmad on pimedad ja ülimalt suure tõenäosusega ka külmad ja muul moel ebameeldivad. Soetasin omale ka 10-korra ujumiskaardi, mis tuleb aasta lõpuks vedelaks teha. Kaks korda sai juba ka käidud solberdamas.

Kokku sai:

rattaga läbitud 185 km, sellest õues 156

joostud 55 km

ujutud 2 km

kehakaal on mõnisada grammi kergem, korra sain isegi 77,6 kg peale näidu ühel hommikul. Siit on hea edasi minna, nagu öeldakse.

Kaubandusvõrku on imekombel ilmunud imemaitsvad ja küllaltki soodsad mangod.

September ka selleks korraks läbi.

Suurt midagi ei teinud.
Vegeteerime niisama.

Rattaga 231,81 kilomeetrit
Jooksu 12,76 kilomeetrit
Kõndi 100+ kilomeetrit
Kehakaalust sain -1,2 kilogrammi allagi.

Rattaga on sel aastal saanud täis 1 900 km, mis tähistab uut parimat tulemust läbi aastate. Sinna jõuab veel natuke pealegi teha.

Aasta hirmsaim aeg on algamas - külm ja pime:)

Peipsi põhjakallas.

August on otsas

August oli osaliselt puhkusekuu seekord, millest kaks nädalat sai olla reisil, kus ei olnud kehakultuuriks mitte mahti. Seega jäid mahud oluliselt kesisemaks kui juulis.

Kokku sai:
- rattaga läbitud 212 kilomeetrit
- joostud 41 kilomeetrit
- kehakaalust -1,5 kilogrammi


Positiivse poole pealt võib ära märkida normaliseerunud vererõhu:)

Mallorca

Juuliga ühel pool.

Üle hulga aja tuli selline kuu, kus sai oluliselt rohkem end liigutatud kui varem sel aastal (suisa 22 päeval, 11 jooksu ja 12 ratast). Osaliselt aitas sellele kaasa nädalane puhkus kuu alguses, millest küll pooled päevad oli külm ja sadas ning rattasõit oli välistatud. Teiselt poolt jälle hilisemad head ilmad andsid jõudu end diivanilt õue ajada.

Kokku sai:
- rattaga läbitud 430,4 kilomeetrit
- joostud 69,6 kilomeetrit
- kõnnitud 100+ kilomeetrit
- kehakaalust -3 kilogrammi

Kolmel korral käisin koguni ujumas/suplemas. Haapsalu Paralepa rannas ja kaks korda sellel viimasel kuumal nädalavahetusel Peipsis. Ega muidu Eestis tavaliselt vette ei kipu. Pole külmaga suur sõber:)

Nüüd on veel kaks nädalat jäänud, siis saab kaks ja pool nädalat puhata õnneks. Ees ootab palju reisimist.

Juunigi sai läbi.

266 kilomeetrit ratast (8X)
11 kilomeetrit jooksu (2 X)

Kuhu mai sai?

Nagu varasemaltki on korduvalt juhtunud, algas maikuu jooksuga ümber Viljandi järve. Läksin eelmisel õhtul kohale, tegin turismi, kõik kena. Aga hommikul ärgates sees keeras ja enne starti tuli viis korda WC ust kulutada. Kaalusin ka juba mitte minemist, aga oli ju juba kohale tuldud ja puha. Mõtlesin, et sörgin tasakesi läbi ja ei hullu. Ainuke jama oli selles, et olemine oli ikka päris nõrk ja iga väiksemgi kiirem liigutus tõmbas pulsi üles. Nelja kilomeetri peal mõtlesin küll katkestamisele, aga arvasin, et ehk läheb paremaks, aga muidugi ei läinud, nagu hullemaks oleks hoopis läinud. Et mitte keha liigselt lõhkuda, siis julgelt mingi 70-80% distantsist sai läbitud hoopis kõndides. Kah huvitav kogemus. Üldiselt aga tuleb vähemalt teistele õpetuseks öelda, et kui ikka ei tunne end 100% hästi, ei ole vaja üldse rajale ronida.

Sellest traumast ei ole seni taastunud ning ühtegi kilomeetrit vahepeal jooksnud:)

Aga seejärel jõudis kätte Tartu Rattaralli aeg. Lühike ots, sel aastal 56 kilomeetrit. Ega midagi, stardist minema rahulikult, võtsin paarile sellile sappa, kelle tempo tundus sobivat ja ega siis muud polnudki, kui vaikselt valu anda pedaalidele. Kuna ratast kokku pannes juhtus selline jama, et kompuuter tööle ei hakanud, siis polnud aimugi millise kiirusega liikusime või kui palju sõidetud oli:) Esimene märk, mida tee ääres märkasin, pajatas sellest, et 10 kilomeetrit jääb veel lõpuni. Tunne oli kogu sõidu vältel mõnus, raskeid hetki polnud, tuul vahepeal puhus kõvemini kui tavaliselt, aga see ei seganud kulgemist oluliselt. Erinevalt varasematest kordadest, ei näinud sel korral ühtki kukkumist, ega ka langenuid raja ääres. Paar korda pidurdati grupis ohtlikult, aga kõik jäid püsti. Suur edu!

Lõpuks finišis, kui tund ja kolmveerand kulunud. Keskmine kiirus minu kohta rekordiline 32 km/h. Pulss seekord 160/179. Ehk siis alla punase keskmine, mis on vist hea küll.

Ning mitte vähem oluline ei ole see, et nüüdsest olen Rattaralli saadik. 20 korda osalenud, järgmistel kordadel saab startida erikujundusega numbri all:) Aeg lendab.

Kuivad faktid:

173 kilomeetrit ratast
12,6 km "jooksu"
100+ km kõndi

Aprill

Aprilli esimene pool kulus lihtsalt kohanemisele pimeda ja külma ilmaga. Teotahe täpselt null.

Kuu lõpuks tuli kokku 4 km ujumist, 11 km rattasõitu ja 56 km jooksu. Kõndimist aga jätkuvalt 100+ km, sest tööl tuleb siiski käia ja muid asjaajamise on ka.

Märts on juba ammu ju läbi!

Nii on, aga alati on maru raske kirjutada headest asjadest, mis juba läbi on. Eriti kui midagi sama head lähiajal ees ootamas ei ole.

Aga siiski nüüd asjast. Loomulikult ma käisin taaskord varajast suve Kanaari saartel nautimas. Seekord siis Tenerifel ja märtsi teine pool.

Nagu viimastel aastatel tavaks saanud, siis lendas Norwegian Helsingist ja sinna sai laevaga. Nimelt Eestist ju otsene liinilend puudub ning kohalike reisukorraldajate hinnad on sellised, et kaheks nädalaks minnes tuleb omapäi samu asju ostes ca 800 - 900 eurot odavam pere peale.

Kuna Tenerifele sattusin viiendat korda, kuigi vahepeal oli kaheaastane paus Gran Canaria kasuks, siis oleks nagu maale suvilasse taas läinud. Sain lennujaamast auto, sõitsin ilma igasugu abivahenditeta sutsti seekordse majutuskoha parklasse ja puhkamine võis alata.

Kohe järgmisel päeval tõin ratta omale sealt kust ikka  Tavalise odavaima voki, et pisut ringi sõita ja sadulas kena ilma nautida.

Värskendava joogi peatus kaupluse ees

Kokku sai 13 päeval seda tehtud. Kuigi rada on ikka kohati üsna raske ja siledat maad pigem võimatu leida, on rattasõit sealkandis puhas nauding. Eriti sellistes väikestes kogustes, mitte üle kahe tunni päevas.

Selle korra kiireim ja kõrgeim

Üles ja alla

Juba sealsamas Playa de las Americase kõrval läheb kohe üsna järsuks teisel pool kiirteed ja mõne kilomeetri kaugusel ookeanist leiad juba end ligi 250 meetri kõrgusel merepinnast. Näiteks sellest kohast, kus allolev pilt tehtud on, oli kõrgus 241 meetrit ja 1,2 kilomeetrit mööda teed allpoole oli kõrgus 88 meetrit. Seega 1,2 kilomeetriga sai tõusta 153 meetrit ülespoole.

Allpool Tenerife suurim kuurort.

 Päris mitu korda sai sõidetud mööda ühte teed ühest golfirajast mööda, eespool paistmas selline pilt.

Vägagi tuttav rada ja vaatepilt.

See on sealkandis mu lemmikrada, tee on lai, liiklust on vähe, ning tõus on enam-vähem talutava nurgaga :) Alla tulles saab jällegi päris hea hoo sisse, kuna kurve on vähe. Pildi peal on üsna raske aru saada sellest nurgast, aga igal juhul on tee ääres olev bussipeatus miskipärast viltu ehitatud.

Kerge kaldega tee

Sama teed pidi edasi üle kiirtee minnes, satub aga mingile kitsale teele, mis üles mägedesse viib. Seal läheb jälle tõusunurk juba selliseks, et hing ripub paelaga kaelas. Kui hoolikalt allolevat pilti suurendada, siis näeb vasakul pool sellist kividest müüri, mille juurde välja matkasin, kõrgus seal 418 meetrit.

Müüri taga väike maja.

Rattaga on võõral maal, kui teed (liiklus) vähegi kannatavad, vägagi mõnus ümbrust avastada. Näeb selliseid kohti, kuhu muidu ilmselt ei satuks.

Lihtsalt üks ülekäigurada Adeje (vist) külakeses.

Lisaks väikestele rattaga matkamistele sai tehtud ka üheksa hommikust sörgiotsa. Hästi lühikesed ja kerged, veel enne homikusöökigi. Ahjaa, Tenerife üks suurim vaatamisväärsus on kahtlemata El Teide vulkaan. Reeglina katab selle tippu talviti ka valge lumemüts, kuid sel talvel ei olnud seda veel olnud. Seega oli üsna vahva näha, et ühel hommikul sörkides selgus, et üleval mäetipud valged. Vajab suurendamist oluliselt see pilt, sest mööda sõiduteed on sinna mäe juurde üle 45 kilomeetri:)

Kaugel-kaugel El Teide valge tipp

Järgmise pildi tegemiseks sõitsin muidugi autoga kohale, aga nägin teel ka päris mitut uljast ratturit veel üles sõitmas. Mul tekkis tõsine mure nende pärast sest kusagil 1 500- 2 000 meetri peal oli paks udu ja kerge vihm, kuna sõit käis pilvede sees. Nähtavus oli autoaknast kohati vaid 10-20 meetrit, sooja 6-8 kraadi. Aga ju nad ellu jäid :) 

El Teide, Tenereife kaubamärk nr 1.

Märts numbrites:

100+ km kõndimist
1 km ujumist + reisil ookeanis ja basseinis suplemine
41 km jooksu
472 km ratast
14 päeva jutti sõin grillitud sardiine :)

Väike stiilinäide Kanaari dieedist:

Veebruar läbi.

Nonii, kuigi täna ajas kohutava koguse seda ebameeldivat lund jälle maha, siiis kevad ei ole enam kaugel. Eriti veel arvestades asjaolu, et pea nädala pärast õnnestub kaheks nädalaks suve nautima minna.

Mis siis veebruaris toimus? Pisut sai ikka liigutatud:

suusk 94 km
ratas 70 km
kõndimine 111 km
ujumine(!) 2 km

Sinna sisse jäi ka Tartu Maratoni poole distantsi läbimine. Ja imekombel sai ka paralleelblogijat edastatud.

Endomondo näitas distantsiks 32,66 km, aega läks läbimiseks 2:42:25, keskmine kiirus 12,07/ km/h, tippkiirus 55,47 km/h. Keskmine kilomeeter 04:58, kiireim 01:05 :)

Kuna sõit oli üsna lühike, siis ei hakanud kauplusi rahaga nuumama, vaid panin ise libisemiseks flooriga kiirmäärde alla ja pöidlaga kliistri laiali ja oligi valmis. Tuleb öelda, et libises ülimalt hästi ja alguses pidas ka, esimesed tõusud sai täiesti probleemideta otse üles kõndida:) Kusagil peale 20 kilomeetrit oli aga kliister kulunud ning enam suurt pidamist polnud. Aga ei olnud hullu. Eesmärgiks oli rada läbida võimalikult rahulikult, kõik tõusud kas kõndisin või sõitsin võimalikult vaikselt üles, et mitte pulssi punasesse ajada. Kiiret ju polnud kusagile. Seega säilis terve sõidu jooksul hea enesetunne ning ka viimasel suuremal tõusul 5 kilomeetrit enne lõppu võis veel rõõmus ja roosa välja näha.

Pilt napsatud ainult selle postituse jaoks https://www.sportfoto.com lehelt. Autor: Imre Avaste

Pilt napsatud ainult selle postituse jaoks https://www.sportfoto.com lehelt.
Autor: Imre Avaste 

Negatiivse poole pealt peab lisama, et väga paljud suusahuvilised ei oska üldse laskuda, pea igal laskumisel rullis end keegi maas. Endal õnnestus jamasid vältida ja ühtegi ohtlikku olukorda ei tekkinud. Alguses muidugi tuli laskumistel seista, et alt auk kukkujaist puhastuks, enne kui ise alla sai lasta.

Mine tea, ehk lähen veel kunagi suusatama...

Kuiv statistika, jaanuar arvudes.

Ratas 110 km
Kõndimine 103 km
Suusatamine 144 km
Jooks 31 km

Pool jaanuari läbi.

Ahoi!

Hissanda püha rist. Mitte ükski aasta pole alanud seni nii tihedalt pekke liigutades, kui see. Olen juba jõudnud 17 km joosta, 70 km rattaga sõita ja 66 km suusatada. Jah, te lugesite õigesti - SUUSATADA. Kui ma 2017 ja 2018 ei suusatanud mitte millimeetritki, siis sel aastal on juba tavapärane Tartu Maratoni trenn tehtud, sest varasemalt sai umbes sellise või õige pisut pikema põhja pealt alati peale lennatud. Sel aastal ei kavatse muidugi minna, kui, siis lühikesele maale, aga ma ei ole kahjuks leidnud ühtegi kompanjoni ja päris üksi ei viitsi ka seda transpordijama ette võtta, vist.

Aga suusasaabas on vähemalt pool numbrit väike, eriti parema jala oma. Tunni pealt hakkab ikka varvas külmetama ka kolme-nelja miinuskraadi pealt. Iseenesest on talv olnud seni üllatavalt talutav, külma pole olnud sellist veel, mis lõdisema võtaks. Minu pärast võiks nii jäädagi, alla viie pole mingit vajadust külmal langeda :)

Kaks kuud tuleb veel ära kannatada, siis saab lõunamaale minna suve avastama.

2018 lukku.

HEAD UUT AASTAT!

Kuna ammu pole enam sporti teinud, siis sissekanded sellesse blogisse on pigem haruldus, kui reegel. Samas oleks näotu jätta möödunud aasta üldse kokku võtmata. Seega teeme selle ära, mis täna tehtud, see homme hooleta.

Mis siis peale viimast positust ka juhtunud on? Augustis käisin kolm(!) korda jooksmas ja üheksal päeval rattaga sõitmas. Septembris oli rattasõidupäevi ainult kuus, kuid oli ka kuus jooksu. Viimastele aitas oluliselt kaasa see, et sai käidud väljamaal reisil ning soojas kliimas ja võõras kohas on kohe täitsa mõnus 4-5 kilomeetrit igal hommikul sörkida. Teate ju küll, päike paistab, meri kohiseb, silm puhkab võõras keskkonnas, kuna uudistamist on palju rohkem. Sihtkohaks oli Hispaania rannikulinnake nimega Blanes. Igati mõnus ja tore koht, soovitan soojalt. Kohale saab lihtsalt, otselend Tallinnast Gironasse ning sealt rongiga Blanesisse. Lisaks läheb sealt rong edasi peaaegu mere kaldal kuni Barcelonani välja, ehk kaugemalegi, seda ei uurinud. Korter oli otse mere kaldal, vaated imekenad ning toidud maitsvad ning hinnad taskukohased. Mainin vaid, et pudel majaveini maksab mereäärses restoranis 7€. 

Vaade Blanesile lähedalasuvalt mäeküljelt (Pilt Interneedusest).

Oktoobris jõudsin juba kaheksal korral sörkima, samas rattaga ei sõitnud millimeetritki. Novembris jooksin kümnel päeval, rattalt pühkisin tolmukorra maha ja tegin pukil viiel päeval väikest sõitu. Aasta viimasel kuul sattusin ka kuuel korral jooksma, neist ka aasta kahel viimasel päeval, mis on üsna harukordne, pukil ratta seljas ka viiel päeval. Sellega siis see tordiaasta lõppeski.

Kokkuvõtteks kuiv statistika: rattakilomeetreid "kõvasti" rohkem kui kunagi varem - 1 790 km, neist maanteerattal 1254 ja metsa omal 536. Eelmine aastane tippsaavutus oli 1 130 kilomeetrit, mis sündis aasta varem, seega edenemist oli 660 kilomeetrit. Olen üsna rahul, kuigi sel aastal peaks ikka kahega algava numbri eesmärgiks võtma. Aastaga jooksin 332 kilomeetrit, mida on väga vähe. Arvestades, et juuni keskpaigas oli see number vaid 65 kilomeetri peal, siis oli teine pool aastast üsna tegus isegi.

Nüüd aga see igikestev probleem - pekk:) Oktoobri keskpaigas hakkasin kaaluprobleemiga taas tõsisemalt tegelema. Eelmine postitus siia sai tehtud juulikuus ja siis oli mu eluskaal 86 kg peal.

14.12.2018 pildistatud

Kuna aasta lõpus oli sünnipäev ja siis kohe otsa jõulud ja aastavahetus, siis loomulikult tuli kaalu pisut juurde selle ajaga, kuid see on loodetavasti jälle ajutine tagasilöök. Väike eesmärk on jätkata ja saada ikkagi kusagile 75 kg peale märtsi keskpaigaks.

Ootame talve lõppu ja elame veel!

PS. Eile käisin juba rattaga esimest korda puki peal ka sel aastal.