Pool jaanuari läbi.

Ahoi!

Hissanda püha rist. Mitte ükski aasta pole alanud seni nii tihedalt pekke liigutades, kui see. Olen juba jõudnud 17 km joosta, 70 km rattaga sõita ja 66 km suusatada. Jah, te lugesite õigesti - SUUSATADA. Kui ma 2017 ja 2018 ei suusatanud mitte millimeetritki, siis sel aastal on juba tavapärane Tartu Maratoni trenn tehtud, sest varasemalt sai umbes sellise või õige pisut pikema põhja pealt alati peale lennatud. Sel aastal ei kavatse muidugi minna, kui, siis lühikesele maale, aga ma ei ole kahjuks leidnud ühtegi kompanjoni ja päris üksi ei viitsi ka seda transpordijama ette võtta, vist.

Aga suusasaabas on vähemalt pool numbrit väike, eriti parema jala oma. Tunni pealt hakkab ikka varvas külmetama ka kolme-nelja miinuskraadi pealt. Iseenesest on talv olnud seni üllatavalt talutav, külma pole olnud sellist veel, mis lõdisema võtaks. Minu pärast võiks nii jäädagi, alla viie pole mingit vajadust külmal langeda :)

Kaks kuud tuleb veel ära kannatada, siis saab lõunamaale minna suve avastama.

2018 lukku.

HEAD UUT AASTAT!

Kuna ammu pole enam sporti teinud, siis sissekanded sellesse blogisse on pigem haruldus, kui reegel. Samas oleks näotu jätta möödunud aasta üldse kokku võtmata. Seega teeme selle ära, mis täna tehtud, see homme hooleta.

Mis siis peale viimast positust ka juhtunud on? Augustis käisin kolm(!) korda jooksmas ja üheksal päeval rattaga sõitmas. Septembris oli rattasõidupäevi ainult kuus, kuid oli ka kuus jooksu. Viimastele aitas oluliselt kaasa see, et sai käidud väljamaal reisil ning soojas kliimas ja võõras kohas on kohe täitsa mõnus 4-5 kilomeetrit igal hommikul sörkida. Teate ju küll, päike paistab, meri kohiseb, silm puhkab võõras keskkonnas, kuna uudistamist on palju rohkem. Sihtkohaks oli Hispaania rannikulinnake nimega Blanes. Igati mõnus ja tore koht, soovitan soojalt. Kohale saab lihtsalt, otselend Tallinnast Gironasse ning sealt rongiga Blanesisse. Lisaks läheb sealt rong edasi peaaegu mere kaldal kuni Barcelonani välja, ehk kaugemalegi, seda ei uurinud. Korter oli otse mere kaldal, vaated imekenad ning toidud maitsvad ning hinnad taskukohased. Mainin vaid, et pudel majaveini maksab mereäärses restoranis 7€. 

Vaade Blanesile lähedalasuvalt mäeküljelt (Pilt Interneedusest).

Oktoobris jõudsin juba kaheksal korral sörkima, samas rattaga ei sõitnud millimeetritki. Novembris jooksin kümnel päeval, rattalt pühkisin tolmukorra maha ja tegin pukil viiel päeval väikest sõitu. Aasta viimasel kuul sattusin ka kuuel korral jooksma, neist ka aasta kahel viimasel päeval, mis on üsna harukordne, pukil ratta seljas ka viiel päeval. Sellega siis see tordiaasta lõppeski.

Kokkuvõtteks kuiv statistika: rattakilomeetreid "kõvasti" rohkem kui kunagi varem - 1 790 km, neist maanteerattal 1254 ja metsa omal 536. Eelmine aastane tippsaavutus oli 1 130 kilomeetrit, mis sündis aasta varem, seega edenemist oli 660 kilomeetrit. Olen üsna rahul, kuigi sel aastal peaks ikka kahega algava numbri eesmärgiks võtma. Aastaga jooksin 332 kilomeetrit, mida on väga vähe. Arvestades, et juuni keskpaigas oli see number vaid 65 kilomeetri peal, siis oli teine pool aastast üsna tegus isegi.

Nüüd aga see igikestev probleem - pekk:) Oktoobri keskpaigas hakkasin kaaluprobleemiga taas tõsisemalt tegelema. Eelmine postitus siia sai tehtud juulikuus ja siis oli mu eluskaal 86 kg peal.

14.12.2018 pildistatud

Kuna aasta lõpus oli sünnipäev ja siis kohe otsa jõulud ja aastavahetus, siis loomulikult tuli kaalu pisut juurde selle ajaga, kuid see on loodetavasti jälle ajutine tagasilöök. Väike eesmärk on jätkata ja saada ikkagi kusagile 75 kg peale märtsi keskpaigaks.

Ootame talve lõppu ja elame veel!

PS. Eile käisin juba rattaga esimest korda puki peal ka sel aastal.