21.8.17

Oandu - Ikla 3. etapp


Nonii, kolmas etapp läbitud. Ei saa öelda, et just liiga edukalt, aga siiski läbitud:)

Mõni lugeja ehk isegi mäletab, et eelmisel kahel aastal on käidud sõitmas sellel RMK Oandu-Ikla matkarajal, eesmärgiga siis põhjarannikult Läti piirini jõuda.

Laupäeva hommik juba algas huvitavalt. 06:50 oli äratus, et jõuda 07:44 rongile Balti jaama. Panin end riidesse ja läksin kööki - nõudepesumasina mootor undas, justkui veaks veel vett välja. Ja see oleks pidanud juba südaöö paiku seisma jääma. Tegin ukse lahti, ühtegi tuld ei põlenud. Undamine vaikseks ka ei jäänud. Ükski nupukombinatsioon, mis taaskäivituse justkui teeks, ei mõjunud ka loomulikult. Kiskusin alumise piirdelaua mööbli juurest ka lahti, et ehk saab juhtme välja tõmmata, muidugi mitte, sest pistikupesa asus masina taga ja see oli mööbli küljes kruvidega kinni:) Õnneks selgus, et elektrikilbis oli see pistikupesa erineva kaitsme all, kui külmkapp, seega sain viimasel minutil siiski toast välja ja suund rongile. Kohale jõudsin kolm minutit enne väljumist:)

Lelle oli see koht, kus eelmisel aastal lõpetasime ning seekord alustasime. Saime mõni kilomeeter sõita, kui jõudsime poolele teele.

Täpselt keskel.

Olime kusagil 16 km sõitnud, kui esimene kukkumine tuli, juurikane metsatee ning esimene ettevaatamatu pani külje maha. Vigastusi õnneks ei olnud. Kusagil 200 meetri pärast kukkus teine matkaline, ei saanud klipist jalga lahti ja põmm, kraavi:) Kadudeks kerge põrutus rindkerel ja kadunud prillid, mille sinna maha unustas. Nii meetrit nelisada edasi oli minu kord. Sõitsin üle mingi juurika või langenud puu, mingi klõps käis ja kett maas. Lähemal vaatlusel selgus, et muidugi ei olnud ainult kett maas, vaid hoopis tagumise käiguvahetaja kinnitus oli pooleks. Super! Olime 16,6 km läbinud. Keset metsa. Parmud ründasid. Ega midagi, lükkasin paar kilomeetrit ratast käekõrval, vahepeal tõukerattana kasutades, suuremale külavaheteele välja. Tegime natuke uuringuid, kas on rattapoodi lähedal, ei olnud. Ja siis oli plaan selline, et liiguma Vändrasse, kuhu tuuakse asendusratas. Algusel liikusime nii, et ühe või kahekaupa lükati mind selja pealt. Siis tegime kahest pika varrukaga särgist köie, mille kinnitasime vedaja sadulaposti külge, mina hoidsin ühe käega sellest kinni ja nii liikusimegi oma paarkümmend kilomeetrit. Kuigi ei saanud vändata, siis ei olnud eriti palju kergem liikuda, kuna pidevalt pidi kolm korda tähelepanelikum olema ja köiega mängima, et see liiga vedelaks ei jookseks ja rataste alla või vahele ei satuks.

Vändras saingi teise ratta, see oli küll 21'' raamiga, minu 17'' asemel, sadul oli nagu võrril - lai ja pehme, aga sõita sai :) Sadul tuli lasta madalamasse võimalikku asendisse ja rinnalihased õla juurest kiskusid valusaks lõpuks. Sõime siis kohalikus pitsakohas maod punni ja ronisime metsa vahele tagasi. Oli selline keskpäevane aeg ja rämedalt kuum, +28, päike säras. Vahepeal oli tunne, et kipub juba kaalikas üle kuumenema ja pilt virvendama. Mingi jõe ääres pidasin hoo kinni, uhasin vett pähe ja tegin särgi läbimärjaks. Hakkas kergem kohe. Kellissaare lõkkekohas käisime ka ujumas.

Kellisaare lõkkekoht, pilt Interneeduse seest võetud.

Seejärel jõudsime Kurgjale, kus läksime kohalikku kohvikusse jahedasse:) Ja enam-vähem minuti pärast avanesid taevaluugid ning hakkas tulema korralikku paksu plõksuga vihma. Välgud sähvisid, valgusele järgnes koheselt ka mürin, mis tähendab, et äike oli kohe meie kohal. Kaseladvad paindusid pea maani. Kogu see värk kestis oma 15-20 minutit, mis tähendab, et väljas olles oleks me saanud üdini märjaks. Sadu läbi, asutasime end jälle teele. Seekord oli jupiks legendaarne Sakala tee. Hakkas kohe uuesti sadama, kuid õnneks mitte üle 10 minuti, seejärel tuli päike taas välja. Kuna uus ratas oli asfaldirehviga, sile ja kitsas, siis vihmamärjal metsateel õnnestus korra ka külg libedate juurikate peal maha panna, Õnneks viga ei saanud. Palju oli puid maha kukkunud raja peale, see oli see nädala või paari taguse tormi jälg.

Kuna tundus, et 30-40 kilomeetrit enam sel päeval sõita ei jõuaks ilma suurte piinadeta, siis sel korral katkes sõit 82 kilomeetri pealt. Edasi oleks olnud ka kole keeruline autoga järele tulla, mis meid Viljandisse lõõgastuma vedas. 

Umbes 140 km jääb veel sõita, ilmselt tuleb seda teha siiski kahe korraga. Aga muidu oli vahva jälle.

Nii ta käis
Kuna selle vahetaja viskas hoo pealt kodarate vahele muidugi, siis on ka üks kodar kõver ja tagajooks samuti. Aeg minna remondimeeste juurde.