Selle hooaja esimene!

Ja see on käes! Juba nädalakene ja peale.

Viimane ujumistrenn jäi ka seetõttu ära, õnneks on veel paar nädalat aega, et järgi vastata. Siis kaotab pael kehtivuse. Muudest sportimistest pole ka midagi rääkida, natukene olen tänavatel kõndinud ja selle nädala lõpuni ei kavatse/saa ka midagi teha.

Ilusat pühade jätku!

Ei jookse.

Ei jookse ise, ei jookse ka sulg. Päris keeruline on kirjutada millestki nii "põnevast", kui basseinis ujumine:) Hüppad aga sisse, natuke enne trenni algust kohale, suures basseinis paar-kolmsada meetrit ja siis harjutusi tegema. Kõik on endiselt raske ja keeruline ja kättesaamatu ja vale:)

Eh elukest:
teisipäev 18.11 900 m
kolmapäev 19.11 6,55 km jooks 37:42 (5:45) Kadrioru park 143/158. Oli mõnus.
neljapäev 20.11 1200m
teisipäev 25.11 1250m
neljapäev 27.11 1250m
pühapäev 30.11 1500m (500 rinnuli + 500 vaba + 500 selili). Kuna neljapäeval ei saa minna, siis käisin ette ujumas ära.

Täna oli ikka räme külm hommikul. Õnneks annab ülehomsest järgi. Panin end ka täna Estoloppet'i sarja võistkonnavõistlusele üles.

Kui midagi põnevamat toimub, siis kirjutan jälle.

kevadet oodates :)

Nagu kala kuival.

Nii võib kirjeldada küll minu esimest kahte treeningut ujulas. Nagu arvata oli, olin seni kõiki asju vees täiesti valesti teinud. Eks see ole seletatav sellega, et seni pole mitte keegi kunagi suunanud, kuidas käsi-jalgu liigutama peaks üldse.

allikas: internet

Teisipäev:
Kokku on grupis (vist) 9 inimest, kellest kaks ei seisa üldse vee peal. Alustatakse ikka päris algusest. Õhk sisse, pea vee alla, õhk välja. Siis sellised harjutused, et kõhuli veepinnal, käed jalad hästi laiali ja kogu keha hästi välja sirutatud. Ime küll, isegi jääbki niimoodi veele hulpima. Ka magedas basseinivees. Seejärel selili sama harjutus, mõningase punnitamise peale jään ka selles asendis lõpuks mõnusalt hulpima. Võlusõna on korralik sirutus igas kehaosas. Siis veepinnal liuglemised seinast jalgadega tõugates, nii kaua kui õhku jätkub. Ka selili. Päris hästi voolab ninast vett sisse:) Ja siis lauaga ujumine, käed ees sirged. Õhk sisse, vee all välja ning kui vajaduse tuleb, siis käid jälle õhku hingamas. Kokku läbime esimese trenniga vaid 300 meetrit. Kuid teoreetilist kasu kui palju!

Neljapäev:
Lähen natuke varem kohale ja teen suures basseinis 200 meetrit "konna". Trennis õpime seekord krooli. Alguses nii, et ühe otsa ujud ainult vasaku käega tõmmates, tagasi paremaga. Teine käsi on kogu aeg ees sirge. Hingamised siis vastavalt käele, erinevalt poolt. Siis selili ujumine, käed sirgelt üle pea ees ja ainult jalgadega liikudas. Lõpuks veel selline põnev harjutus, et oled selili vees ja liigud jalad ees, jalataldadega alla põhja poole surudes. Lõpus hakkab täitsa välja tulema. Kokku sel korral 1200 meetrit, 200 rinnuli, 900 vaba ja 100 selili.

Reedel õhtul jõuan korraks ka jooksma Kadrioru parki.
5,31 kilomeetrit, 31:57 (6:01), keskmine pulss 140 sellise tempoga.  

Movembri esimene nädal.

Teisipäev, 04.11.
Kuna pulsikellaga oli pikka aega tüli majas, siis otsustasin seda radikaalselt muuta. Mis on kõige lihtsam? Loomulikult minna sahtli juurde ja provva vöö küljest rihm ära võtta ning see enda omale külge haakida. Ja oh imet, kõik töötaski. Selgus, et mu oma rihmal on ühelt poolt ühendus kehva ja kinnitus kulunud. Viimastel aegadel viskaski vahepeal rihma lahti. Tehnika töökorras, vedasin end kohe välja. Sättisin jooksu alguse täpselt kella kaheksaks, sest siis algab ju legendaarne raadiosaade Rahva Oma Kaitse. Oi kui hea see oli, kaks korda ajas ikka kõva häälega naerma. Pilati ka tuntud kõrendsportlast, kes ükskord ammu ühes mängus kolm touchdown'i tegi ning kelle blogi on ka Juure ja Kiviräha arvates korralik huumoriklassika. Nii halb, et see muutub heaks. Igatahes läbisin selle saatel 10,26 kilomeetrit. 1:01:23 (5:59). Pulss 144/166. Sooja oli 10 kraadi ja puhus küllaltki tugev tuul. Käisin vana jooksuringi vaatamas - Herne, Vana-Lõuna, Filtri tee, oli tore.

Neljapäev, 06.11.
Ma olin enam kui kindel, et lähen õhtul jooksma. Siis aga selgus, et vaja vanemate juures ära käia. Tagasi tulles oli küll ajaliselt veel võimalik minna, kuid sadas üsna paksu vihma. Seetõttu lõin jooksmisele käega ja molutasin niisama. Tegelikult panin ühe valgusti üles hoopis.

Pühapäev, 09.11.
Isadepäev. Oli tore. Õhtul leidsin veel ikkagi lahtise tunnikese, et enne saunaskäiku väikegi jooksuring ära teha. Kokku tuli 7,21 km, ajaga 48:30 (6:44). Sellise olematu tempo juures oli keskmine pulss täpselt 130.

Jooksukilomeetreid 899 km kokku sel aastal seni. Jõuab veel natuke peale teha. Ehk veab tuhat täiski, kui just varast lund ei tule (loodame, et mitte!). Homme esimene ujumistrenn.

Oktoober sai läbi.

Nii on. Vääramatu kindlusega läheneb talv ja külmad ja veel pimedamad ilmad. Oktoober on üldiselt läinud seanahavedamise tähe all (kokku 74,2 km rahulikku jooksu).

Vahepeal, peale eelmist postitust, jooksin siis ka natukene, täpsemalt viis korda:
Neljapäev 23. oktoober - 7,42 km, 42:58 (5:47)
Pühapäev 26. oktoober - 5,03 km, 32:51 (6:32)
Esmaspäev 27. oktoobe - 10,28 km, 57:36 (5:36)
Kolmapäev 29. oktoober - 5,19 km, 30:46 (5:56)
Pühapäev 02. november - 10,32 km, 59:56 (5:48)

Selle eilse, ehk viimase jooksu tegin siis Pirita terviseradadel. Esimest korda sel aastal. Varasemalt olen seal olnud ikka tihe külaline, eriti mõned aastad tagasi. Alguses üks suur ring ja siis kaks väikest pooleteisekilomeetrist ringi otsa, nii, et alla ei lähe. Ütleme nii, et kui oled ikka terve suve jooksnud ainult siledal maal, siis need kolm suurt tõusu tõmbavad ikka jalad tugevaks ja hingamise äkiliseks. Samas laskumised on head kiired ja siledal maal taastub selle tempoga kenasti ära.

Ja nüüd pommuudis - lähen 11. novembril ujumistrenni:) Tegu on kümne korra kursusega,   kaks korda nädalas. Tahaks natukenegi veega rohkem sõbraks saada. Ehk jääb mingit tehnikat külge treeneri käe all. Praegu on nii, et edasi ei liigu teost kiiremini, pulsi tõmbab kohe lakke ja selg hakkab valutama. Kuigi ujumine peaks ju olema selline luudele-liigestele hoopis hea asi. Näis mis saab siis.

Hädapärane kokkuvõte.

Lisaks laisklemisele (29. septembrist 10. oktoobrini ei liigutanud lillegi) olen vahepeal natukene ikka jooksmas ka käinud.

11. oktoober: 10,22 km 1:01:26 (6:01)
14. oktoober: 12,01 km 1:09:10 (5:46)
16. oktoober: 9,52 km 51:08 (5:22)
18. oktoober: 6:24 38:45 (6:13)
20. oktoober: 8,28 km 47:47 (5:46)
Et parem natukene, kui üldse mitte midagi.

Vahepeal oli mingi uitmõte, et peale Berliini maratoni ajan maastikuratta kah välja ja sõidan sellega natukene. Nüüdseks aga on see plaan maha maetud. Liiga halvad ilmad ja pime ka, ning nädalavahetustel, kui valge aeg, käin pigem jooksmas veel. Seega loen rattahooaja lõppenuks. Tegelikult lõppes see juba 01. juunil Tartu Rattaralliga. Peale seda ei olegi sel aastal paraku sadulasse jõudnud. Kilometraažiks jäigi vaid 854 sel aastal. Mis seal's ikka.

Nädalavahetusel pakkisin suvekingad kappi ning ühtlasi tõstsin talvised jooksutossud välja. Kaugel see aeg ikka on, kui tänavad läga täis ning on vaja jalgu kuivana ja soojana hoida. Vahel ehk naeladki alla kruvida.

Mis siis edasi? Võib juhtuda, et lähen 01. novembril Nõmme-Harku metsajooksule. Aga pean veel mõtlema, kas on mõtet selle eest raha maksta:) Ega kokkuhoid pole koonerdamine.

No ja siis on ju veebruaris Tartu maraton tulemas. Seoses sellega on suur võistlus käima lükatud. Konkurendi hirmutamiseks ütlen, et läbin sel korral raja viie tunni alla:) Tuleb seetõttu hoida keha liikumises ja mitte liiga palju kaalu talvega juurde koguda.

PS! priit on jobu ja ta ei häbene seda avalikult kuulutada.

Berliini maraton 2014.

Juba üle nädala on möödas ja ikka ei mingit kirjutist. See tundub juba raskem, kui maratoni läbimine:) Viimane aeg on see võlgnevus ära õiendada.

Alustame siis algusest.

Reede varahommikul äratus, takso ja lennujaam. Lennuk väljus kell 07:40. Mulle lendamine eriti ei meeldi, nii pehmelt öeldes. Õigesti väljendudes kardan ma alla kukkuda. Otseselt lendamise vastu ei ole midagi tegelikult. Viimasel ajal on ikka oluliselt kergemaks läinud, varemalt pidi end ikka kõvasti motiveerima ja doseerima, et tunne natukenegi kergem oleks. No ja Riia kohale jõudes öeldi siis läbi valjuhääldite, et tiheda udu tõttu, tuleb meil mõnda aega siin üleval tiirelda, enne kui alla saab. Kokkuvõttes kestis see tiirutamine suisa pool tundi. Udu oli tõesti tihe, kui lennuki aknast maapind paistma hakkas, oli seda heal juhul ehk 50-100 meetrit allapoole näha. Loomulikult oli selle ajaga terve lennukitäis inimesi ärevil, et jätkulennule ei jõua. Nii meiegi koos reisukaaslasega. Lennule Berliini oli pealeminek alanud juba 10 minutit tagasi sel hetkel, kui rattad maad puudutasid. Vilka sammuga lennujaama ja siis selgus, et tiheda udu tõttu meie lend siiski veel ei välju ja uus informatsioon tuleb poole tunni pärast. Ja siis poole tunni pärast, ning siis ei tulnud enam mingit infot peale. Tiksusime niisama ja rüüpasima kohalikku "kalja". Lõpuks siis kolm tundi peale õiget aega oli ka meie lennuk valmis lendamiseks. Selgus, et see ei saanud üldse Rootsist tulemagi hommikul, samuti udu tõttu. Saabumine Berliini läks rahulikult. Lennujaama eest leidsime kenasti bussi, mis meid südalinna viis ja sealt metrooga seiklesime edasi hosteli juurde. Etteruttavalt võib öelda, et kogu ühistranspordisüsteem on lihtne ja kenasti toimiv.

Ilmselt on vene keelt oskav elektrik vajalikud tähed pulli pärast välja lülitanud.

Kotid hostelisse visatud, asusime teele endise Tempelhofi lennujaama poole, kus asus võistluskeskus ning kust pidime numbrid kätte saama. Oi-jah, see oli tehtud tõsiselt raskeks! Kogu lennujaam tuli otsast lõpuni läbi traavida ja kõige viimases angaaris sai numbrid lõpuks kätte. Kogu matk võis seal olla kogunisti kaks kilomeetrit pikk. Numbri kättesaamiseks tuli esitada meilile tulnud kinnitus ja isikutunnistus. Samuti kleebiti numbri kättesaajale ümber käe pael, mis pidi samamoodi tagama koos numbriga sissepääsu stardialasse. Kogu see reedese päeva lendamine, linnas kondamine ja numbri kättesaamine oli nii kurnav, et meil oli paganama hea meel, et maratoni start ei ole kohe järgmisel päeval.

Tempelhofi lennujaam. Suletud. Maratoni Expo.

Laupäeva hommikul ärgates läksime kõigepealt kõrvaltänava kohvikusse sööma. Võileivad, saiakesed, kohv-tee. Selline tore kohake. Üldse oli seal lähikonnas palju selliseid asutusi. Saiakeste ja võileivakultuur on Euroopas tugev. Igatahes maitses hea. Tagasiteel sattusime peale olukorrale, kus vares võttis ka hommikueinet mõnusasti.

Sõja jäljed on Berliinis endiselt näha - näljane vares peab leppima vaid rotiga.

Seejärel vedasime end "hüppa-peale, hüppa-maha" bussi peale ja tegime Saksamaa pealinnale tiiru peale, vaadates olulisemaid paiku. Tuleb öelda, et nii mitugi kohta kattus järgmisel päeval joostud maratonirajaga. Oli täitsa põnev. Meeldib kohe, kui saab silmaringi laiendada ja infot teadjamate käest ammutada. Loomulikult tuli pidevalt juttu Berliini müürist, mis rajati 1961 aastal ja lammutati alles 1989. Linn on ikkagi üsna traagilise looga, noh nagu meie enda elugi siin oli veel mõnikümmend aastat tagasi.

Berliini müüri jäänused. Ühel pool oli õitsev sotsialism ja teisel roiskuv kapitalism. 

Tegelikult olen ma korra varem ka Berliinis käinud, aasta oli siis 1988 ja riik oli DDR veel. Tuleb aga tõele au anda, et ma ei mäleta peale Brandenburgi väravate juures ja teletornis käimis mitte midagi sellest pooleteisest päevast. Seda enam oli seekord uudistada ja kõrvade vahele jätta.

Berliini teletorn.

Linnale tiir peale tehtud, sättisime end laupäeval toimunud rullusiumaratoni vaatama. Pole varem kunagi sellisel võistlusel käinud. Päris põnev oli jälgida suuri kiiruseid esimeste esituses ning suure pundi möödavuhisemisel tekkivat tuult tunda. Aga muidu, antagu mulle andeks, on rulluisumaraton paras sutsakas päris, ehk siis jooksumaratoni kõrval. Esimesed tuhisesid raja alla tunni läbi ja vähegi rohkem treeninud said pooleteise tunniga hakkama. Pika kestva pingutusega pole siin suurt midagi pistmist. Ja muidugi mängib oma osa ka tehnika ja rahakott.

Heitlus kolmandale kohale 400 meetrit enne finišit.

Saksamaal olles ei saa üle ega ümber vorstidest. Endal õnnestus ikka mõnel korral nendega maiustada. Ei olnud halb:) Samuti lasime hea maitsta kebabidel ja aasia köögil. Igati rahvusvaheline linn on see Berliin. 

Tšempionide eine päev enne starti.

No ja siis oligi aeg varaseks magamaminekuks. Pühapäeva hommikul varajane äratus, söök hosteli all lobi-baaris makku, väheke pikutamist ja stardi poole teele. Hostel saigi valitud seal seetõttu, et stardini oli umbes kilomeetrike jalutamist ning ka hinnaklass oli muidugi sobilik.

Hommik oli üsna jahe + 8'C, kuid päikesepaiste ja täielik tuulevaikus. Jõudisme ilusasti kohale, istusime, puhkasime, valmistusime. Mingi hetk oli aeg riided maha ajada, olin kaasa võtnud vihmakeebi. Selle all oli hea olla, ei hakanud külm. Aga stardis oli küll ja veel näha inimesi, kes selle temperatuuri käes lõdisesid ja kananahksed olid. Startimisest niipalju, et see oli jagatud kolme suurde lainesse. Esimeses oli mitu gruppi juba - maailma eliit, eliit, niisama tugevad jooksjad, natuke nõrgemad ja lihtsalt head jooksjad:) Neile anti start kell 08:45. Mina olin teises laines ja selle teises, ehk nõrgemas grupis, isiklikud rekordid vahemikus 3:50 ja 4:15. Meile anti stardipauk kell 08:55 ja tegelikult kulus mul veel pisut üle viie minuti, et stardikanga alla jõuda. Kolmas grupp startis meist veel 10 minutit hiljem, sinna kuulus ka minu reisikaaslane. Enne starti loobiti teeääred ja kõnniteed täis vihmakeepe ning vanu riideid, mida sooja saamiseks stardi eel kasutati. Hiljem olevat teine Berliin neid seal hoolsasti lapanud. Ilmselt jagus neid seal tuhandele vähemalt.

Ja siis see algas. Kokku 40 000 inimest läks eelpoolnimetatud vahedega rajale. Nägin enda ees nii sajakonna meetri kaugusel nelja tunni õhupalle ja otsustasin neid silmis hoida. Iseenesest oli soov neist natukene kiiremini joosta, sest 5:40 tempo tundus õige pisut aeglane. Samas olin eelmisel päeval õnneks langetanud ostsuse, mitte kaasa minna 3:45 õhupallidega. Nii ma siis vaikselt oma kella järgi tiksusin ja jooksin. Üheksandal kilomeetril möödusin 4:00 õhupallimehest, kaheteistkümnendal järgmisest samasugusest. Enesetunne oli suurepärane. Ilmast rääkides, siis peale teist kilomeetrit oli juba väga soe. Peale viieteistkümnendat hakkas palav ning asusin otsima tänavatel varjulisi kohti, kus joosta. Ja märkamatult oligi poolmaraton joostud, aeg 1:57:18. Kuskil 25 kilomeetri peal tuli esimene raskem hetk. Siis otsustasin, et enne ikka pole häda midagi, kui 2/3 joostud on, ehk siis 28 kilomeetrit. Ei olnudki hullu. 27ndal jagati geele ja midagi õunapüree-laadset. Power-Bar nimelise kaubamärgi oma. Õunavärk ei mekkinud. Võtsin kilomeetri jooksul mõned suutäied, kuid vähemalt pool viskasin ära. Geeli toppisin taskusse. No ja siis oli käes 32 kilomeeter. Ja siis järsku läks raskeks, jalad rasked, paganama palav (kuskil 18-20 soojakraadi varjus, päike ja tuulevaikus), ramm otsas. Nüüdsest lajatasin igas joogipunktis paar topsi vett pähe ning mis siin salata, 32 ja 35 peal teeninduspunktides suisa kõndisin natuke juues. 32-37 kilomeetri oli ka seekord raskeim osa, tempo kukkus suisa üle kuue minuti kilomeetri kohta mõnel kilomeetril. Vahepeal imesin ka geeli sisse. Kuigi ma ei oska öelda, kas sellest ka mingit abi oli. Aga ma proovisin sisendada endale, et enne 35 kilomeetri läbimist ei virise, sest siis pidi ju maraton alles algama. Kui lõpuni jäi viis kilomeetrit, siis läks kuidagi kergemaks. Mõtted, mille kuradi pärast ma siin end piinan, asendusid mõtetega, et vaid maksimaalselt pool tundi ongi vastu pidada ja olengi kohal. 

Brandenburgi väravad, endised ida ja lääne lahutajad. Finišini on siit veel 300 meetrit.

See lõpuots meenutas jälle natuke jooksmist, aga kaks kilomeetrit enne lõppu tõmbas taas korraks väikese piduri peale. Õnneks sellest sai ruttu üle. Ausalt öeldes, ega rajal liikudes liiga hästi aru ei saanud, mis mu aeg on. Unustasin vaatamata, kaua mul peale stardipauku aega kulus, et oma aega arvestama hakata. No ja kellad rajal olid kõik Keenia meeste järgi käima pandud:) Aga ma teadsin, et liigun natuke alla nelja tunni tempos. Ja oligi päästev finiš. Kõige valusam kehaosa, mida üldse liigutada ei tahtnud, oli vasak õlg. Olin üks vähestest finišis, kes loobus pakutavast kollasest kilest, mida peale tõmmata. Selle asemel tõmbasin ka omal särgi maha ja istusin riietumistelgi taha varju. Esimesed kümme minutit oli päris raske ikka seal olla. Siis hakka  kergemaks minema. Ning kaks sponsorijooki aitasid tegelikult päris hästi taastuda.

Päris joodav asi, julgen soovitada.

No ja siis sain paralleelblogijalt sõnumi, et aeg oli 3:55:58, mis ühtlasi tähistab ka uut rekordit. Tore on! Kokkuvõttes sain umbes 40 000 jooksja hulgas 10941 koha. Olgem ausad, hostelis teisi jooksjaid nähes, arvasime, et oleme vormituimad üldse ja hea kui viimase kümnendiku hulka platseerume:)

Siit on siis näha ajad ja kiirused viie kilomeetri kaupa. Kahjuks ei leia kuskilt materjali, kuidas kohad ajaga muutusid. Stockholmi maratonil oli see tore lisa. Väga suuri kõikumisi kokkuvõttes ei olegi.

Split	time of day	time	diff	min/km	km/h
5 km	09:28:05	00:28:01	28:01	05:37	10.71
10 km	09:55:58	00:55:55	27:54	05:35	10.76
15 km	10:23:42	01:23:39	27:44	05:33	10.82
20 km	10:51:22	01:51:18	27:39	05:32	10.85
Halb	10:57:22	01:57:18	06:00	05:29	10.97
25 km	11:19:02	02:18:58	21:40	05:34	10.81
30 km	11:46:53	02:46:49	27:51	05:35	10.77
35 km	12:15:02	03:14:59	28:10	05:38	10.65
40 km	12:43:42	03:43:38	28:39	05:44	10.47
Finish	12:56:01	03:55:58	12:20	05:37	10.68

Infoks veel niipalju, et kui esimese poole aeg oli 1:57:18, siis teine oli 1:58:40. Nii et enesetunde poolest kohutavale ärakukkumisele vaatamata, ei tulnud see teine pool tegelikult õnneks väga halvasti välja. Kokkuvõttes olen muidugi rahul tegelikult.

32 ja 37 kilomeetri vahel mõtlesin korduvalt, et jooksmine on porno!

Mis ma siis kõrva taha panin? Ei midagi uut! Et edukat maratoni läbida, tuleb treenida. Ja natuke rohkem, kui mul oli viitsimist ja aega. Ning pikki jookse on vaja teha rohkem. Vähemalt 3-4 sellist 28-32 kilomeetrist otsa peaks läbima enne. Keha vajab harjumist pika koormusega. Mitte et see oleks olnud midagi sellist, mida ma varem ei teadnud. Rahvast oli väga palju. Terve jooksu ajal oli kaugeim jooksja minust maksimaalselt 2-3 meetri kaugusel. Pidev inimlint kulges stardist finišini.

Peale jooksu vedelesime õhtul "rannas".

Kokkuvõttes oli tore reis. Ainult et tagasi tulle pidime pea viis tundi Riia lennujaamas aega parajaks tegema ja jälle "kalja" jooma. Ning Tallinnas maandudes oli kõva tuul ning lennuk kõikus ja rappus päris muljetavaldavalt.

Kui jooksu ajal arvasin raskematel hetkedel, et nüüd maratonidest aitab ja võiks piirduda lühikeste poolmaratonidega, mida jõuab ju igal ajal ära joosta, siis paari tunni pärast peale finišit oli see tunne kadunud...

Sügis on lõikuse aeg.

Teisipäev, 23. september. Kui tervet rehkendust teha ei jõua, siis tee pool.

Täna algas sügis. Ja millise pauguga. Ärkasin 06:58, sooja näitas akna taga 5,6 kraadi. Ajasin riided selga ja ka kindad kätte. Kodutänaval ei olnud hullu, aga nii kui mere äärde jõudin, oli hullumaja lahti. Pirita suunal joostes oli tuul vastu, kerge suunaga mere pealt. Ma olen küll varemgi tuulega jooksnud, kuid see oli küll tugevaim üldse. Kõrvaklappides uudised just rääkisid, et rannikul puhanguti 15-20 meetrit sekundis ja eks see nii oligi. Selline tunne, nagu jookseks pidevalt mäest üles. Ettepoole kaldus, lisaks kõigutas tuul ka külgedele, nii et tagant vaadates jäi ilmselt mulje, nagu oleks jooksja asemel jooja rajale tormanud. Kahe kilomeetri möödudes keerasin ringi, ei näinud mõtet sellisel jamal. Siis oli muidugi lihtne, tuul tagant. Hea oli vaadata vastutulevat ratturit, liikus vaevu, kuid jalad käisid kiiresti. Viimasel kilomeetril tegin neli kiiremat lõiku ka sisse. Kokku siis 4 kilomeetrit, 22:49 (5:41). Kui õhtul on ilm normaalsem, siis ehk teen teise poole ettenähtust siis ära...

Neljapäev.
Hommikul 07:30 sörkima. Seekord oli ilm vähe muhedam, pea 11 soojakraadi ja tuul teisest suunast ja mitte pooltki nii tugev. Tegu siis viimase trenniga enne maratoni. Kokku 5,11 kilomeetrit, ajaga 32:20 (6:20). Praeguse seisuga on sel aastal joostes läbitud 755 kilomeetrit. Nüüd siis ongi kõik - Berliin ootab, taganeda pole enam kusagile.

Homme varahommikul lennujaama minek, vahepeatus Riias. Ja siis number vaja kuskilt üles otsida, hostelisse sisse end möllida ja linnaeluga tutvuda. Laupäeval ilmselt ekskursioonipäev "hüppa-peale, hüppa-maha" bussiga. Ei tohi ju jalgu väsitada:)

Hetkeseisuga lubab ilusat jooksuilma. Tossud vist võtan seekord uuemad kaasa, millega maratoni polegi veel jooksnud. Nüüd viimase poolmaratoi ajal ei olnud neile küll midagi ette heita, ehk see jääbki nii.

Õõvastav eksperiment.

Esmaspäev.
Keerulised ajad ootavad keerulisi lahendusi. Kuna Berliinis tuleb maratoni joosta varavalges, mis mulle absoluutselt ei meeldi, siis tuleb jõuga ja jõuliselt režiimi muuta, et natukenegi harjuda. Seetõttu jätsin joomata kõik head humalaveed, vaatamata jalgpalli ja kobisin 22:45 koikusse. Ja oh imet, isegi jäin vist magama 15-20 minuti möödudes. Liiga hästi muidugi magada ei saanud, sest üks tegelane ärkas kolme aeg üles ja kippus juttu ajama. Kaks nädalat ei ole liiga pikk aeg, ehk peab vastu sellise loomkatse :)

Teisipäev.
No ei ole hommikud minu jaoks. Ärkasin kümmekond minutit enne seitset ja toppisin jooksuriided selga. Telefon näitas, et +3'C on väljas, õnneks kraadiklaas siiski näitas +9'C. Siiski hakkasid paaril esimesel kilomeetril käed külmetama. Oleks vaja olnud joosta 6:00 kilomeetri kohta ja 10 kilomeetrit. Oi kui raske ja kole see oli. Jalad veel ilmselt pühapäevasest poolmaratonist tuimad, kuid hingamine ja kogu organism nii rasked, et tempo hoidmisega, tegelikult selle saavutamisegagi, oli tõsiseid probleeme. Ilma naljata, kogu see jama oli kõvasti raskem, kui pühapäevane poolmaraton kokku. Hingeldama ajas kohati. Ilmselt kui oleks sama jooksu õhtul teinud, oleks see kordades kergem olnud. Aeg siis lõpuks 59:46 (5:59) ning viimased kolm kilomeetrit olid juba kergemad ja natuke jooksu moodi. Õhtul voodisse kell 23:00, aga magama jäin ehk 25-30 minutiga alles.

Kolmapäev.
Laps ajas jälle üles enne kella nii veerand tundi, kuskil 06:45 ajal. No ja siis jooksma jälle. Kavas oli 10 kilomeetrit, ja sinna vahele 8 korda 1 minut kiiresti ja sinna vahele veel 1 minut aeglast sörki. Seekord oli tunne oluliselt parem, kui päev varem. Ilm oli ilus, päike paistis, noh, eks alguses oli ikka muidugi jälle kätel jahe. Tegin kolm kilomeetrit ühtlases tempos ja siis lõigud. Lõikude kiirus võis olla umbes 4 minutit kilomeetri kohta. Ehk siis päris jooksjate aeglane seasörk:) Kodust siis taaskord Surfiklubini ja tagasi, kokku 10:05 kilomeetrit, ajaga 54:45 (5:27). Õhtul peale tööd tööalane kuulide ja kurikate veeretamise mäng Ku:lsa:lis. Loomulikult ka joogid ja suupisted, koju ja magama alles südaööl.

Neljapäev.
Magama õhtul natuke peale 23. Uni tuli üsna kiiresti, ni 10-15 minutiga.

Reede.
Ärkasin 07:08 ja pistsin punuma. Oli juba üsna talutav joosta. Kokku tuli 8,03 kilomeetrit ajaga 46:14. Tempo pidanuks küll olema 6:00 kilomeetri kohta, kuid tuli 5:45. Ei tundunud pingutamisena, pidevalt pidi mõttes end manitsema, et tempot madalana hoida. Õhtul kokkusaamine endiste koleegidega.

Pühapäev.
Jooksma kell 09:20 hommikul. No ei saa silmi lahti nii vara ja organismi käima. Ajab suisa hingeldama ja algus on väga raske. Võib-olla ka seetõttu, et magama sain poole ühe paiku alles. Täpselt sama rada, mis reedelgi. 8,03 kilomeetrit, aega läks 46:07 (5:45)

Sel nädalal on veel plaanis kaks trenni - teisipäeval 8km ja neljapäeval 5km. No ja siis reede hommikul Berliini poole teele.

Viimaste kuude lemmikpunt hetkel. Suurepärane plaat.

SEB Tallinna Maraton (poolmaraton).

Esmaspäeval oli tore jalgpallipäev. Lisaks sellele, et toimus koondise kodumäng, sai enne mängu šašlõkki süüa ja õlut juua, päädis see kõik ka võiduga. Sloveenia koondis alistati hilisest väravast. Väga ilus algus valikturniirile, järgmine mäng siis võõrsil Leeduga.

Teisipäeval tuli madala pulsiga (ca 130) teha 6 kilomeetrit. Töölt koju minnes oli täiesti korralik paduvihm, aga peale kaheksat välja minnes oli sadu lakanud ja sain Kadrioru pargis oma tiirukesed ära teha. Loll linnavalitsus, eesotsas idioodist linnapeaga, oli pargi täis pannud kolemärke, mis ärgitavad inimesi jooma. Et nad kooleks. Kokku tuli 6,26 kilomeetrit, aega läks selleks 41,56 (6:42).

Kolmapäeval jooksin õhtul 10,06 kilomeetrit ajaga 59:53 (5:57). Eks ikka kodust Surfiklubini ja tagasi mööda mereäärset promenaadi.

No ja oligi käes pühapäev. Ärgates vaatasin kella ja selgus, et umbes kümne minuti pärast on võimalus esimesi maratonijooksjaid aknalt jälgida. Seda ma tegingi - vaatasin kohe terve rivi ära, algusest lõpuni. Siis vahepeal asjatasin niisama ja seejärel kaesin ära ka teise ringi alguse, kui liidrid mööda jooksid. On aga hoog neil päris jooksjail ikka sees. Imetlusväärne. Ja ega siis polnudki muud, kui seadsin sammud Vabaduse väljaku poole. Üleriided pakihoidu ja starti ootama.

Ilm oli mõnus, parajalt soe ja tuulevaikne. Kuna oli plaan läbida poolmaraton mõõdukas tempos ja trenni eest, siis hoidsin tempot 5:30-5:40 kanti. Kümne kilomeetri aeg tuli 57:10 (5:43), sealt aga tuleb tegelikult maha arvestada stardijooneni jõudmise aeg (53 sekundit on lõpuaeg protokollis ja kiibiaja vahe) Tempo tundus tegelikult kole aeglane, seetõttu võtsin tagasipöördest alates natukene kiirema tempo. Seega sai teine pool läbitud natuke kiiremini (10 km võrreldes tõusin 180 kohta etepoole), aeg kiibi järgi finišis 1:54:52 (ja kokku keskmine kilomeeter 5:26,6). Koht 1110, lõpetajaid 2671.

Oli tore trenn. Väga kerge oli sellises tempos läbida, teise ringi oleks võinud küll peale teha kohe. Kordagi ei avanud suud hingamiseks, eks see näitab, et tempo oli madal. Peale koti kätte saamist sörkisin veel kojugi (2,14 km, 6:07) ja möödusin selle käigus tuhandest 10 km jalutajastki:)

Kolm nädalat Berliini maratonini.

Aeg on kiirelt kadunud - trenni loomulikult pole saanud teha nii nagu oleks tahnud või oleks vaja. Aga pole hullu. Lähen ju vaid läbima ja maratoni koguma ning eeldan, et saab finišeerida võimalikult väheste vaevustega.

Esmaspäev - 01. september. Lastel siis uus kooliaasta algas. Ise tegin rahulikumalt, õhtul 132 keskmise pulsiga 8,59 kilomeetrit (6:23 keskmine). Kodus mööda mereäärt ajama, Maarjamäel memoriaali juurest üles Lasnamäele, sealt edasi Valget tänavat pidi Pallastini, Lubjast alla ja Vilmsit pidi koju. Oli hea ja kerge sörk.

Kolmapäev - 03. september. Õhtul natukene kiirem jooks algusega kell 21:00. Kadriorust läbi Lauluväljaku Lillepi pargini ja mööda mere äärt koju tagasi. Kokku 8,08 kilomeetrit, närvide rahustuseks. 5:25 keskmine kilomeeter. Enda huvides tuleb kirja panna, et kordagi selle jooksu kestel ei olnud vaja õhku ahmida, vaid kogu hingamistegevus käis rahulikult läbi nina. Pulssi ei tea. Olen ka selle aparaadiga pool ajast tülis umbes.

Neljapäev - 04. september. Kava nägi ette jooksmist  kuue minuti tempos. Kohe töölt tulles jooksuriided selga ja minek. Ahjaa, ilm oli ilus, suisa +19 kraadi. Seetõttu sai üle mitme trenni taaskord lühikeste riietega minna. Mööda kergliiklusteed jälle Pirita suunal minema. Seekord natuke kaugemale, rannahoonestki mööda. Kuue kilomeetri peal ületasin tee ja jooksin teiselt poolt tagasi läbi Kadrioru pargi. Kokku kogunes 12,08 kilomeetrit ajaga 1:12:09 (5:58). Seega igati õigesse auku läks tempo. Keskmine pulss 143.

Laupäev - 06. september. Pidanuks jooksma plaanipärased 32 kilomeetrit, aga otsutsasin, et hüppan natuke lati alt läbi. Sellel oli mitmeid põhjuseid. Esiteks, on olulise stardini vaid kolm nädalat jäänud ja igaks juhuks hoidsin natuke tagasi. Vaevalt, et tulemus seetõttu kannatab. Teiseks on nädala pärast SEB Tallinna poolmaraton, seega on kohe-kohe 21,1 kilomeetrit jälle ees ootamas läbimist. Kolmandaks lapse sünnipäeva tähistamine ja selleks ettevalmistumine. Ja ega ma siis ei käinud suure kaarega lati alt:) Läbisin siiski 25,67 kilomeetrit, ajaga 2:31:26 (5:54). Keskmine pulss 148. Teekond kulges Kadriorust Piritale, siis Kloostrimetsa, Iru, Priisle, Kuristiku, Ülemiste, Sikupilli ja lõpus Kadriorgu tagasi. Nii et päris sile maa ei olnud, mitu tõusu moodi tõusu oli ikka ka see. Täitsa hea oli joosta, ilm oli ilus (+18'C) ja vaevuseid ei esinenud. Hingeldama ka ei ajanud.

Nädala pärast siis poolik ootab jooksmist. Kiirustama ei hakka, läbin trennina, umbes kahe tunniga.

42. jooks ümber Ülemiste järve 2014 (14 km)

Enne kui jõuan tänase jooksuni, siis paari lausega ka kokkuvõte selle nädala jooksudest, mida tuli taaskord vähem, kui algselt plaanitud. Põhjuseks töö ja eraelu:)

Teisipäev, 26. august. Õhtune jooks peale tööd ja juuksuriskäiku:) 10,07 kilomeetrit mööda viimasel ajal tavapäraseks saanud rada. Kadriorg - Surfiklubi - Kadriorg. Kokku läks aega 58:12 (5:47). Jooksin kilomeetrid erineva tempoga: 6:20 - 5:39 - 5:04 - 6:30 - 6:06 - 5:24 - 6:14 - 4:22 - 6:22 - 5:59. Sügis on käes - hingeõhk auras joostes. Veel paar nädalat tagasi olid sel ajal kergliiklusteed inimmasside poolt ummistatud. Nüüd oli mõni üksik jalgrattur ja neist mõnevõrra rohkem sörkijaid.

Kolmapäev, 27. august. Kerge jooks Kadrioru pargis. Üsna pea hakkas vihma sadama ja sadas poole ajast. Tiirutasin mööda erinevaid teid ja radasid, sest ohutuse mõttes ei saanud kodust kaugele minna:)  Kokku sai siis sibatud 8,01 kilomeetrit, ajaga 50:50 (6:21). Vasak põlv andis natuke tunda.

Ja oligi kõik - käes laupäev:)
Hommikul oli päris korralik uni ja viitsimine starti minna nullilähedane. Mitte et oleks kaalunud mitte minemist, aga minek oli selline, et peab minema, kirjas ju. Plaan oli, et võtan kohe alguses rahulikult ja siis vaatab, mis saab. Ütlesin taustajõududele, et kuskil 1:10-1:15 vahel peaks olema eeldatav lõpuaeg. Stardis oli suhteliselt kitsas ja alguses ei saanud kohe üldse jooksma. Kuid seetõttu tuli esimene kilomeeter kohe väga kergelt 5:19. Teine läks sutsu kiiremini - 4:23, sest sai joosta ja tuli kasutada möödumisvõimalusi. Kolmas taas natuke aeglasem,  5:01, metsa all ja värava juures tekkisid väikesed seisakud. Edasi sai suurele ja siledale teele ning sai segamatult omale mugavas tempos joosta. 4:40 - 4:45 - 4:41 - 4:36 - 4:40. Siis jõudsin klassiõele järgi, ajasime sutsu juttu, võtsin natuke lõdvemalt 4:52 ja 4:55 järgmised kaks kilomeetrit. Kuigi ta soovis ühte eesolevat naisterahvast kätte saada, kellega üldarvestuses mingi kana olevat kitkuda, siis ta kaasa kahjuks tulla ei jõudnud ning läksin sutsu eest ära - 4:31 järgmine kilomeeter. No ja siis jõudsin metsa vahele, lasin sama hooga edasi, aga pehmem pinnas ja tõusud iseenesest tõmbasid natuke tempot maha muidugi.  4:54 ja 4:58 järgmised kilomeetrid ja siis see päris viimane 4:12.  Mis muidugi viitab sellele, et päris kilomeeter ilmselt täis ei tulnud. Tulemuseks 1:06:27,8 ja 313 koht (5km peal 362.). Pulss sedakorda 169/187.

Enesetunne oli täna terve jooksu ajal suurepärane. Mitte kordagi ei olnud rasket hetke, midagi ei valutanud või kuskilt ei pistnud ning alati oli tunne, et võiks natukene kiiremini joosta veel. Seega olen väga rahul tänase päevaga.

Järgmine start siis Tallinnas ja poolmaraton rahulikus tempos.

Puhkus läbi.

Nii on. Kahjuks. Läbi nii suvepuhkus kui ka puhkus "treenimisest".

Kuna pikemalt kirjutada kuidagi ei viitsi hetkel, siis panen kiiresti kirja, mis vahepeal tehtud on.

28. juuli – 10 km, mööda mere äärt surfiklubini ja tagasi, 59:02 (5:54)

29. juuli – 10 km, täpselt eelmise päeva koopia raja osas, 56:28 (5:39)

28. juuli – 9 km, jälle mööda mere äärt, seekord Pirita jõeni  ja tagasi, 52:17 (5:48)
01. august. See oli ulmeline jooksuots, startisin 07:30 hommikul. Ja ikka seesama rada, 10 kilomeetrit, surfiklubini ja tagasi. Seekord natuke kiiremini – 53:43 (5:22). Kuna õhtul oli suvepäevadele minek, siis seetõttu ka jooks varahommikul enne tööpäeva algust.
Esmaspäevast algas siis kauaoodatud suvepuhkus. Ilmad olid imelised.
05. august – Kadrioru park ja selle lähiümbrus, 10 kilomeetrit, 58:25 (5:49). Jooksin hommikul 9-10 vahel, sooja oli juba +27J.
07. august – selline vahva kena mereäärne koht Lääne-Virumaal, nagu Mustoja. Järggnevad päevad sai seal natuke liigutatud grillimise ja puhkamise vahele.  7,96 km, 45:15 (5:41)
08. august – 8,17 km, 50:07 (6:08), hästi rahulik jooks madala pulsiga.
09. august – 4,2 km, 25:56 (6:10)
No ja siis läkski aktiivsemaks puhkamiseks. Käisin Budapestis festivalil. Oli väga tore, nagu ikka.
Tagasi tulles jäi Helsingi lennujaamas järsku kõri kibedaks, nina hakkas nohutama. Ja loomulikult lõi kerge põletiku ka kohe põskkoopasse. Neoonroheline tatt ja muud vahvad asjad.
Ja jooksma jõudsin taas alles eile, nii et kahenädalane auk oli vahepeal sees. Oi kui raske oli, tervis pole ka veel kaugeltki 5+, aga liigutama oli vaja minna. Tegin hästi aeglaselt 12,4 kilomeetrit 1:20:59 (6:32). Kuidagi sattus nii, et jooksin kahe vihmasaju vahel ja õnnestus kuivaks jääda. Soojadest ilmadest oleme nüüd jälle ilma. Eile juba oli pikk püks jalas ja kilekas peal.
Laupäeval ootab ees Ülemiste järve jooks. Vaatab, teeb kuidas tunne on. Head tulemust ei ole oodata, aga see ei morjenda mind küll kuidagi.

Kuidas ma ümber Saadjärve ei jooksnud.

Laupäeval käisin Peipsi ääres suvitades korra hommikul sörkimas. Oli juba siis päris soe ja ka 2,26 kilomeetrit ülirahulikult sörkides võttis mahlad voolama. Kuna Saadjärv ei olnud kaugel, sai pühapäeval siiski kohale mindud. Võtsin numbri välja ning katkestasin kohe ja käisime hoopis Jääaja Keskuses uudistamas ning järve kaldal jäätist söömas. Sooja oli 17 minutit peale starti Jääaja Keskuse infotahvli andmetel 32,3 kraadi. Ei, ma ei tahtnud minna oma tervist ohtu seadma sellise kuumaga.

Pilt võetud siit: http://www.ahhaa.ee/jaaaja-keskus-2013/

Jooksul oli vaid 416 lõpetajat (Pühajärvel 736 ja Harkus 813), stardiprotokolis 580. Seega 28% ei startinud või lõpetanud. Loodetavasti jäid kõik terveks. Paraku juba eesotsas lõpetades nägin ühte, kes viimased sada meetrit läbis vaarudes ja silmad pahupidi ning teadustaja talle juba ette kiirabi kutsus.

Võitis Ibrahim Mukunga, kes edestas teist kohta 4 minuti ja 5,5 sekundiga :) Tegu siis Tiidrek Nurme treeningupartneriga.

Treenime-treenime, päevi puhkuseni veerime.

Teisipäev, 22. juuli - Kava nägi ette 10 kilomeetrit fartlekki maastikul. Fartlek on rootsi keeles väidetavalt tempoga mängimine, mina tegin seda maavillaselt, ehk siis iga kilomeetri lihtsalt erineva tempoga joostes. Maastikku oli keeruline leida, polnud autot täna, et sõita Piritale või Järvele. Seetõtu tuli leppida Kadrioru pargi ja Lauluväljaku kandiga ning mereäärse promenaadiga. Ilm oli ilus +23'C, päikesepaiste. Startisin õhtul peale tööd, enne muidugi tuuri etapilõppu ära vaadates. Nibali kindlustas juhtpositsiooni, Kangert oli ka kenasti pildil kuni viimase tõusu lõpuotsani. Lõpulaskumine oli selline, et diivanil lebades ajas endalgi pulsi üles ja adrenaliini möllama. Kes korragi kasvõi kümmekond kilomeetrit mäest laskunud, teab ilmselt, millest jutt käib:) Aga kokku läbisin siis 10,38 kilomeetrit, ajaga 56:05 (5:24). Pulss küllaltki kõrge keskmiselt - 157. Võib ka olla natuke vale. Kell ikka viskab villast. Ja kilomeetrite ajad ka: 6:02 ; 5:55; 4:23; 5:57; 6:02; 4:09; 6:04; 4:04; 6:13; 5:21; ja lõpuots 1:54. Ujee. Mina ja 4: 09 ja 4:04? :) Kusjuures ei pannud üldse viimast välja. Tundub, et kaugel pole aeg, kui lasengi ühe kilomeetri alla nelja minuti. Pole seda oma paarkümmend aastat teinud. Olgem ootel.

Kolmapäev, 23. juuli.
Oo jaa. Sooja oli 28 kraadi, päike. Parim ilm mäkke lõikude jooksmiseks:) Kodust sörgiga minema, jälle Lasnamäe alla, kus mööda Lubja tänavat üles oli vaja joosta 10 X 40 sekundit kiiresti mäkke. Päev varasemast jooksud olid jalad sutsu pehmed ja tuimad. Seega lisaks ilmale veel üks segav asjaolu. Lõigud tehtud, siis sörgiga koju tagasi. Kokku läbisin 5,68 kilomeetrit ajaga 39:04 (6:53). Ei olnud pooltki nii hull, kui ma arvasin.

Neljapäevane trenn jäi vahele "tervislikel" põhjustel. Võib-olla lähen homme hommikul kergele sörgile. Pühapäeval peaks tegema tiiru ümber Saadjärve. Järvejooksude sarjas on ju hulk inimesi kirjas. Natuke hirm on selle 30+ ilma ees, mida lubab. Ei ole just liiga hea ja tervislik jooksuilm.

Ja ees on ootamas viimane töönädal enne puhkust.

Rutiinne, tüütu, odav, nõrk...

...just nagu alguses kokku lepitud sai.


Ehk siis midagi põrutavat ei ole toimunud. Lihtsalt tavapärane liigutamine vastavalt kavale. Nii palju kui aega ja viitsimist on sellest kinni pidada. Genialistid samas oli geniaalne kollektiiv. Loomulikult on mul kõik nende plaadid, mida ikka vahetevahel kuulan. Tegemist on Eesti pundiga, kelle esinemistel ma olen kindlasti kõige rohkem käinud, vähemalt paarkümmend korda. Esimest korda Tartus, EPA(?) ühika all BFG-nimelises puhvetis, mil nende ühe igavaima loo, Helena Wanje, avaliku läbilöögini oli veel jupp aega jäänud.

Mis siis täpsemalt tehtud on:
07. juuli 10 km, mööda mere äärt. Kadriorg - Pirita - Kadriorg. 58:22 (5:50) +27'C, suvi on käes:)
08. juuli 4,73 km 26:33 (5:37) +26'C päike. 7 min soojendus, 4X60 sek kiiresti (ca 3:45), siis 4X30 sek kiiresti (ca 3:50), 30 sek taastumist sörkidena vahele, lõppu 10 min lõdvestus. Taas mereäärne promenaad.
09. juuli 8,02 km 50:44 (6:20) +26'C, päike. Kuna tuli minna jalgpalli vaatama, siis polnud aega kümmet kilomeetrit joosta, tuli leppida kaheksaga, mis on oluliselt parem, kui mitte midagi.
12. juuli 19,08 km 2:02:33 (6:25). Pikem ots Ida-Virumaal - Kuru, Kauksi, Uusküla. Ilm oli ilus, tempo mõnusalt madal ja hea kerge sörkida.
15. juuli 13,01 km 1:22:33 (6:21) Kadriorg - Maarjamäe - Kose - Pirita - Kadriorg. Natuke pikem ots kerges tempos.
16. juuli 5,48 km 34:34 (6:18). Kõigepealt sörk soojenduseks, siis 8X40 sek lõigud kiiresti mäkke (Lubja tänava tõus Lasnamäele) ja sörk alla. Lõppu lõdvestuseks sörk koju. Imelikul kombel tuli parim sooritus viimasel mäkketõusul. Samuti 6-7 olid head.
17. juuli 10,05 km 1:03:17 (6:18) Jälle Piritale Surfiklubi juurde ja tagasi ühtlases tempos.
20. juuli 10,01 km 52:44 (5:16). Taaskord Ida-Virumaal. Plaan nägi ette 5:30 tempoga jooksmist. No ei õnnestunud. Alguses ei saanud Endomodo juti peale puude all ning seetõttu tulid esimesed kilomeetrid liiga kiired. Ega selle abivahendiga mu arust liiga täpistööd ka teha ei saa. Keskmine pulss 155.

Lisaks jalutan iga päev tööle ja tagasi, kolm kilomeetrit kokku. Kuus tuleb umbes 70 kilomeetrit seega minimaalset koormust juurde jalutamise näol.

Kaks nädalat veel tööl käia ja siis lühike puhkus, kaks ja pool nädalat. Sellest üks nädal ka igasugusest spordist puhkan.

33. jooks ümber Pühajärve (2014).

Ega nende trennidega vahepeal liiga hästi ei olnud. Üleelmisel nädalal sain vaid korra toast välja. Eelmine oli parem natukene. Ühtlasi joonistasin ka Berliini maratoniks kondikava valmis. Noh, et oleks mingi rutiin ja kergem läbida seda rada seal.

25. juuni 6,33 km 39:55 (6:18) +14'C
30. juuni 6,36 km 38:08 (6:00) +14'C, uduvihm
01. juuli 10,0 km 55:16 (5:32) +12'C, kerge vihm, kindad käes :)
02. juuli 5,6 km 30:44 (5:29) +18'C päike ja kõva tuul, lõigud mäkke 8X40 sekundit üles ja sörk alla.

Aga siis Pühajärve jooksust ka. Reede õhtul Tallinnast minema ja sõbra suvemajja külla, mis ei asu liiga kaugel Pühajärvest. Vaatasime kõik jalgpallid ilusasti ära ja rüüpasime jooke, mis ei lase dehüdratsioonil tekkida ja jalgadel krampi minna.

Hommikul ärgates oli ilus vahelduva pilvisusega päikeseline ilm, sooja oli ka stardi ajal mõnusad 20 kraadi. Stardis sai jälle tunda, et selle jooksu algus on väga kitsal rajal ja esimene kilomeeter möödus ainult teed otsides, kuidas mööda joosta eesolijatest. Esimese kilomeetri aeg 5:04 (sealt tuleb muidugi maha võtta veel 16 sekundit, mis kulus stardikanga alla jõudmiseks üldse). Teine 4:43 ja sealt edasi 4:36; 4:31; 4:47 (joogipunkt); 4:35; 4:49; 4:56 (raskeima tõusuga kilomeeter) 4:50 ja 4:39 (10 km 47:16). Viimased 700 meetrit 3:43. Ega ei oskagi midagi kosta. Jooksin nii, et enesetunne oleks hea ja väike varu sees oleks. Sellist rasket hetke ei tekkinud, et nüüd enam ei jaksa või tuleks oluliselt tempot alandada.

No ja nagu ikka, oli üks meesterahvas pikali maas 10 kilomeetri sildi juures, käed-jalad tõmblesid. Õudne.

Ja oligi finiš, aeg 51:12 (netoaeg 50:56, keskmine kilomeeter 4:46), pulsinumbrid sedakorda 170/187. Koht 233 kokku 735 finišeerija hulgas. Koht oli ligi 100 kohta parem võrreldes 2012  aastaga ja aeg umbes 3 minutit parem.

Kogu järvejooksu sarjas on hetkel koht 111/355. Uhke värk.

Jooksu käigus täitus ka neljasajas selle aasta jooksukilomeeter.

Järgmine start on 27. juulil, mil toimub esmakordselt järvejooksude sarjas jooks ümber Saadjärve.

Ilusat alanud sooja suve! :)

Ilusat "suve" algust!

No on juba üksjagu juunikuusid nähtud, aga midagi seesugust küll ei meenu. Juunikuu ilmad võib kokku võtta ühe sõnaga - K O H U T A V!

Samas käib elu nüüd ju suuresti jalgpallirütmis. On olnud põnevaid mänge ja suuremaid ja väiksemaid üllatusi. Minu lemmik on loomulikult, nagu ikka suurturniiridel, juba välja kukkunud:) Hommikul tööle, õhtul koju, jalgpall. Kahe mängu vahel mõnel päeval väiksem jooksuots, vahel enne esimest mängu. Eks ta nii ongi läinud. Panen siis ka kirja, kuidas see kõik on toimunud.

09. juuni: 9,26 km, 54:10 (5:51 / 146)
10. juuni: 5,37 km, 31:32 (5:52) +16'C
12. juuni: 7,10 km, 42:49 (6:02 / 144) +14'C, tibutas
13. juuni: 6,64 km, 39:58 (6:01) +13'C
17. juuni: 5,89 km, 32:25 (5:30) +10'C
18. juuni: 5,49 km, 28:13 (5:08) +14'C
19. juuni: 5,79 km, 32:39 (5:38) +10'C, vihm, kindad
21. juuni: 10,25 km, 1:00:45 (5:56 / 139) +11'C, kõva tuul, kindad
22. juuni: 18,03 km, 1:46:53 (5:56 / 145) +10'C, vihm, kindad

Sel nädalal jõudsin koguni viiel korral jooksma. Sellega olen küll päris rahul. Eks natuke peabki nüüd rohkem sibama, sest ega see maraton end päris ise septembri lõpus ka ära ei jookse. Aga õnneks aega on:)

Aga mis seal's ikka - vihmast jaani, sooja õlut ja jahedaid naisi, nagu on viisakas soovida!:)

43. ümber Harku järve jooks. (6,6 km)

Peale edukat Rattaralli läbimist ootas nädala pärast ees esimene Järvejooksude sarja kuuluv üritus. Et selleks natukenegi valmis olla, käisin kaks korda nädala sees ka kergelt jooksmas (viimati olin jooksnud 21. mail). Teisipäeval tegin 8,4 kilomeetrise otsa, aeg 48:54 (5:49) ja neljapäeval 7,33 kilomeetrit ajaga 42:17 (5:46).

Laupäeva õhtul käisin veel jalgpalli vaatamas. Silmas pidades pühapäevast jooksu, ei tohtinud kesvamärjaga üle doseerida ning ka magama oli minna mõistlik normaalsel ajal. Kõik see ka õnnestus enam-vähem:)

Pühapäeva hommikul ärgates oli kohe minu teravale kõrvale aru saada, et vihma sajab. Ja päris korralikult kallas. Välgud ja paugud ka lisaks. Akna taga näitas termomeeter +13 kraadi. Võtsin ka igaks juhuks pikad riided kaasa, kuid kohale jõudes pool tunnikest enne starti oli temperatuur tõusnud 15 peale ja seega jooksma lühikese rõivaga. Kuna olin sel aastal end esimeste usinate seas kirja pannud, siis ootas seal ees ka sarja särk, millele kinnitasin kohe numbri ja rajal selle headust katsetada kavatsesin. Särk iseenesest on hea, ainult et jälle musta värvi. Päikeselise ilmaga sellega juba jooksma ei lähe. Seekord seda muret muidugi ei olnud, sest starti oodates tibutas vihma ja nii jäi enam-vähem lõpuni tibama.

Mingit erilist eesmärki rajale minnes ei olnud. Arvasin, et eelmise aasta tulemusele 30:27 brutoaeg ja 30:00 netoaeg jään ikka kõvasti alla. Stardikanga alla jõudmine võttis jälle omajagu aega, kui palju, ei tea, sest sel korral netoaegu veel näha ei ole kuskil. Aga eks ta oma 20 sekundit umbes olla võis küll. Selgus, et olin natukene liiga tagant startinud ja alguses ju mööduma ei mahu. Seetõttu tuli esimene kilomeeter päris rahuliku ajaga ja alates teisest sain tempo tõsta oma võimetekohasele tasemele ja hakkasin vaikselt eesolevatest inimestest mööduma. Kuni neljanda kilomeetrini oli täitsa hea ja kerge joosta sellises tempos. Enne viiendat läks natukene raskeks, aga siis tuli taas see kitsas hanerivi koht ja seal sai pisut taastuda. Lõpp oli jälle lihtsam, välja arvatud muidugi liivariba viimased paarsada meetrit enne finišit. See tõmbab ikka jalad muhedalt pehmeks ja hingamise kinni.

Aga finišis ma olin ja tulemuseks 29:58 (4:32),  kohaks 227 kokku 813 lõpetaja hulgas. Seega tuli tulemus suisa eelmise aasta omast parem ja jälle isiklik rekord:) Netoaeg ilmselt oleks jah veel pisut parem olnud.
Pulsinumbrid sedakorda 172/186, nii et ma ikka natukene pingutasin ka.

Kilomeetrite ajad ka juurde: 4:57, 4:16, 4:19, 4:28, 4:44, 4:25 ja 2:50 viimased 600 meetrit.

Nüüd enne 5. juulit ühtegi starti ei ole. Sel päeval siis sarja järgmine jooks, Pühajärvel.

Olgem tublid!

Tartu Rattaralli 2014 ehk hirmul on suured silmad.

Kõigepealt kokkuvõte, mis toimus viimasel nädalal enne Rattarallit. Lühike vastus on - mitte kui midagi. Esmaspäeval oli veel talutav ilm, käisin õhtul jalgpalli vaatamas staadionil. No ja järgmised päevad teisipäevast neljapäevani olid jälle kindailmad. Vihma sada ja tuul puhus ja trenni rattaga küll ei kippunud niimoodi. Seega oli igasuguses füüsilises tegevuses kena nädalane auk.

Aga pühapäeva hommikul kell 6 oli äratus, sõber autoga paarikümne minuti pärast ukse taga, rattahoidja ja ratas autole katusele ja suund Tartule. Ilm oli päris kehvake, sooja oli 9 kraadi, Tartusse kohale jõudes 10. Ega päeva peale palju paremaks ei läinud, finišis oli 12 kraadi. Sõitsin pika särgiga, kuid oleks tegelikult pidanud selle alla või peale veel ka lühikese panema.

Tänu varasemalt neljateistkümnel korral läbitud lühikesele distantsile sain stardikoha viiendasse gruppi (1000-1500), üldse oli neid seitse. Kui mõned vaatasid ja nägid seal konkurente, siis mina kaaskannatajaid, kes lähevad raskele katsumusele vastu. Start! Kohe liikuma hakates selgus, et kompuuter ei tööta. Ilmselt oli andur läinud kellegi tagaratta vastu seal stardikoridoris, kus oli päris kitsas. Nii ma siis liikusin, täielikus teadmatuses, milline on liikumiskiirus või kui palju on sõidetud. Aga mis seal ikka. Plaan oli nagunii kulgeda rahulikult ja võtta end kuskile gruppi, et saaks ikka läbi sõita selle kohutavalt pika maa. Enne seda sõitu olin kaks korda läbinud Rattamaratoni 89 km ja sel aastal korra 82 kilomeetrit. Seega ees ootas 51 kilomeetrit teadmatust, et kuidas keha reageerib ja vastu peab. Sõit iseenesest kulges hästi. Liikusin massiga kaasa ja hoidsin silmad kõrvad lahti. Pangodisse jõudes sai tuttav rada läbi, edasi ei olnud sealt sõitnud. Tee iseenesest autoroolist muidugi tuttav. Keegi vahepeal kommenteeris, et 31 kilomeetrit vist oli 55 minutiga umbes sõidetud. Enesetunne oli hea, tempo mõistlik. Vahepeal surusin endale sisse ka kolm geeli ja kaks batooni. Noh nii ennetavalt, et nälg ei pääseks kummitama. Jooki oli kaks pudelit kaasas, ma arvan, et jõin umbes 400 grammi kogu 133 kilomeetri peale. Ilm lihtsalt oli nii jahe, et higistamist kui sellist ei olnudki. Kardetud ja paljuräägitud tõusud ei olnud küll midagi väärt. Kolm väikest põntsu oli Pühajärve ja Otepää kandis, kust üles liikusime grupiga oluliselt vaiksema tempoga, kui oleks suutnud. Ka üks Pühajärve jooksust tuttav lõik oli sees, see kõige järsem tõus. Üldse oli terve sõidu vältel väga mugav ja mõnus olla. Kogu aeg oli vähemalt käik või paar varuks. Maha ei kippunud kuskil jääma. Ainult et randmed hakkasid valutama pisut ja ka kael. Pole harjunud nii pikalt sadulas istuma. Tagasi Elvasse jõudes oli juba tunne, et nüüd kohe oleme kohal. Sõita jäi ju napid 30 kilomeetrit veel:) Seal saime lühikese maaga kokku ja vahepeal oli grupp, milles liikusin, vist ikka paarisajapealine vähemalt. Siginat-saginat oli rohkem kui vaja, kuid imekombel ei näinud ma sel korral ühtegi kukkumist. Nii et kokkuvõttes läks kõik hästi.

Lõplik koht 1332 (62 kohta parem kui stardinumber:)), aeg 4:17:45 (tegelik sõiduaeg täpselt 2 minutit vähem, kuna nii kaua kulus stardikanga alla jõudmiseks), keskmine kiirus 31,2 km/h, pulsinumbrid 146/177. Finišiprotokolli järgi oli 1759 lõpetajat. Esimese korra kohta vist päris hea. Proovin vist järgmisel aastal jälle. Soovitan teilegi, kes te olete 4-5 korda vähemalt lühikese läbinud ja see on jäänud liiga kergeks.

Niimoodi see kergema tõusu võtmine käibki (Ekraanitõmmis on napsatud Sportfotolt).

Atškoo*. (*- nädal 21).

Esmaspäeval sai nautida tõelist suvesoojust. Ühtlasi oli see ka sel aastal esimene päev, kui jalutasin kinnasteta tööle. Veel reedel oli õhtul koju minnes vaid tosin soojakraadi, hommikul veel vähem. Ja kui ikka poolteist kilomeetrit on minna, siis hakkab näpul jahe, ega see pole mingi autosõit - sutsti kontorisse:) Aga jah, esmaspäeva hommikul oli juba nii soe, et sai tööle minna vaid lühikese varrega särgi väel. Päeva peale temperaturr muidugi muudkui kasvas ja oli +32 suisa. Karta on, et see jääb selle aasta rekordiks ka Tallinnas. Õhtul aga kukkus temperatuur päris kiirest. Juba enne seitset oli akna taga +19. Kuskil kaheksa paiku läksin jooksma. Terve nädala polnud ju saanud seda teha. Algus oli väga hea ja kerge, jooksin mööda mereäärt Pirita suunal. Enne Lillepi parki keerasin üles Maarjamäele ja see tõusuke oli juba päris raske. Jalad olid kuidagi pehmed, ilmselt eelmise kahe päeva rattasõidust, ning ajas ka pulsi üles. Seejärel sellest memoriaalist mööda ja suur ja pikk tõus üles Lasnamäele. Oi see oli raske. Aga üles ma sain. Ja edasi läks jälle ainult kergemaks. Kui esialgne plaan oli kohe lauluväljaku juurest alla keerata, siis läksin hoopis Valge tänava kaugu Lasnamäele, Lubja tänavale, Vilmsi jne. Kokku tuli tiiru pikkuseks lõpuks 10,15 kilomeetrit. Aega läks 58:25, keskmine kilomeeter 5:45. Ahjaa, mere poole tagasi liikudes oli kohe tunda, kuidas õhk jahedamaks läheb. Kui veel Majaka tänava otsal oli tuntavalt soe, siis merest mõnesaja meetri kaugusel näitas termomeeter +15 vaid. Järeldus - vesi on veel jahe. Mitte et ta kunagi ujumiskõlbulikuks minu jaoks muutukski üldse. Pole külma vee sõber.

Kolmapäeval oleks tahtnud tegelikult rattaga sõitma minna, aga just oli vihma sadanud ning tänavad märjad ja lompe täis. Seega otsustasin minna siiski sörkima. Kuidagi raske oli ikka alguses, ei teagi miks. Aga iga kilomeetriga läks paremaks ja lõpp oli suisa puhas rõõm. Kokku tegin 7,77 kilomeetrit, ajaga 47:03, keskmine kilomeeter 6:03. Häid uudiseid ka - kaal on hetkel 78,7 kg.


Neljapäeval oli töö juures soojenduseks tuletõrjeõppus. Sai trepist 22 korrust alla jalutada ja pärast üles ka. Õhtul vedasin tagumiku sadulaga harjuma. Rattarallini ei ole ju enam palju üle nädala jäänud. Läbisin 40 kilomeetrit 1:29:15 (27,1 km/h), pulss 133-161. Eks ma seda Rattarallit natuke pelgan ka. Lühikesel otsal on küll kõvasti käidud, aga see on ikka midagi muud. Aga vast sõidan ikka viie tunniga läbi. Peaasi, et keegi ees pikali ei kuku ja ise otsa ei lenda. Olen seal igasugu koledaid asju näinud. Täna selgus ka, et Keila poolmaratonile sel aastal ei saa minna. Järvejooksu Saadjärve etapp järgmisel päeval. 21+17 oleks natuke liig, kui tiba kiiremini joosta.

Laupäeval ajasin end hommikul juba kümne ajal sadulasse. Kuna eelmine õhtu läks natuke pikemaks, siis võtsin ikka alguses vägagi rahulikult. Sõitsin Viimsi poole, Kelvingi, Püünsi, Leppneeme, Tammneeme, Randvere, Kloostrimetsa ja mis kõik need kohad seal kah olid. Ilm oli ülihea, kui mitte arvestada lagedatel kohtadel puhuvat korraliku tuult. Kokku läbisin  52,2 kilomeetrit, aega läks 1:55:49 (27,1 km/h).

"Avastasin" hiljuti selle bändi. Meeldib...

Kevad on lõpuks saabunud.

Pühapäeval oli soe:) Käisin suisa lühikeste pükste ja t-särgi väel jalutamas. Samas kui hiljem mere äärde jõudsin, tuli ikka pusa peale ajada. Merelt tuleb veel päris külma tuult. Aga muidu oli päris mõnus.

Kuna ees on ootamas viimaste aastate suurim katsumus, Tartu Rattaralli (pikk ots!! pole kunagi läbinud), siis peab natuke end sadulas olemisega treenima. Laupäeval väntasin 38 kilomeetrit ja pühapäeval 55. Ega seda palju pole, aga abiks ikka raskel ajal. Loomulikult vaevlesin nädala alguses korraliku nohu ja kerge põskkoopapõletikuga. Seekord katsetasin Otriviniga, aitas isegi. Loomulikult doseerisin umbes kaks korda rohkem, kui juhend ette nägi, aga abi sain. Hetkel on olukord täitsa hea. Teisipäeval käisin veel saunas, hingasin kõvasti eukalüptiaure sisse. Aitas ka lõõra ja koopaid avada.

Rattarallini on jäänud kaks nädalat ning Harku järve jooksuni kolm. Seega tuleks mõlemat ala natukene harrastada.

Ahjaa, laupäeval käisin ka saatjana maijooksul. Mind päris tõsiselt huvitab, kas zoovolinik sekkuks, kui korraldataks jooks ainult meestele?:)

Täna hommikult tööle tulin sel aastal esmakordselt kinnasteta. Ei olnud ka mütsi ega buffi. Isegi särk oli lühikeste vartega:) Oli hea ja soe. Niiskegi sutsu. Nüüd lubab ju paariks päevaks troopilist kliimat. Näis.

SEB 32. Tartu Jooksumaraton.

Sissejuhatuseks olgu öeldud, et tegu ei ole mitte maratonidistantsiga, vaid raja pikkuseks peaks olema 23,4 kilomeetrit. Täna finišiprotokolli sirvides jäi silma, et osaluskordi kokku 15 sellenimelisel üritusel, oleks pidanud uhke medali või märgi saama:) Aga noh, kuna eile seda ei teadnud, siis jäi see välja võtmata. Mitte et sellega midagi erilist ka teha oleks, peale sahtlipõhja poetamise.

Mis siis sellele jooksule eelnes? Teisipäeval Riias NIN-i kontsert, kolmapäeval kudemine tööl. Neljapäeva õhtul kerge jooks (6,55 km; 38:59). No ja siis muidugi reede hommikul ärkasin nohu ja kergelt paistes mandlitega. Sama jama ka laupäeva hommikul.

Pühapäeva hommikul oli natukene parem, kuid nohu oli jätkuvalt ja kurk veidi kibe. Aga mis siis ikka, tuli end starti vedada. Ilm oli kehvapoolne: +10'C, üsna korralik tuul ja vahelduv pilvisus. Valik oli selge - pika riidega jooks. Kohe kui soojemad riided maha ajasin, hakkas külm muidugi:) Õnneks ei pidanud üle 5 minuti stardikoridoris ootama, seal katsid ka inimesed tuule ära. Plaan oli võtta rahulikult, kuid mitte lasta tempot alla 5:30 kilomeetri kohta. Esimesed kolm kilomeetrit näpud külmetasid, siis läks paremaks. Aga igas joogipunktis hakkas jällegi sellel käel jah, mis joogitopsi hoidis. Ei olnud minu ilm. Paljud jooksid pikkade riietega, nägin ka mõnda, kes suisa kinnastega.

Ega jooksu kohta midagi erilist kirjutada polegi. Kordagi ei olnud rasket hetke, pidevalt oli tunne, et saaks natukene kiiremini joosta. Kui võimalik oli, siis hoidsin mõne inimese selja taha, kui tempo aeglaseks muutus, läksin edasi. Rada oli mõnus, pori eriti ei olnud, mõned lombid vajasid ringiga möödumist. Taaskord märkasin, et tõusudel jooksevad ümbritsevad inimesed aeglasemalt, mis on hea tunne. Tõus on ju jooksu võlu!:) Poolmaratoni aeg oli 1:51:47 ja läbisin omaarust distantsi üsna ühtlases tempos. Igas punktis võtsin pool topsikest spordijooki.

Tõrva kah meepotti. Täpselt kilomeeter enne lõppu hakkas minu ees paarikümne meetri kaugusel üks meesterahvas kõikuma, üks mees ja naine aitasid ta metsa alla pikali. Oli näost täiesti valge. Hakkasime siis kiiresti finiši poole jooksma ja kiirabi hõikama, mõnekümne sekundi pärast oli õnneks teade edasi antud. Loodetavasti ei ole sel inimesel midagi rasket sellele järgnenud ja tegu oli hetkelise nõrkusega...
Igasugune isu lõpuspurti teha läks muidugi kaduma, lasin täpselt sama hooga edasi.

Reibas jooksja 100 meetrit enne finišit. (Pildi autor Merikene, avaldatud omaniku loata:))

Aeg 2 tundi, 3 minutit ja 16 sekundit (keskmiselt 5:18 kilomeeter). Stardinumber 965, koht finišis 965. Tehke järgi või makskem kinni:) Lõpuaja said 1848 jooksjat. Keskmine pulss 162, maksimaalne 187.

85. Suurjooks ümber Viljandi järve.

Kõrvemaa jooksu järelmõjuna olid esmaspäeval ja teisipäeval jalad siiski üsna kanged. See'p on see, kui kuu aega pole saanud lille liigutada ja siis on vajadus järsku kohe 16 kilomeetrit maastikul silgata.  Ahjaa - lisaks ülahuulele muidugi, tekkis ohatis ka alahuulele. Täismäng! Aga võtsin end siiski kokku ja käisin teisipäeva õhtul kergel jooksul, et lihaseid pehmendada. Kolmapäeval olidki jalad paremad. Kokku läbisin 5,56 kilomeetrit Kadrioru pargis ja selle lähiümbruses. Aega läks sellega 33:19 (5:59 km.). Aprillikuine panus treeningutele oli pea olematu. Jooksu siis 21,5 kilomeetrit ja ratast 47, kõndimist 66.

Ja nagu ikka esimesel mail, tuleb end varahommikul Viljandi poole sättida, et järvele joostes tiir peale teha. Ärgates näitas telefon, et õues on +1 kraadi. Ega siin midagi mõelda ei olnud. Kotitäis sooje riideid kaasa, osaliselt selga ja minek. Mõnikümmend kilomeetrit enne Viljandit hakkas ka vihma sadama. Ühesõnaga - täismäng. Etteruttavalt võib öelda, et jooksu vältel oli 4 kraadi "sooja" ning tibutas või sadas. Olen umbes kümmekond korda Viljandis käinud ja täna oli kindlasti kõige külmem ilm. Üldse oli see alles kolmas kord joosta seal pika riidega. Ülejäänud aastatel on kannatanud lühikesega joosta. Mõnel aastal on päikesest põsedki punaseks saanud. Muidugi oli ka seekord kliimapõlgureid, kes jooksid lühikeses dressis. Minu komplekti kuulusid igatahes põlvikud, pikad püksid, pikk särk, kilekas selle peal. No ja loomulikult nokats, buff ja kindad. Kordagi ei olnud sellist tunnet, et palav oleks. Iga riideese oli omas kohas ja paras sellise ekstreemse jooksuilma jaoks. Aga jooksust ka. Kuna pikk paus on olnud, siis ei julenud arvata, et palju alla 1:05 suudan joosta. Tegelikkuses ei olnud asi nii hull. Üsnagi korraliku tempoga (enda jaoks) minema, see tundus sobivat ja katsusin seda hoida. Üldiselt õnnestus. Jooksin igalt poolt nii-öelda suurema ringi. Peale esimest suurt tõusu teisel kilomeetril pöörasin paremale majade vahele ja esimese joogipunkti järgselt otse edasi, mitte metsa vahele sopa sisse. Peale kuuendat kilomeetrit oli väike auk enesetundes, kuid kraavist läbironimise järgselt võtsin tõusu veidi kergemalt ja sealt edasi ei olnud hirmu, et tempo kukuks ja kohale ei jõuaks. Finišis olin netoajaga 57:46, millega tuleb rahul olla. Teine jooks ju enam-vähem sel kuul. Koht esituhandes ja pulsinumbrid 169/185. Kuna täpne distantsi pikkus on teadmata, siis keskmise kilomeetri aega ei oska öelda. Umbes 5 minutit.

Nüüd siis loodetavasti saab nädalakese natukene valmistuda ja järgmisel pühapäeval ootab ees ots Otepäält Elvasse. Mitmes kord? Kurat seda teab. Ilmselt ka kuskil kümne kandis. Võib-olla sutsu rohkemgi.

Võistlushooaeg on alanud.

Nii kurb või halenaljakas kui see ka pole, oli minu viimane trenni moodi asi veel puhkuse ajal Gran Canarial ja seda 31. märtsil. Peale seda on olnud põhiliselt tegu igasuguste tõvede ja nende ravimisega. Lõpuks 24. aprillil jõudsin niikaugele, et viimane antibiootikumitablett sai hommikul sisse võetud ja õhtul avasin kodumaise rattahooaja. Sai kolleegiga kokku lepitud, et lähen temaga kaasa veerema, ta selline suuremat sorti maastikurattamees, kes seda tuntud sarjagi sõitnud mitu aastat. Noh et mul oleks hea ja kerge tuules olla. Muidu oli kõik hästi, ainult et varbad kippusid jäätuma ja järgmisel päeval olid põlved valusad - said külma. Oleks pidanud pika rattapüksi alla veel ka sooja pesu panema, ilm oli ikkagi üsna jahe. Olgu siis öeldud, et päris tuules ainult ei rippunud. Kus kannatas, sõitsime kõrvuti ja vähemalt 10 kilomeetrit olin eespool. Läbisime Viimsi poolsaare kandis kokku 47,32 kilomeetrit, aega läks 1:43:14, keskmine kiirus 27,5 km/h. Üllatavalt hea ja kerge oli üle pika aja, välja arvatud see külm ilm. Keskmine pulss oli 136.

Reede hommikul Tartusse Maamessile ja teadagi, mis seal toimus. Magada sai vastu laupäeva oma neli tundi ja enesetunne oli räbal, mis räbal. Nooruslik uljus ja vastupidavus on kadumas...

Pühapäeval ootas ees Kõrvemaa Kevadjooks. Hommikul ärgates oli veel pisut hõre olla, sest unevõlg ja meelemürgid ei tahtnud veel mu keha maha jätta. Seekord ei olnud muret sellega, et ei saaks metsa all joosta lume või jää tõttu. Lund ju eriti polnudki talvel ja kogu metsaalune oli tuhkkuiv ja kohati tolmav. Kuna treeninud ei olnud ja just oli raske ööpäev selja taga, siis oli plaan alustada eriti rahulikult ja vaadata, mis siis enesetunne ütleb. Alguses ei saanud ka rajamärgistusest aru, kuid alates kolmandast kilomeetrist sain asjale pihta. Kiire taibuga nagu ma olen. Olles paar kilomeetrit rahulikult jooksnud, mõtlesin välja geniaalse taktika - esimesed 10 kilomeetrit jooksen nii, et hingata on vaja vaid läbi nina. Ja see õnnestuski. Kilomeetrite ajad alates kolmandast: 5:55; 5:46; 6:07 (järjekord joogipunktis); 5:58; 5:48; 5:42; 5:42 (10 km 58:27). Kuna esesetunne oli hea siis tõstsin peale kümmet kilomeetrit tempot vähehaaval -  järgmised 2 km 11:00 (a' 5:30, sildi magasin maha), siis 5:24 ja  5:17, eelviimane 5:08 ja viimane 4:50. Kokku 16 kilomeetrit 1:30:09 (keskmine 5:38), pulss 159/183. Jooksin pika püksi ja T-särgiga. Päikese käes mõnus, kuid minu jaoks oleks võinud metsa vahel ka paar kraadi vabalt soojem olla :)

Täna hommikul ärgates oli kaks ohatist ülahuulel. Halleluuja!

 Neljapäeval ootab ees Viljandi.

Alla 80.

Nii on. Viimase nädala on kaal napilt, kuid kindlalt, püsinud alla 80 kilogrammi. Mis on iseenesest hea uudis. Halb on see, et tänu kahepoolsele põskkoopapõletikule ei ole saanud kaks nädalat juba lillegi liigutada. Täna lähen ostan uue karbitäie antibiootikume ja võtan neid veel vähemalt 3 päeva. Siis vaatan enesetunde järgi, kas on vaja veel 2-4 päeva neid sisse kühveldada. Aga ehk on abi. Enesetunne on siiski võrreldes nädalataguse ajaga oluliselt parem.

Pühapäeval ootab aga ees juba Kõrvemaa Kevadjooks. Kuigi plaanin seda, nagu viimastel aastatel ikka, võtta rahulikult pikema trennina, siis ikkagi oleks tahtnud ka natuke enne seda sörkimas käia. Distants õnneks pole pikk, vaid 16 kilomeetrit ja läbimise pärast ei muretse. Loodetavasti ei ole tervisega selleks ajaks enam probleeme.

Kauneid kevadilmasid ei ole eriti nautida saanud, laupäeval küll õnnestus pea paar tundi jalutada, kuid eile vaid kümme minutit alla tunni. Asi muidugi seegi. Samas lubab ilmaennustus ka kohe ilmade halvenemist.

Mis siis veel lähiajal ees ootab? Järgmisel nädalal tuleb kevadpühal Viljandi järvele joostes tiir peale teha. Täpset osalemiste arvu ei oska öeldagi, aga umbes kümme. Tore jooks, mulle meeldib. Ja järgmisel reedel tuleb Rattarallile end kirja panna. Teen vist seekord ajaloolise lükke ja registreerun pikale distantsile. Mis saabki ilmselt selle aasta raskeim katsumus olema. Varem pole kunagi ju nii pikka maad rattaga jutti läbinud. Senine rekord on kahe Rattamaratoni (89 km) läbimine ja üle kümne korra on saanud sõita Rattaralli lühikest otsa, mis on olnud sõltuvalt aastast umbes 60-70 kilomeetri vahel. No ja siis 11. mai juba Tartu Jooksumaratoni 23,4 km.

Olgem tüüned!

Lõunalaagrist tagasi.*

* - neile, kes ootavad siit tõsisportlikku postitust, võivad juba lugemise katki jätta, sest seda ei tule.

No ei ole aega olnud, et siia kirjutama tulla. Ja kui ongi mingi vaba hetk leidunud, siis alati leiab sada muud tähtsamat asja, mis oleks varem vaja korda ajada. Täna on mul aega kirjutada, sest olen haige. Jälle! Aga sellest hiljem.

Lugu iseenesest oli selline, et 16. märtsil sai kõigepealt laevaga üle lahe sõidetud, siis trammi ja bussi kasutades lennujaama jõutud ning sealt edasi Gran Canariale lennatud. Tegu on siis, nagu kõik kindlasti teavad, ühega Kanaari saartest. Saar on peaaegu ringikujuline ja pindalaga 1560 ruutkilomeetrit. Ühtlasi on ka tegemist väga mägise saarega, vaid rannikualadel on kohati siledamat maad. Püsielanikke on üle 800 000 ja pealinnas Las Palmases elab napilt alla 400 000 neist.

Lennuk lendas kenasti ja kohaliku aja järgi (ajavahe kaks tundi) õhtul peale üheksat olimegi kohal. Siis veel mõnekümnekilomeetrine taksosõit saare suurimasse kuurortisse Playa del Ingles'i. Nagu eelmise postituse lugeja mäletab, maadlesin enne minekut nohu ehk põskkoopa põletikuga. Ütlen liialdamata, et esimesel päeval hakkas seal palju parem ja teisel olin juba täiesti terve. Nii terve, et läksin kohe hommikul sörkima. Raske on minu jaoks paremat kohta jooksmiseks välja mõeldagi - mühiseva ookeani kaldal, päike särab, täielik paradiis.

Põhiline jooksurada

Kokku käisin kohapeal veedetud viieteistkümnel päeval suisa kümnel hommikuti väikesel sörgil. Kokku läbisin 58 kilomeetrit küll vaid, kuid eesmärk polnudki mingisugust mahtu koguda, vaid pigem oli tegu

hommikuse äratajaga. Distantsid olid 4,4 kilomeetrist alates ja kümne kilomeetriga lõpetades. Seega ei ühtegi pikka otsa. Kohe mõnus on vaikselt sörkida, kui ilm on ilus.

Ilu on vaataja silmades

Teisel päeval sai endale järgmiseks tosinaks päevaks lihtne ja odavaim maanteratas renditud. Minusuguse vorsti jaoks ajas asja kenasti ära. Plaan oli ülimalt tagasihoidlik. Avada rattahooaeg ning läbida iga päev vähemalt 30 kilomeetrit. Rattasõiduks kasutasin aega sel ajal, kui laps magas, ehk siis pealelõunastel aegadel. Perepuhkuse ajal ei ole lihtsalt viisakas jätta kaheaastast kaaki ainult ema hoolde, eksole.

Selline ilus punane ratas oligi.

Distantsid iseenesest kujunesid sellisteks: 32-34-31-39-30-30-31-30-39-42 (selle pikima "trenni" maksimaalne kiirus oli 62 ja keskmine 25,1)-35-31. Kokku tagasihoidlikud 405 kilomeetrit. Kahe sõidu keskmine kiirus tuli alla 20 km tunnis, sest minu jaoks oli see ikka kohutavalt raske rada:

Kokku 730 tõusumeetrit ja samapalju langust.

Selle pildi peal on näha koht, kust sõitu alustasin, ülespoole on veel natukene minna, enne kui pool kilomeetrit taeva suunas kätte jõuab. Kahel korral käisin selle künka tipus ja klõpsisin mõned pildid kah telefoniga.

All ookeani ääres paistab koduküla.

Edev enekas 500 meetri kõrgusel päikese poole.

Mäed ja org.

Siit algas uus langus, et muutuda hiljem taas tõusuks.

Lihtsalt silmailu.

Ratast rentides küsisin kohaliku asjapulga käest, et kas ta sileda maa meestele ka midagi pakkuda oskab, et millises suunas sõita. Puerto Rico suunal pidi peaaegu sile tee olema. Nagu allolevalt pildilt näha, siis oligi. Üle 120 meetri merepinnast ei pidanud kordagi tõusma:) Tegelikult oli selline paras üles-alla värk, aga väga tore. Kuna rattal oli ees kolm hammasratast, siis sai ikka igalt poolt üles vändatud. Mis sest, et kõige kergema ülekandega kohati. Vabanduseks ülekaal ja ka see, et käed-jalad on nõrgad.

Lisaks käisin kolmel päeval veel sõitmas hoopis teises suunas, kus oli ka paar korralikku tõusu minu jaoks, kuid ka pea kolmekilomeetrine sirge. Ühel päeval oli tuul liialdamata 20-30 meetrit sekundis vastu. Siledal lõigil kiirust üle 14-15 sisse ei saanudki. Siis keerasin otsa ringi ja lasin sama teed 38-39 kiirusega, pulss 120 peal. Allatuult. Ai kui hea oli.

Ma olen täielik ja ilmselt parandamatu Kanaari saarte fänn. Seekord oli seitsmes reis sinnakanti ette võtta. Kolm korda olen käinud nii Tenerifel kui ka Gran Canarial. Korra Lanzarotel. La Gomera saar on samuti ühe päeva jooksul natuke üle vaadatud, seda siis Tenerife reisi raames üleelmisel korral. Fantastiline saar! Järgneval pildil on näha ilma, mis mulle sobib. Palav tegelikult ei ole, sest varjus on sooja 22-23 kraadi ehk ainult. Aga päikesel on jõudu.

Keset päeva ja päikese käes.

Miks Kanaarid? Ilmselt seetõttu, et talveperioodil siiski lähimad ja odavamad ja sama kultuuritaustaga koht ikkagi. Egiptusesse ei kipu üldse, pole rannas lesija tüüp ja ei salli, kui keegi tuleb tüütama ja käe küljes rippuma.

Toidupilte kah:) Krevetid ja jänes maitsevad oivaliselt. Nende hind on ka poes reeglina meie maaga võrreldes 2-3 korda odavam. Kauplusest üldse oli raske leida asja, mis oleks kallim kui Eestis. Lisaks on kohalik köök ja söögikohad ka kõik täiesti heal tasemel.

Poes hinnaga 9.50 kg.

Head isu!

Jänes 4.50 kg.

Marineerub

Valmib

Puhkehetk ookeani ääres.

Ühel päeval jäi silma kalapaat, mis ookeanilt tuli. Saak oli neli sellist ämbritäit erinevaid meresaaduseid. Üks ämber oli kaheksajalgu täis.

Kalameeste saak

Tomatid, mis maitsevad nagu tomatid.

Apelsinid, mis maitsevad imehästi. Igapäevane toit.

Maasikamaitselised maasikad märtsikuus.

Esimesel aprillil jõudsime reisult tagasi, öö oli veedetud lennukis, silmatäitki ei maganud kahjuks. Siis veel laevaga vaja sõita. Samas viietunnine lõunauni koju jõudes aitas kenasti rööbastele taas jõuda. Ja teisel aprillil tööle tagasi. Läbi see mõnus puhkus, mida sai juba septembrikuust saadik oodatud, sest sel ajal sai võetud lennupiletid ja otsitud endale öömaja. See viimane oli ikka päris hea koha peal - lainete müha kostus kenasti, rand ei olnud linnulennult kaugemal kui 100 meetrit ehk.

No ja eelmisel esmaspäeval hakkas kurk tööl kriipima, teisipäeva hommikul ärkasin nohuga ja kolmapäevaks oli tagasi pea reisieelne halb olukord. Nädal vindusin, võtsin apteekri soovitusel erinevaid tablette, aurutasin ja muu selline värk. Aga eile oli ikka nii kehva juba, et SMS-isin perearstile ja palusin vastuvõttu. Saingi. Kohe kirjutas vähemalt nädalaks antibiootikumid, homse röntgenipildi järgi selgub, kas on vaja teine nädal ka veel tarvitada. No ja õhtul koju tulles oli olek nii kehva, et otsustasin kraadida. Oligi 37,7, mis tõusis tunniga 38,5 peale. Tablett vedas selle 37,9 peale korraks, kuid siis oli peagi tagasi 38,5 peal. Enne magamaminekut veel üks tablett sisse. Uni oli täitsa hea ja hommikul oli imelik mitte tööle minna, kuna 36,6 oli ju. Samas kurk kriipis koledalt ja on veel hullemaks läinud mõne tunniga. Ja ka temperatuur on tagasi 37,5 hetkel. Karta on, et tuleb haigusleht võtta ja ka homme kodus olla vähemalt.

Viimase kuu lemmiklugu:

- 16. aprilli täiendus: röntgenipilt näitas, et tegu on kahepoolse põskkoopapõletikuga ning ka veri näitas põletikku organismis. Antibiootikumikuur pikeneb, aga vast saab terveks siis ka.