Alla 80.

Nii on. Viimase nädala on kaal napilt, kuid kindlalt, püsinud alla 80 kilogrammi. Mis on iseenesest hea uudis. Halb on see, et tänu kahepoolsele põskkoopapõletikule ei ole saanud kaks nädalat juba lillegi liigutada. Täna lähen ostan uue karbitäie antibiootikume ja võtan neid veel vähemalt 3 päeva. Siis vaatan enesetunde järgi, kas on vaja veel 2-4 päeva neid sisse kühveldada. Aga ehk on abi. Enesetunne on siiski võrreldes nädalataguse ajaga oluliselt parem.

Pühapäeval ootab aga ees juba Kõrvemaa Kevadjooks. Kuigi plaanin seda, nagu viimastel aastatel ikka, võtta rahulikult pikema trennina, siis ikkagi oleks tahtnud ka natuke enne seda sörkimas käia. Distants õnneks pole pikk, vaid 16 kilomeetrit ja läbimise pärast ei muretse. Loodetavasti ei ole tervisega selleks ajaks enam probleeme.

Kauneid kevadilmasid ei ole eriti nautida saanud, laupäeval küll õnnestus pea paar tundi jalutada, kuid eile vaid kümme minutit alla tunni. Asi muidugi seegi. Samas lubab ilmaennustus ka kohe ilmade halvenemist.

Mis siis veel lähiajal ees ootab? Järgmisel nädalal tuleb kevadpühal Viljandi järvele joostes tiir peale teha. Täpset osalemiste arvu ei oska öeldagi, aga umbes kümme. Tore jooks, mulle meeldib. Ja järgmisel reedel tuleb Rattarallile end kirja panna. Teen vist seekord ajaloolise lükke ja registreerun pikale distantsile. Mis saabki ilmselt selle aasta raskeim katsumus olema. Varem pole kunagi ju nii pikka maad rattaga jutti läbinud. Senine rekord on kahe Rattamaratoni (89 km) läbimine ja üle kümne korra on saanud sõita Rattaralli lühikest otsa, mis on olnud sõltuvalt aastast umbes 60-70 kilomeetri vahel. No ja siis 11. mai juba Tartu Jooksumaratoni 23,4 km.

Olgem tüüned!