7.6.18

Tartu Rattaralli 2018 (56 km)


Nagu ikka tekib kevadeti kihk Rattarallil käia, nii ka seekord. Kuna vorm on saia ja võhm ka olematu, siis panin end targu juba kirja lühikesele distantsile. Seekord oli see eriti lühikene, vaid 56 kilomeetrit, kuid siiski pikim distants, mis sel aastal läbitud nüüd. Enne üle 42 km polnudki vändanud. Aga muidugi on ka vaks vahet, kas sõita üksi ja tasakesi või kellegi tuules ja oluliselt kiiremini.

Laupäeva õhtul rongiga Tartusse, õhtul telekas ja Meistrite Liiga finaal ja väike õlu. Coronad laimiga, see on ju puhas vitamiin ja dehüdratsioonivastane võitlus vaid.

Ilm oli lihtsalt suurepärane rattasõiduks, soe ja ehk pisut liiga tugeva vastutuulega lõpuosas, kuid vaevalt, et see kedagi liiga häiris. Kuna tahtsin väheke kiiremini sõita, kui üksi jaksaks, siis oli plaan kellelegi sappa haakida ja siis omale sobiva kiirusega lõpuni kulgeda. Esimesse vaheajapunkti 37 kilomeetri peal (Vana-Kuuste) kulgesime suures osas 4-5 pundiga, kus tempot tegi üks isa oma tütrele, keskmine kiirus oli siis 32 km/h. Kuna aga tüdruk kippus väsima, siis läksid nad seal pausi tegema, seega tuli vahepeal ca 1 km üksi sõita ja siis sain uuesti mingi grupiga liituda, millega kulgesime kusagil 10-12 kilomeetrit veel. Seal aga oli tempo mingi hetk suts aeglane ja sai kolmekesi ühe vanema härra toel eest ära ja saime niimoodi pea lõpuni lasta. 


Lõpuks tulemus 1:49:22, koht 594/1870, seega kindlalt esimese kolmandiku sees :) Keskmine kiirus 30.73 km/h. Oli väga mõnus, uuel aastal jälle!

Hetkel on rattaga läbitud 990 kilomeetrit sel aastal, tõuatab tulla uus rekord sügiseks. Loodetavasti läheb see selle nädala pakane ka mööda ja saab jälle õues rohkem käia. Jooksuga on lood väga nutused, polegi õieti teist - 65 kilomeetrit vaid. Aga ehk jõuab veel, aasta on veel noor.

2.4.18

Esimese kvartali aruanne.


Talv läbi, aga mida pole, see on kevad. Rist ja viletsus.

Muidu on aga talv üsna edukalt üle elatud, pime aeg on läbi, suuremad pakased ka. Nüüd kui lumi ka veel ära sulaks, siis võiks täitsa elama hakata. Lootust juba oli, sest maja ees on paar nädalat tagasi juba lumikellukesed pead välja pistnud. Plusspoolele võib kanda ka selle, et ei pidanud suusatamisega tegelema, hea et oli lumevaene kuni jaanuari lõpuni. Muidu oli algselt plaan lausa Tartu Maratonile minna, nimigi kirjas ja puha, aga kuna esimene suusatamise võimalus tekkis umbes  kolm nädalat enne starti, siis loobusin sellest mõttest.

Selle asemel hoopis väntasin tasakesi ratast puki peal. Kui 300 kilomeetrit oli ära vändatud, siis otsustasin, et aeg on minna päris rattaga sõitma. Tegelikult see muidugi päris nii ei olnud, vaid jõudis kätte talvepuhkuse aeg. Asi, mida olin kuid ja kuid juba oodanud ja igatsenud.

Gran Canaria 2018

Viies kord sellel saarel. Ikka oli nii tore ja hea. Kirjutada suurt midagi ei viitsigi. Sörkisin natuke hommikuti ja päeval väntasin rattaga. Imeline kant. Kui lotoga jaagupoti võidan, kolin sinnakanti vähemalt talviti kindlasti elama.

EV 100 !

























Hakkaks nüüd see kevad lõpuks pihta ja lumi kaoks. Üle poole aasta juba sall, kindad, müts.

Sel aastal seni sörgitud 61 km ja vändatud 661 km. Otsustasin, et trenni enam ei teegi. Liigutan küll, aga ei treeni :) Ja esimestele üritustele panin ka juba end kirja, Rattaralli ja Rattamaraton. Lühikesed otsad.

23.1.18

Miks siin midagi ei toimu ja mis vahepeal toimunud on.


Järgnev postitus on ajaliselt segiläbi kirjutatud nutt ja rõõm. Et mitte jäädagi venitama, viskan selle siiski üles.


DETSEMBRI ALGUS:
Kaamos * :(

Kas te olete välja vaadanud viimastel nädalatel? Jah, mitte midagi ei ole näha! Alates kellakeeramisest on ikka täielik põrgu lahti. Lähed hommikul tööle, on pime, tuled koju, on pime. Lisaks ka külm, tuuline ja vihmane. Sellise ilmaga ei taha ju ninagi välja pista, kui ei ole just hädavajadus. Ainuke meeldiv tegevus on soojas toas istumine ja enese stouti või porteriga turgutamine teleri ees. Vahel harva on juhtunud, et lõuna ajal söömas käies on õrnalt valgem hetk ja ei saja, siis näeb ka päevavalgust.

* - nimisõna, pime aeg sügisel ja talvel.

JUUNI LÕPP:
Kuidas ma vahepeal peaaegu otsad andsin ja mis sellest nüüdseks saanud on.

21. juunil oli tööl Jaanipäevaeelne tihe sagimine, nagu ikka oli vaja sada kiiret asja veel enne pühi korda saada. No ja siis äkki - klõps, lõi natuke enne viit õhtul pildi ees virvendama. Kohe nii, et valged ja mustad täpid ja sigrimigri. Selgeks ei läinudki. Jalutasin siis koju ja viskasin pikali, läks üle mõne aja pärast. Järgmisel päeval oli lühike, vahetu pühadeeelne tööpäev. Ega hea olla ei olnud, pea uimane ja paks otsas. Igaks juhuks läksin koju minnes apteegist läbi. Vererõhk oli 184/108. Mitte vist hea. Ühesõnaga siis sai pandud aeg perearsti juurde, enne seda dr Google abiga endale kõik suuremad tõved külge mõeldud. Perearst suunas Holteri monitooringut tegema (24 tundi masin küljes, iga tunni tagant mõõdab rõhku) ja loomulikult oli järjekord pea kaks kuud. Terve selle aja siis praed ja paanitsed. Loed dr Google juhendeid ja arvad, et kohe-kohe tuleb surm. Lõpuks sai aparaadid külge, tulemused käes. Keskmine rõhk 150/100, mida on kole palju. Nüüd söön tablette. Igal hommikul üks väike. Enesetunne on hea, ei vaeva pead. Rõhk ka väga ilus.

SEPTEMBER:
Tartu Rattamaraton 2017 (40 km)

Käisin matkamas seekord. Mulle see sõit väga meeldib. Distantsil on paras pikkus, et asi ette võtta ka olematu trenni pealt, samas mitte liiga lühike. Tunnistan ausalt, et 89 kilomeetrit oleks sel korral üle jõu käinud. Läbinud oleks jah, aga millise aja ja enesetundega, see jääbki õnneks selgusetuks :)

Ainuke jama on muidugi selles, et minu vaatenurgast vaadates toimub see üritus liiga kaugel. Kokku tuli autovabal päeval 502 kilomeetrit autosõitu ...

Rattahooaja loen nüüd lõppenuks, pole huvi varbaid jäätada enam. Palju seda just ei tulnud, aga siiski läbi ajaloo napilt parim tulemus, asi seegi - 1 130 km, millest 804 maanteel ja 326 metsas. Mul on uus metsanummi ka nüüd, vahetult enne Rattamaratoni sain :) Kevadel plaanis vanale metsarattale uus omanik leida. Ehk läheb kellelgi vaja.

Pilt müüja kodulehelt.

OKTOOBER:
Nizza!!!

Ojaa. Ma ei olnud seal varem käinud. Oktoobri teine nädal ja ilm nagu parimal Eesti suvel. Päike siras, temperatuur päeval 21 kraadi (varjus) ja öösiti kusagil 15-16 kandis. Lihtsalt fantastiline kliima. Tuleb välja, et niisama joosta mulle siiski meeldib, kuna käisin igal hommikult mere ääres sörkimas. Asi on selles, et klappisid paar asja - päike siras ja sai lühikeste riietega väljas liikuda ning ümbrust uudistada. Vesi oli veel 20 kraadi, seega käisin mitu korda ka meres sulistamas. Ega ma eriti palju ilma näinud ei ole, aga seni kahtlusteta meeldivaim ja kenam linn, kus ma käinud olen. Range soovitus kõigile.

Nice, pilt ise telefoniga klõpsutatud.


JAANUAR:
Rattapukk ja reisiootus. 

Kuna õue ei taha minna ja liigutada oleks pisut vaja, siis sai koju soetatud selline imelik masin.

Pilt interneedusest.
Istud aga peale ja väntad. Mõned korrad olen juba saanud kasutada ka, kuigi just oli nädalane paus seoses "vahva" köhimise viirusega. Kuna umbes kuu aja pärast saab "rattalaagrisse" minna, siis ajab natuke kehakaalu alla ja harjutab tagumikku sadulaga, muidu peab seal selle esimese ebameeldivuse üle elama.

Õnneks kisub nüüd juba pisut valgemaks iga nädalaga. Ja talv on varsti möödas. Elame veel!

2.1.18

Head uut aastat!


Muud polnudki hetkel südamel :)


21.8.17

Oandu - Ikla 3. etapp


Nonii, kolmas etapp läbitud. Ei saa öelda, et just liiga edukalt, aga siiski läbitud:)

Mõni lugeja ehk isegi mäletab, et eelmisel kahel aastal on käidud sõitmas sellel RMK Oandu-Ikla matkarajal, eesmärgiga siis põhjarannikult Läti piirini jõuda.

Laupäeva hommik juba algas huvitavalt. 06:50 oli äratus, et jõuda 07:44 rongile Balti jaama. Panin end riidesse ja läksin kööki - nõudepesumasina mootor undas, justkui veaks veel vett välja. Ja see oleks pidanud juba südaöö paiku seisma jääma. Tegin ukse lahti, ühtegi tuld ei põlenud. Undamine vaikseks ka ei jäänud. Ükski nupukombinatsioon, mis taaskäivituse justkui teeks, ei mõjunud ka loomulikult. Kiskusin alumise piirdelaua mööbli juurest ka lahti, et ehk saab juhtme välja tõmmata, muidugi mitte, sest pistikupesa asus masina taga ja see oli mööbli küljes kruvidega kinni:) Õnneks selgus, et elektrikilbis oli see pistikupesa erineva kaitsme all, kui külmkapp, seega sain viimasel minutil siiski toast välja ja suund rongile. Kohale jõudsin kolm minutit enne väljumist:)

Lelle oli see koht, kus eelmisel aastal lõpetasime ning seekord alustasime. Saime mõni kilomeeter sõita, kui jõudsime poolele teele.

Täpselt keskel.

Olime kusagil 16 km sõitnud, kui esimene kukkumine tuli, juurikane metsatee ning esimene ettevaatamatu pani külje maha. Vigastusi õnneks ei olnud. Kusagil 200 meetri pärast kukkus teine matkaline, ei saanud klipist jalga lahti ja põmm, kraavi:) Kadudeks kerge põrutus rindkerel ja kadunud prillid, mille sinna maha unustas. Nii meetrit nelisada edasi oli minu kord. Sõitsin üle mingi juurika või langenud puu, mingi klõps käis ja kett maas. Lähemal vaatlusel selgus, et muidugi ei olnud ainult kett maas, vaid hoopis tagumise käiguvahetaja kinnitus oli pooleks. Super! Olime 16,6 km läbinud. Keset metsa. Parmud ründasid. Ega midagi, lükkasin paar kilomeetrit ratast käekõrval, vahepeal tõukerattana kasutades, suuremale külavaheteele välja. Tegime natuke uuringuid, kas on rattapoodi lähedal, ei olnud. Ja siis oli plaan selline, et liiguma Vändrasse, kuhu tuuakse asendusratas. Algusel liikusime nii, et ühe või kahekaupa lükati mind selja pealt. Siis tegime kahest pika varrukaga särgist köie, mille kinnitasime vedaja sadulaposti külge, mina hoidsin ühe käega sellest kinni ja nii liikusimegi oma paarkümmend kilomeetrit. Kuigi ei saanud vändata, siis ei olnud eriti palju kergem liikuda, kuna pidevalt pidi kolm korda tähelepanelikum olema ja köiega mängima, et see liiga vedelaks ei jookseks ja rataste alla või vahele ei satuks.

Vändras saingi teise ratta, see oli küll 21'' raamiga, minu 17'' asemel, sadul oli nagu võrril - lai ja pehme, aga sõita sai :) Sadul tuli lasta madalamasse võimalikku asendisse ja rinnalihased õla juurest kiskusid valusaks lõpuks. Sõime siis kohalikus pitsakohas maod punni ja ronisime metsa vahele tagasi. Oli selline keskpäevane aeg ja rämedalt kuum, +28, päike säras. Vahepeal oli tunne, et kipub juba kaalikas üle kuumenema ja pilt virvendama. Mingi jõe ääres pidasin hoo kinni, uhasin vett pähe ja tegin särgi läbimärjaks. Hakkas kergem kohe. Kellissaare lõkkekohas käisime ka ujumas.

Kellisaare lõkkekoht, pilt Interneeduse seest võetud.

Seejärel jõudsime Kurgjale, kus läksime kohalikku kohvikusse jahedasse:) Ja enam-vähem minuti pärast avanesid taevaluugid ning hakkas tulema korralikku paksu plõksuga vihma. Välgud sähvisid, valgusele järgnes koheselt ka mürin, mis tähendab, et äike oli kohe meie kohal. Kaseladvad paindusid pea maani. Kogu see värk kestis oma 15-20 minutit, mis tähendab, et väljas olles oleks me saanud üdini märjaks. Sadu läbi, asutasime end jälle teele. Seekord oli jupiks legendaarne Sakala tee. Hakkas kohe uuesti sadama, kuid õnneks mitte üle 10 minuti, seejärel tuli päike taas välja. Kuna uus ratas oli asfaldirehviga, sile ja kitsas, siis vihmamärjal metsateel õnnestus korra ka külg libedate juurikate peal maha panna, Õnneks viga ei saanud. Palju oli puid maha kukkunud raja peale, see oli see nädala või paari taguse tormi jälg.

Kuna tundus, et 30-40 kilomeetrit enam sel päeval sõita ei jõuaks ilma suurte piinadeta, siis sel korral katkes sõit 82 kilomeetri pealt. Edasi oleks olnud ka kole keeruline autoga järele tulla, mis meid Viljandisse lõõgastuma vedas. 

Umbes 140 km jääb veel sõita, ilmselt tuleb seda teha siiski kahe korraga. Aga muidu oli vahva jälle.

Nii ta käis
Kuna selle vahetaja viskas hoo pealt kodarate vahele muidugi, siis on ka üks kodar kõver ja tagajooks samuti. Aeg minna remondimeeste juurde.





29.5.17

Tartu Rattaralli 2017


Ma tegin seda jälle. Suutsin finišeeruda, elus ja terve. See on juba omaette väärtus, kas pole?

Tegelikult käisin pikal otsal kolmandat korda alles (lühikesel 15X osaletud)  ja on ikka raske küll, kui ei ole treeninud. Peaaegu neli ja pool tundi sadulas. Keskmine kiirus tuli natuke üle 30 km/h.

Saime vihma, tuult ja päikest ning isegi palavust. Ega muidu polnud väga hullu, aga kusagil sajanda kilomeetri juures oli ikka kumm juba täiesti tühi ning palavus tegi liiga.







11.5.17

Botased kuluvad!!!



Munadepüha ajal või mis iganes pühad need ka olid, läksin sörkima ja tagasi tulles avastasin, et kõige vanemad tossud on pehmelt öeldes kulunud :) Ma olin küll ühest august teadlik, kuid lähemal vaatlusel selgus, et ventileering on hea nii mitmestki kohast mõlema jala varjul. Eks nad siis prügikasti läksidki. Hetkel uusi ei ostnud, sest suviseid tosse on nagunii kaks paari veel ja talve omad eraldi.


Vasak 

Parem


Olen sel nädalal kahel õhtul sörkimas käinud. Teate, millised on jooksuriided mai teisel nädalal? Soe pesu, buff, müts, suusakindad. Ebanormaalne ilm! Eelmisel nädalavahetusel käisin ka esmakordselt kodumaist rattateed katsumas. Oli jahe muidugi. Sel nädalavahetusel on ehk pisut parem ilm juba, lootma peab.

Jooksu 330 km seni käesoleval aastal, abiks ikka kehval ajal. 



17.4.17

Gran Canaria 2017


Ei teagi, kas alustada seda postitust rõõmsa või kurva noodiga? Kas pajatada ülimõnusast puhkusest või kurta selle üle, et see juba ammu läbi on?

Alustada tuleks võib-olla hoopis sellest, et juba eelmise aasta augustis sai lennupiletid soetatud ja siis läks see pikk ootamine lahti. Veebikaamera piilumine, kuu enne väljasõitu temperatuuri jälgimine jms. Põhimõtteliselt aitas see mul talve üle elada, oli midagi, mida ma väga ootasin.

Täna on sellest neli nädalat möödunud, kui sai koju tagasi jõutud ja mul on päris tõsine puhkusejärgne stress. On selline asi üldse olemas? Või on see melanhoolia? Äkki lihtsalt kruvid logisevad?

Mis siis toimus? Käisin muidugi Kanaaridel taas, Gran Canarial, kui täpsem olla. Puhkus 15 päeva, 13 päeva kohapeal, kaks päeva kulus reisimisele. Laevaga üle lahe ja sealt Norwegiani abiga lõunasse.

Kohale jõudsime õhtul kümne paiku ja tegu oli täiesti tavalise ilmaga, pusa peale sellisel kellaajal, nagu ikka. Ja siis järgmisel päeval läks lahti - calima! Tegu on Aafrikast tuleva sooja tuulega, mil Kanaari saarte ilm oluliselt muutub. Kui muidu on seal aasta keskmiste päevaste temperatuuride vahemik kusagil 21 (talvel) - 27 (suvel) vahel, siis calima ajal need reeglid ei kehti, ning ilm on oluliselt soojem. Ei ole imestada, kui kohati 40 kraadi kanti temperatuur tõuseb. See nähtus ei küsivat aastajast, ega omavat ka mingisugust muud seaduspära. Ma ise ei olnud seda varem näinud, ega ka kogenud, aga käes ta oli nüüd. Päevasel ajal oli sooja umbes 30 kraadi (varjus muidugi) ja öösel 23-25. Kui muidu tuleb seal talvisel ajal, mil Eesti inimene seal tavaliselt käib, õhtul pusa peale visata, siis sel korral oli t-särk täiesti piisav ööpäevaringselt. 

Esimesel nädalal püsis päevane temperatuur pidevalt 30 ümber. Julgemad termomeetrid keset küla näitasid maksimaalselt 34 soojakraadi.
Se korral oli ööbimine sätitud kahte kohta, kaheksa ööd ühes pesas ja kuus teises. Ses mõttes oli tore, et ei hakanud ka lähipiirkonnas liiga tüütu, sai erinevaid söögikohti külastatud ja jooksu ning jalutamise rajad ka ei muutunud liiga tüütuks selle aja jooksul.
Sisehoov esimeses kodus.
Tähistasin virtuaalselt kolleegi sünnipäeva.

Vaade teise kodu rõdult.

Ega mul pole selle reisi kohta muud kirjutadagi, kui et oli väga tore, käisin vahel hommikuti sörkimas ja päeval rattaga sõitmas. Kokku ratast 330 kilomeetrit ja jooksu 51,5 kilomeetrit. Ja kui mõnus see kõik oli - soe ilm, päike paistab!
Peale hommikust sörki annab jõudu pannkook.
Pildikesi rattarajalt

Pildikesi rattarajalt
Pildikesi rattarajalt

Pildikesi rattarajalt
Pildikesi rattarajalt
Pildikesi rattarajalt. Mõni päev hiljem käisin ka 536 meetri peal teises kohas.
Sõin palju, igasugu asju. Rüüpasin peale ka. Kõik asjad olid head, tavaline talutoit.
Sardiinid 

Lahtine piirak.
Makaronid hakkliha ja ketšupiga.

Ise tehtud, hästi tehtud!


Merikeel, kanaari kartulid.

Sardiinid, mu arm
Ühel õhtul aga käisime Hispaania meistriliiga mängu vaatamas. Koduklubi alistas endast tugevama. Tore!

La Liga. Las Palmas 1- 0 Villareal.

Kord iga pidu saab otsa. Pillimehel otsa lõppeb laul. Nädal puhatud ja hakkasid peas kummitama muremõtted, et kauaks enam seda pole. Aeg lendab, argipäev terendab. Samuti sai ka calima läbi ning minul õnnestus esimest korda kokku sealkandis veedetud 13 nädala jooksul oma silmaga vihma näha ja katsuda ka:) Öösel sadas ikka nii, et nagu keegi oleks ämbriga alla kallanud. Järgmisel hommikul avanes seline vaade.

Uputab! 99,9% aastast on selle koha peal lihtsalt kuiv kraav.

Haruldane nähe, voolav vesi ja liivavaringud.
Peale vihmast ööd oli vesi mägedes teele ka päris palju kive vedanud, mis olid küll juba äärde ära lükatud.
Öösel kiskus sajuks.
Sel päeval otsustasin alla tagasi minna selle koha pealt, sest märg sile asfalt, maanteeratta olematu mustriga rehv ja tõenäoline kivide teele uhtmine ei tundunud just liiga tore.
Kohe kisub sajuks


Calima.

Nüüd ma siin siis istun, nean seda külma ilma. Ja ei ole mingisugust lootust ka veel, et lähiajal natukenegi paremaks läheks.

Muidu olen pisut sörkimas ka ikka käinud, 271 kilomeetrit sel aastal kokku.

27.2.17

Rohkem kui mullu!


Kuna eelmisel aastal sai eriti hoogsalt seanahka veetud, siis kogunes terve aasta peale vaid 136 jooksukilomeetrit. Seetõttu on eriti hea meel tõdeda, et sel aastal on juba see number ületatud ning edasi läheb ilmselt nagu lepase reega. Kui just midagi vahele ei tule :)

Kaalu osas enam nii häid uudiseid pole. Hetkel püsib seal kuskil 84 kandis, aga ka kuus kilo alla on ikka kuus kilo alla. Olen ka sellega rahul. Nädala lõpuks ehk punnitab siiski 82-83 kanti välja. Edasi näeb hoopis suurem plaan ette seda, et võiks mitte pidama jääda sinna 80 juurde vaid ehk ... äkki...75 proovida?

Näis.

Kevad, loodetavasti, ei ole enam kaugel.




4.2.17

Pekist vabanemise valud ja võlud.


Selle postituse illustreerimiseks on ilmselt kõige parem natukese pildimaterjaliga lugejaid (neid mõlemaid) hirmutada.

26. detsember 2016. Eluskaal 90,3 kg hommikul peale ärkamist.

Viimasest sportimisest oli palju aega möödas, kehaline aktiivsus nullilähedane, piirdudes vaid tööle ja lasteaeda jalutamisega. Siis sai üks kihlvedu sõlmitud, et 06. märtsi hommikuks olen maksimaalselt 79,9 kg raske, stardipauguks uus aasta, millele eelnesid ju teadupärast korralikud söögi- ja joogiorgiad.

1. jaanuaril jäin kohe haigeks ja sisuliselt oli viis päeva palavik üle 38. Rohuga alla ja siis mõne aja pärast jälle üles, saatjaks korralik köha. Kuna enesetunne oli kolm päeva suisa kehv, siis süüa eriti ei tahtnud ja see aitas juba kaalulangetuse algusele korralikult kaasa. Lisaks on uued reeglid enda jaoks kehtestatud, mis ei luba töönädala sees tilkagi õlut tarbida ning ka söömisel hoian silma peal.

Poole kuu pealt hakkasin tasakesi liigutama, ehk siis sörkimas käima.
16.01 - 5,08 km.
18.01 - 4,47 km.
21.01 - 6,30 km.
22.01 - 5,08 km.

Seega esimese nädalaga kokku 20,93 kilomeetrit. Abiks ikka. Kaal vaikselt alaneb.

Teisel nädalal käisin kolm korda jooksmas.
25.01 - 6,70 km.
26.01 - 5,10 km.
28.01 - 10,13 km.

Teise nädalaga kokku 21,93 kilomeetrit.

Kolmanda nädala jooksud.
30.01 - 6,50 km.
31.01 - 7,97 km.
01.02 - 4,12 km.
04.02 - 7,32 km.

Kolmanda nädalaga kokku 25,9 kilomeetrit ja tänaseks on summa kokku seega 68,76 kilomeetrit.

Pool teed on käidud, aga karta on, et raskem osa on ees. Õnneks on veel neli nädalat aega. Kilo nädalas ei tohiks olla ilmvõimatu. Kui vähegi kannatab, üritan igal nädalal vähemalt poolmaratoni kokku joosta.

Lõpetuseks ka täna tehtud pilt, asjad vaikselt sujuvad siiski.

04. veebruar, kaal 84,1 kg, pilt tehtud peale keskpäevast sörkimist.


3.1.17

Kaalust alla vol. 100


Nii, olen palavikus ja köhas ja nohus ja paks.

Nüüd on selline plaan, et kavas on kõigepealt terveks saada ja siis uuesti märtsi alguseks enam-vähem normaalkaalus olla (max 79,9). Sinna on seekord päris pikk maa minna :) Õnneks on ka aega kaks kuud. Muud ei oskagi öelda. Sporti teinud ei ole vahepeal. Küll aga kõvasti joonud ja söönud.

HEAD UUT AASTAT!