1.6.15

Tartu Rattaralli 2015 (lühike ots, 63 km)


Ja käidud.

Kuna sel aastal oli rattatreening olematu, enne Rattarallit vaid 134 kilomeetrit viie korraga, siis ei tulnud mõttesegi end seekord pikale kirja panna, nagu eelmisel aastal.

Lisaks veel taanduv põskkoopapõletik, eelmise nädala õhtute veetmine haiglas külastajana ning muud asjaolud vaid kinnitasid seda, et otsus sai õige tehtud.

Start kell 10 ehk tund enne põhisõitu. Ilm oli jahedavõitu, +12'C, kuid vahetult enne starti tuli päike välja. Lühikesed püksid ja pikk särk läksid käiku. Ei olnud ei külm ega ka palav sõidu ajal.

Stardist siis vaikselt minema. 1:10 kulus selle ajani, mil stardikanga alt läbi sain. Keegi kuri inimene oli mind teise stardigruppi ka asetanud, see'p on see, kui käid korra lühikeselt maalt pikka proovimas.

Algus oli natuke hirmus ka, nagu ikka. Kuna sel aastal igasugune rahva seas sõitmise kogemus puudus, siis esimesed paarkümmend kilomeetrit oli väga ebakindel olla grupis. Peale seda harjus ära ja läks olemine mugavamaks.

Ega sõidu ajal suurt midagi toimunudki. Hoiad aga silmad ja kõrvad lahti, käsi kogu aeg piduril ja vaatad, et keegi lollust ei teeks ja hoidud ise tegemast. Kuna kompuutri juhe oli katki, siis puudus igasugune teave, kui kiiresti liigume. Istusin aga vaikselt grupis, 3-4 korda käisin ka täitsa ees tirimas, kui oli võimalus eesolev grupp kätte saada. Ühel neist kordadest oli üsna raske, kuid muidu kokkkuvõttes oli väga mugav liigelda. Enne lõppu umbes viis kilomeetrit, kui uuele teele keerasime enne viadukti, suutsid kaks sõitjat end külili ka visata vasakpöördel, õnneks teised said mööda, kiirus polnud suur ja ei paistnud, et nad oleks ise ka viga saanud. Lõpus õnneks keegi viimasel kahel kilomeetril tõmblema ja siiberdama ka ei hakanud, kõik sõitsid kenasti ühtlases tempos ja ei ajanud oma viis kohta paremat tulemust taga. Lõpetasin umbes 150-pealises suures grupis.

Mõnus, kerge ja samasuguse kiirusega kulgemine, kui eelmistel aastatelgi. Keskmine kiirus 31,1 km/h, pulss 151 :)

Käsi südamele - nii kerget rattasõitu ei mäleta kordagi oma viieteisaastase Tartu ürituse põhjal.

28.5.15

Poliitika ja peavalu.


Halloo, kosmos!

Ma ei ole midagi teha saanud vahepeal, sest hetkel on põletik jälle põskede koobastes. Pühapäeva hommikul ärkasin kriipiva kurguga, õhtul hakkas nina jooksma ja esmaspäevaks olidki koopad umbes. Nii lihtsalt see käibki. Omateada ei ole ma kusagil külmetanud, käisin rahvarohkel juubelil, kahtlustan mõnda viirust, mis veel pakaselisel kevadel ligi kargas. Eh elukest. Pea on paks, kõrvad lukus ja ninajuure ja otsmiku koha peal tuttav pakitsus. Apteegis pidavat mingi uus imerohi olla saadaval, mis löga peast välja jooksutab. Lähen kohe otsima.

Natuke kurb on küll, et terve maikuu jooksul ei ole olnud mitte ühtegi sooja ilma. NULL!!!

Pühapäevaks sihin siiski hetkeseisuga Tartu Rattaralli lühikesel distantsil osalemist.

Ja nüüd poliitika juurde - mida arvate teie, head kümmekond lugejat, hetkeseisust, mis on meil igal pool meedias, poe taga ja mujalgi käima läinud? Millised on teie seisukohad ja miks?






19.5.15

Tallinna Rattamaratoni lühisõit (25 km)


Ahoi, hea lugeja!

Käisin laupäeval Kõrvemaal. Oli tore sõit, suts ja valmis. 25 kilomeetrit kenas looduses, võtsin rahulikult, kõik tõusud sõitsin üles, ei kukkunud, ei pingutanud eriti. Finišis üks oksendas mu ees maas põlvili. Ei olnud tore. Kas on vaja niimoodi end sodiks sõita?

1 tund ja 10 minutit umbes läks raja läbimiseks.

Rattas täitus ka esimesed 100 km sel aastal.




8.5.15

Külm, 200, Viljandi ja jalgratas.


No ei ole viitsimist midagi teha, saati siis siia kirjutamisest rääkimata. Kas millalgi lõpuks ometi soojemaks ka läheb? Vahel natuke nagu lubab, aga siis, nagu näiteks täna hommikul, viskab jälle pakase majja ja tuju nulli. Kliimadepressioon. Täielik. Viimased 4-5 aastat on saanud kevadtalvel korra päikest vaatamas käidud, sel aastal jäi vahele ja oi kui halvasti see on mõjunud. Pole nii rasket kevadet enam ammu olnud.

Mis siis vahepeal toimunud on? Joostes sai täis 200 kilomeetrit sel aastal. Viljandi järvele tegin joostes tiiru peale, ei läinud hästi (1:01:11). Ja pühapäeval pumpasin rattal kummid täis ja viisin ta korraks jalutama ja värske õhuga tutvuma paarikümneks kilomeetriks.

Panin end ka kirja Tallinna rattamaratoni lühikesele sõidule ja Tartu Rattaralli lühemale otsale.

Kaal endiselt 7-8 kg kõrgem kui aasta tagasi. Kõik on "hästi".

27.4.15

Kõrvemaa Kevadjooks 2015


Ja esimene jooksuvõistlus tehtud sel aastal. Ühtlasi oli see ka esimene kord, kui sel aastal kiiremaid liigutusi natukene tegin joostes, seni on olnud kõik niisama sörkimine. Mitte et ma nüüd kihutanud oleksin, seda ma ei jõuagi. Trenni pole olnud eriti aega teha ja kehakaal on 7-8 kg kõrgemal pool, kui sama ajal aasta tagasi.

Hoolimata kõigest oli nimi kirja pandud ja tuli Kõrvemaal ära käia. Sealne jooks mulle iseenesest meeldib, tavapäraselt avabki see võistlushooaja ja on soojenduseks Viljandi järvejooksule, mis leiab aset juba sel reedel.

Terve hommiku oli sadanud ja sadas ka kohale jõudes, mitte väga tugevalt, kuid siiski. Samas õhusooja oli ligi 10 kraadi, nii et väga hull ilm siiski ei olnud. Aga jooksma siis pikade riietega, nokats ja kindad:)

Plaan oli hoida tempot, millega on mugav joosta ja hoida enesetunnet sellisena, et väike varu oleks kogu aeg sees ning mitte end kinni tõmmata. Rada on seal ju tegelikult üsna raske, käies tihtipeale üles-alla. Aga muidu oli täitsa tore jooks. Andsin aga omas tempos minna ja nii ma lõpuks finišis olingi.Viimased kaks kilomeetrit tegin vähe kiiremini - 5:18 ja 5:13.

Kokkuvõtlikult esimesed 8 kilomeetrit ajaga 43:52 ja teine 8 kilomeetrit 43:38, kokku aeg 1:27:27,5, koht seekord 513/883 lõpetaja hulgas. Keskmine pulss 169, maksimaalne 187. Keskmine kilomeeter 5:28. Ise täitsa rahul.

18.3.15

Esimene sada!


Täna sai see täis. Esimesed sada jooksukilomeetrit sel aastal. Tulevad üsna kergelt ja iseenesest. Ole ainult mees, mine välja ja silka vaikselt. Olen kõik jooksud teinud seni ühtlases ja üsna rahulikus tempos. Pekisärin ja harjutamine taas selle liigutamisega. Seni pole millegi üle kurta ka nagu, kui siis külma ilma ja tolmu üle. Ja kuidagi lihtsam oli juba täna jälle.

3. märts 9,9 km 1:07:58 (keskmine kilomeeter 6:52), pulss 146
5. märts 7,52 km 45:17 (6:01), 148
8. märts 12,93 km 1:22:05 (6:21), 146
10. märts 8,39 km 52:15 (6:14), 145
12. märts 6,88 km 45:18 (6:35), 143
14. märts 10,06 km 1:00:39 (6:02)
16. märts 10 km 1:03:29 (6:21), 144
18. märts 10,57 km 1:04:43 (6:07), 144

Ega muud polegi, lasen vaikselt edasi.

28.2.15

Nagu ikka...


...on terve talv maha molutatud, sest no ei ole soovi end õue vedada selliste pimedate ja külmade ilmadega. Siis lihtsalt istudki kodus teleka ees ja sööd ning jood end laiaks (86 kg). Taratoni ootuses sai ju paar korda suusatamas käidud, aga eelmisest postitusest selgus, mis see endaga kaasa tõi. Kokku siis sel talvel 177 suusakilomeetrit ning nii see ka jääb. Järgmisel talvel proovime jälle pütilauad saabaste külge kinnitada.

Kogu selle jama tõttu tuleb hakata jälle kevade poole alla võtma ja toitumist jälgima ja liigutama end taas. Sest on algamas ju jooksuaeg. Lisaks käivitasin ka programmi Jaaniks 78!. Näis, mis sellest saab.

Käisin kolmapäeval ka jooksmas üle kuise vaheaja. Algatuseks vaid 6 kilomeetrikest 40 (6:54) minutiga. Oli hea ja kerge. Pulss 144 kandis.

Neljapäeval proovisin jälle, seekord tuli kokku 10,1 kilomeetrit, tegin natuke raskemal rajal, ehk paar tõusu oli ka sees. Aega läks 1:09:15 (6:51), pulss 149. Reedel olid jalad ikka päris tuimad. Annab tunda, et pikka aega pole end jooksma saanud. Võhma osas pole hullu, eks see suusanühkimine natuke ikka hoidis ka olematut taset.

Esimeseks nädalaks aitas küll.

Järgmise stardi olen plaaninud Kõrvemaale aprilli lõpus ja siis Viljandi järv (sinna panin juba kirja ka end).

PS.
Kui ma siia kirjutan, et pullerits on jobu, kas see on siis fakti konstateering või keegi solvub?

18.2.15

23 kilomeetrit ehk -40.


Et natuke pikem kirjutis tuleks, on paslik pisut ajas tagasi pöörududa. Nimelt nädal enne maratoni, laupäeval, jäi laps kõrgesse palavikku. Ikka 39-40 kraadi vahel kõlkus termomeeter. Päädis see sellega, et neljapäeva hommikul jäeti paariks päevaks suisa haiglasse ja tagasi sai sealt alles laupäeva pealelõunal. Mulle mõjus see niimoodi, et kuskil kolmapäevast vist hakkas kurku kriipivaks tõmbama. Laupäeva hommikul oli nina täiesti kinni ärgates ja lõuna ajal palavikku 37,3. Enesetunne kehvapoolne. Võtsin peotäie tablette ja ühe gripitee ja temperatuur kukkus 36,0 peale. Olgu mainitud, et normaalne on minu puhul täiesti tavaline 36,6.

Mida siis teha? Suusk oli lastud kalli raha eest määrida ja ootas juba Otepääl, kõik logistika paigas. Otsustasin siiski Tartusse kohale minna. Kaesime Eesti Laulu poolfinaali ja magama. Magasin üllatavalt hästi, kuigi iga kord, kui öösel ärkasin oli otsaesine ja kere higist niiske.

Hommikul ärgates oli täielik isupuudus ja kõhus keeras. Temperatuur oli jätkuvalt 36,0. Tõstsin omale väikese taldrikutäie putru moosiga, kuid ei suutnud üle poole sellest ära süüa. Ühe sepikuviilu vorstiga pigistasin ka alla ja tassikese teed.

Otepääle jõudes oli juba pikk autoderivi linna sisenedes. Salongi tungiv vingugaas ajas kergelt iiveldama. Ilm oli hea, päike, vähene külm.

Olin oma suuski määrima viies saanud info, et need saab kätte kollasest telgist. Mida ei olnud, see oli telk... Õnneks oli kogu staadionil ainukeses telgis olev Sportlandi esindaja nii lahke ja abivalmis, et juhatas mind siiski taha suusaboksidesse. Seega 15 minutit enne starti sain siiski suusad kätte, vahetasin värava ees riided ja viskasin koti ära. 5 minutit enne starti sisenesin koridori (numbrid 4000-4500).

Peale starti jäin vasakusse äärde kohe karpi ning paremalt poolt läksid mööda ka tagusmistest gruppidest startijad. Stardikanga all olin kuskil kolm ja pool minutit peale starti ning esimese tõusu alla jõudes ei olnud selja taga rohkem kui kolm-nelisada suusatajat. Tõusmise järjekorda oodates ajasime ühe tuttavaga natuke suusajuttu ja imestasime selle nalja üle, mis seal koha lahti läks. Ilmselgelt olete te kõik Youtube's seda esimese laskumise videot näinud. Lõpuks läbi selle sasipuntra õnnestus endalgi alla saada ja tasakesi liikuma hakata. Esimese kahe kilomeetri läbimiseks oli kulunud peaaegu 19 minutit.

Rada oli ülihea, suusk oli suurepärane, libises ja pidas. Seda esimest ei saanud aga eriti kasutada, sest alati oli keegi ees. Mis oli aga halb, oli enesetunne. Sees keeras korralikult ning hoolimata väga aeglasest tempost võttis igast väikesestki tõusust üles sammumine südame korralikult puperdama ja õhku ahmima.

Esimeses teeninduspunktis võtsin näpuotsaga rosinaid, need käisid suus ringi ja ei tahtnud alla minna. Mustikakiselli joomiseks kulus ka vähemalt terve minut. Edasi sõites hakkas kõhus seepeale korralikult mullitama. Pulss püsis jätkuvalt kõrge, kuigi tempot polnud ollagi.

Kui 20 kilomeetrit oli sõidetud, siis oli Harimägi jälle märkamata jäänud, kuid sellele järgnenud laskumised mitte. Neist viimasest alla tulles, kus olin paremas sisekurvis, leidsin järsku enda ees maas pundi inimesi, üks minu ees, teised vasakul. Ja ei olnudki midagi teha, suure hoo pealt viskas jalad laiali, ühe jala ühte, teise teise suusajälge ja oli valida kas kraavi hüpata või kõhuli visata. Valisin viimase - põlvede all oli mõnus jää. Joogivöö kadus pealt, selle pannal tekitas vöökohale kerge sinika. Juhtub.

No ja siis vaikselt edasi. Sees keeras jätkuvalt, hingata oli raske, vasak põlv tegi pisut valu. Teises teeninduspunktis sain aru,et jätkata ei ole mõtet. Pole vaja kellelegi, et enda tervisele mingi suurem põnts panna. Võtsin suusad alt, numbri seljast ja istusin katkestajate bussi. 2 tundi ja 10 minutit ja 23 kilomeetrit oli siis selle korra saak.

Vahepeal laenasin ühe oma kepi ka veel ühele õnnetule, kes oli enda omast ilma jäänud.

Palun ärge teie tõbisena rajale minge. Luban ise ka mitte minna.

Tervis pole seni veel hea. Esmaspäeva õhtul töölt koju tulles hakkas jälle maos mingi triangel pihta. Hommikuti ärgates on kurk valus ja mandlid pisut paistes. Aga nagu paremaks läheks.

Järgmisel aastal üritame uuesti.

13.2.15

155 km



 - selline siis see suusakilometraaž enne maratoni. kolmandat hommikut natuke kurk kriibib, kuid ei midagi hullu. Veel. Suusad on määrimisel, logistika paigas, plaanid tehtud.

Tõehetk on pühapäeval.

5.2.15

Ta toksib tasahaaval tokkidega.



Olen vahepeal natukene suusatamas käinud.

Maraton vist toimub.

Ega siin suurt muud mainida polegi.

Järgmisel pühapäeval on see jama läbi :)


21.1.15

Ka see on avatud!


Jooksuhooaeg nimelt. Pühapäeval autoga sõites nägin mitmel pool jooksjaid ning imelik tuhin puges sisse, oleks tahtnud ise ka proovida. Viimasest jooksuotsast oli möödunud täpselt kaks kuud, 19. novembril sai seda viimati tehtud. Pühapäeval ei olnud aga ega, esmaspäeval läks meelest ära, kuid eile õhtul toppisin end riidesse, vedasin vanad tossud jalga ja minek. Joosta oli üllatavalt hea ja kerge. Soovitan kõigile:)

Kadriorust Pirita poole mööda mereäärt, enne jõge tagasipööre. Jooksjaid täitsa oli, kell oli küll 21-22 vahel, aga mingi kümmekond oli neid kokku. Vahepeal keerutas tuul vastu, kuid muidu oli päris normaalne jooksuilm. Teed puhtad ja üks külmakraad vaid. Kokku läbisin 8,71 kilomeetrit, aega läks 56:22 (6:28 km) ja keskmine pulss 147. Esimese korra kohta sel aastal kärab küll.

Vaatab, mis siis nüüd edasi saab. Suusamaratonil kirjas, aga lund ei ole. Asfaldil keppide toksimine pole üldse minu rida. Tegelikult tahaks hoopis puhata ja mängida soojal maal, mitte siin pimedas istuda. A noh, mis sa teed.


13.1.15

See on avatud!


Suusahooaeg nimelt. Eile õhtul tundus, et on esimene reaalne võimalus suusk alla panna, sest praegu tundub ilmaprognoose vaadates, et Tartu suusamaratoni raske tee tuleb ikkagi jalgade alla võtta. Ja käte ka muidugi. No ja eks ma siis otsisingi kapipõhjast välja riided - kaks paari sokke, suusasaapad, sooja pesu, tuulekindlad suusapüksid, buff, mütsid-kindad ja muud värgid. Leidsin panipaigast ka suusad, ilmselt oli neil natukene all eelmise aasta jaanuari parafiini jäänuseid. Kuna määrimiseks aega ja tahtmist polnud ning ega ka tõusudel klassikajälge tegelikult nagunii ei olnud tegelikult, siis võtsin uisutamise pütilauad kaasa.

Pirital oli päris palju rahvast. Suusk alla, muusika kõrvaklapi sisse ja Endomondo käima ning minek. Esimese hooga sõitsin ka Tamme laskumisest alla, kuid sealt edasi sillani oli ikka rada kehvakene, kohati väga vähe lund ja seegi jäine. Seega üles tagasi turninud, enam alla ei kippunud ning tiirutasin sealsamas, pooleteisekilomeetrisel ringil. Alguses mõtlesin, et teen ikka 10 kilomeetrit täis, siis vaatasin, et tunnikese peaks ikka ära sõitma. No ja lõpuks oli veel nii vähe puudu ja olek täitsa hea, nii et tuli 15,06 kilomeetrit kokku. Käib küll esimese korra kohta. Libises täitsa hästi. Poolel maal hakkas küll tihedalt sadama ja libisemine halvenes. Sõitsin sellist segatehnikat, et siledal maal paaristõukeid (tervitan C-d) ja natuke tõusval osal vaba. Et mitte käsi ära väsitada noh:)

Aga ikka vanad hädad - suusatades, või seda imiteerida üritades, on liikumiskiirus samasugune umbes, kui joostes. Ka pulss on samasugune. Eile oli see umbes tuhat.

Aega läks kokku 1:14:59, keskmine liikumise kiirus 12,1 km/h.

Laupäeval käisin kasutasin viimase basseinikorra ka ära, ujusin kilomeetrikese. Rinnuli 500m ja vabalt 500m. See viimane tehnika on veel ikka täielikult omandamata. Halbade asjaolude kokkulangemisel ei saanud ma just neis kahes trennis osaleda, kus sellele tähelepanu pöörati. Rinnuli ja selili tuleb oluliselt paremini välja. Vaba ajab räigelt hingeldama ja väsitab ropult:)

Täna tundub, et veesuusatamine oleks teema.

Tavaliselt olen ma Tartu sõidule peale läinud 30-90 km "trenni" pealt, nii et olukord on hea:)


2.1.15

Head uut aastat!


Kõigile!:)

Saimegi 2014 aastaga ühele poole. Tänaseks on tervis jälle paranenud, nagu ka ilmgi - oleme lumevabad:) Tegelikult oli päris suur soov 31. detsembril veel suusadki alla saada, kuid elu tegi omad korrektuurid ja ilm teised, nii et 2014 aasta see nö. teine talv jäi suuskade poolt puutumata. Mis seal's ikka.

Paar kuud tegevusetult logelemist on muidugi mõju avaldanud kehakaalule. Pühadega 2-3 kilo üles pole mingi probleem. Aga siiski on kaalu vähem kui aasta tagasi samal ajal, asi seegi. On jälle mida alla võtta...

Nüüd peaks hakkama ikka natuke liigutama ka, suusamaratonile sai ju end kirja pandud suure hurraaga, praegu välja vaadates võib ennustada ka ärajäämist 50/50.

Ühe jooksumaratoni võiks ka väljamaal teha millalgi suvel/sügisel ehk. Oleks mingi väike motivatsioon või midagi. Järvejooksud ilmselt. Rattaga lõunamaale sel kevadel ilmselt ei lähe, pole aega. Millest on kahju, sest jube mõnus oli seal tasakesi vändata ja päikest-tuult nautida.

Olge siis tublid - kuuleme jälle!


25.12.14

Selle hooaja esimene!


Ja see on käes! Juba nädalakene ja peale.

Viimane ujumistrenn jäi ka seetõttu ära, õnneks on veel paar nädalat aega, et järgi vastata. Siis kaotab pael kehtivuse. Muudest sportimistest pole ka midagi rääkida, natukene olen tänavatel kõndinud ja selle nädala lõpuni ei kavatse/saa ka midagi teha.

Ilusat pühade jätku!

1.12.14

Ei jookse.


Ei jookse ise, ei jookse ka sulg. Päris keeruline on kirjutada millestki nii "põnevast", kui basseinis ujumine:) Hüppad aga sisse, natuke enne trenni algust kohale, suures basseinis paar-kolmsada meetrit ja siis harjutusi tegema. Kõik on endiselt raske ja keeruline ja kättesaamatu ja vale:)

Eh elukest:
teisipäev 18.11 900 m
kolmapäev 19.11 6,55 km jooks 37:42 (5:45) Kadrioru park 143/158. Oli mõnus.
neljapäev 20.11 1200m
teisipäev 25.11 1250m
neljapäev 27.11 1250m
pühapäev 30.11 1500m (500 rinnuli + 500 vaba + 500 selili). Kuna neljapäeval ei saa minna, siis käisin ette ujumas ära.

Täna oli ikka räme külm hommikul. Õnneks annab ülehomsest järgi. Panin end ka täna Estoloppet'i sarja võistkonnavõistlusele üles.

Kui midagi põnevamat toimub, siis kirjutan jälle.

kevadet oodates :)

17.11.14

Nagu kala kuival.


Nii võib kirjeldada küll minu esimest kahte treeningut ujulas. Nagu arvata oli, olin seni kõiki asju vees täiesti valesti teinud. Eks see ole seletatav sellega, et seni pole mitte keegi kunagi suunanud, kuidas käsi-jalgu liigutama peaks üldse.
allikas: internet


Teisipäev:
Kokku on grupis (vist) 9 inimest, kellest kaks ei seisa üldse vee peal. Alustatakse ikka päris algusest. Õhk sisse, pea vee alla, õhk välja. Siis sellised harjutused, et kõhuli veepinnal, käed jalad hästi laiali ja kogu keha hästi välja sirutatud. Ime küll, isegi jääbki niimoodi veele hulpima. Ka magedas basseinivees. Seejärel selili sama harjutus, mõningase punnitamise peale jään ka selles asendis lõpuks mõnusalt hulpima. Võlusõna on korralik sirutus igas kehaosas. Siis veepinnal liuglemised seinast jalgadega tõugates, nii kaua kui õhku jätkub. Ka selili. Päris hästi voolab ninast vett sisse:) Ja siis lauaga ujumine, käed ees sirged. Õhk sisse, vee all välja ning kui vajaduse tuleb, siis käid jälle õhku hingamas. Kokku läbime esimese trenniga vaid 300 meetrit. Kuid teoreetilist kasu kui palju!

Neljapäev:
Lähen natuke varem kohale ja teen suures basseinis 200 meetrit "konna". Trennis õpime seekord krooli. Alguses nii, et ühe otsa ujud ainult vasaku käega tõmmates, tagasi paremaga. Teine käsi on kogu aeg ees sirge. Hingamised siis vastavalt käele, erinevalt poolt. Siis selili ujumine, käed sirgelt üle pea ees ja ainult jalgadega liikudas. Lõpuks veel selline põnev harjutus, et oled selili vees ja liigud jalad ees, jalataldadega alla põhja poole surudes. Lõpus hakkab täitsa välja tulema. Kokku sel korral 1200 meetrit, 200 rinnuli, 900 vaba ja 100 selili.

Reedel õhtul jõuan korraks ka jooksma Kadrioru parki.
5,31 kilomeetrit, 31:57 (6:01), keskmine pulss 140 sellise tempoga.  

10.11.14

Movembri esimene nädal.



Teisipäev, 04.11.
Kuna pulsikellaga oli pikka aega tüli majas, siis otsustasin seda radikaalselt muuta. Mis on kõige lihtsam? Loomulikult minna sahtli juurde ja provva vöö küljest rihm ära võtta ning see enda omale külge haakida. Ja oh imet, kõik töötaski. Selgus, et mu oma rihmal on ühelt poolt ühendus kehva ja kinnitus kulunud. Viimastel aegadel viskaski vahepeal rihma lahti. Tehnika töökorras, vedasin end kohe välja. Sättisin jooksu alguse täpselt kella kaheksaks, sest siis algab ju legendaarne raadiosaade Rahva Oma Kaitse. Oi kui hea see oli, kaks korda ajas ikka kõva häälega naerma. Pilati ka tuntud kõrendsportlast, kes ükskord ammu ühes mängus kolm touchdown'i tegi ning kelle blogi on ka Juure ja Kiviräha arvates korralik huumoriklassika. Nii halb, et see muutub heaks. Igatahes läbisin selle saatel 10,26 kilomeetrit. 1:01:23 (5:59). Pulss 144/166. Sooja oli 10 kraadi ja puhus küllaltki tugev tuul. Käisin vana jooksuringi vaatamas - Herne, Vana-Lõuna, Filtri tee, oli tore.

Neljapäev, 06.11.
Ma olin enam kui kindel, et lähen õhtul jooksma. Siis aga selgus, et vaja vanemate juures ära käia. Tagasi tulles oli küll ajaliselt veel võimalik minna, kuid sadas üsna paksu vihma. Seetõttu lõin jooksmisele käega ja molutasin niisama. Tegelikult panin ühe valgusti üles hoopis.

Pühapäev, 09.11.
Isadepäev. Oli tore. Õhtul leidsin veel ikkagi lahtise tunnikese, et enne saunaskäiku väikegi jooksuring ära teha. Kokku tuli 7,21 km, ajaga 48:30 (6:44). Sellise olematu tempo juures oli keskmine pulss täpselt 130.

Jooksukilomeetreid 899 km kokku sel aastal seni. Jõuab veel natuke peale teha. Ehk veab tuhat täiski, kui just varast lund ei tule (loodame, et mitte!). Homme esimene ujumistrenn.

3.11.14

Oktoober sai läbi.


Nii on. Vääramatu kindlusega läheneb talv ja külmad ja veel pimedamad ilmad. Oktoober on üldiselt läinud seanahavedamise tähe all (kokku 74,2 km rahulikku jooksu).

Vahepeal, peale eelmist postitust, jooksin siis ka natukene, täpsemalt viis korda:
Neljapäev 23. oktoober - 7,42 km, 42:58 (5:47)
Pühapäev 26. oktoober - 5,03 km, 32:51 (6:32)
Esmaspäev 27. oktoobe - 10,28 km, 57:36 (5:36)
Kolmapäev 29. oktoober - 5,19 km, 30:46 (5:56)
Pühapäev 02. november - 10,32 km, 59:56 (5:48)

Selle eilse, ehk viimase jooksu tegin siis Pirita terviseradadel. Esimest korda sel aastal. Varasemalt olen seal olnud ikka tihe külaline, eriti mõned aastad tagasi. Alguses üks suur ring ja siis kaks väikest pooleteisekilomeetrist ringi otsa, nii, et alla ei lähe. Ütleme nii, et kui oled ikka terve suve jooksnud ainult siledal maal, siis need kolm suurt tõusu tõmbavad ikka jalad tugevaks ja hingamise äkiliseks. Samas laskumised on head kiired ja siledal maal taastub selle tempoga kenasti ära.

Ja nüüd pommuudis - lähen 11. novembril ujumistrenni:) Tegu on kümne korra kursusega,   kaks korda nädalas. Tahaks natukenegi veega rohkem sõbraks saada. Ehk jääb mingit tehnikat külge treeneri käe all. Praegu on nii, et edasi ei liigu teost kiiremini, pulsi tõmbab kohe lakke ja selg hakkab valutama. Kuigi ujumine peaks ju olema selline luudele-liigestele hoopis hea asi. Näis mis saab siis.

21.10.14

Hädapärane kokkuvõte.


Lisaks laisklemisele (29. septembrist 10. oktoobrini ei liigutanud lillegi) olen vahepeal natukene ikka jooksmas ka käinud.

11. oktoober: 10,22 km 1:01:26 (6:01)
14. oktoober: 12,01 km 1:09:10 (5:46)
16. oktoober: 9,52 km 51:08 (5:22)
18. oktoober: 6:24 38:45 (6:13)
20. oktoober: 8,28 km 47:47 (5:46)
Et parem natukene, kui üldse mitte midagi.

Vahepeal oli mingi uitmõte, et peale Berliini maratoni ajan maastikuratta kah välja ja sõidan sellega natukene. Nüüdseks aga on see plaan maha maetud. Liiga halvad ilmad ja pime ka, ning nädalavahetustel, kui valge aeg, käin pigem jooksmas veel. Seega loen rattahooaja lõppenuks. Tegelikult lõppes see juba 01. juunil Tartu Rattaralliga. Peale seda ei olegi sel aastal paraku sadulasse jõudnud. Kilometraažiks jäigi vaid 854 sel aastal. Mis seal's ikka.

Nädalavahetusel pakkisin suvekingad kappi ning ühtlasi tõstsin talvised jooksutossud välja. Kaugel see aeg ikka on, kui tänavad läga täis ning on vaja jalgu kuivana ja soojana hoida. Vahel ehk naeladki alla kruvida.

Mis siis edasi? Võib juhtuda, et lähen 01. novembril Nõmme-Harku metsajooksule. Aga pean veel mõtlema, kas on mõtet selle eest raha maksta:) Ega kokkuhoid pole koonerdamine.

No ja siis on ju veebruaris Tartu maraton tulemas. Seoses sellega on suur võistlus käima lükatud. Konkurendi hirmutamiseks ütlen, et läbin sel korral raja viie tunni alla:) Tuleb seetõttu hoida keha liikumises ja mitte liiga palju kaalu talvega juurde koguda.

PS! priit on jobu ja ta ei häbene seda avalikult kuulutada.



6.10.14

Berliini maraton 2014.


Juba üle nädala on möödas ja ikka ei mingit kirjutist. See tundub juba raskem, kui maratoni läbimine:) Viimane aeg on see võlgnevus ära õiendada.

Alustame siis algusest.

Reede varahommikul äratus, takso ja lennujaam. Lennuk väljus kell 07:40. Mulle lendamine eriti ei meeldi, nii pehmelt öeldes. Õigesti väljendudes kardan ma alla kukkuda. Otseselt lendamise vastu ei ole midagi tegelikult. Viimasel ajal on ikka oluliselt kergemaks läinud, varemalt pidi end ikka kõvasti motiveerima ja doseerima, et tunne natukenegi kergem oleks. No ja Riia kohale jõudes öeldi siis läbi valjuhääldite, et tiheda udu tõttu, tuleb meil mõnda aega siin üleval tiirelda, enne kui alla saab. Kokkuvõttes kestis see tiirutamine suisa pool tundi. Udu oli tõesti tihe, kui lennuki aknast maapind paistma hakkas, oli seda heal juhul ehk 50-100 meetrit allapoole näha. Loomulikult oli selle ajaga terve lennukitäis inimesi ärevil, et jätkulennule ei jõua. Nii meiegi koos reisukaaslasega. Lennule Berliini oli pealeminek alanud juba 10 minutit tagasi sel hetkel, kui rattad maad puudutasid. Vilka sammuga lennujaama ja siis selgus, et tiheda udu tõttu meie lend siiski veel ei välju ja uus informatsioon tuleb poole tunni pärast. Ja siis poole tunni pärast, ning siis ei tulnud enam mingit infot peale. Tiksusime niisama ja rüüpasima kohalikku "kalja". Lõpuks siis kolm tundi peale õiget aega oli ka meie lennuk valmis lendamiseks. Selgus, et see ei saanud üldse Rootsist tulemagi hommikul, samuti udu tõttu. Saabumine Berliini läks rahulikult. Lennujaama eest leidsime kenasti bussi, mis meid südalinna viis ja sealt metrooga seiklesime edasi hosteli juurde. Etteruttavalt võib öelda, et kogu ühistranspordisüsteem on lihtne ja kenasti toimiv.

Ilmselt on vene keelt oskav elektrik vajalikud tähed pulli pärast välja lülitanud.

Kotid hostelisse visatud, asusime teele endise Tempelhofi lennujaama poole, kus asus võistluskeskus ning kust pidime numbrid kätte saama. Oi-jah, see oli tehtud tõsiselt raskeks! Kogu lennujaam tuli otsast lõpuni läbi traavida ja kõige viimases angaaris sai numbrid lõpuks kätte. Kogu matk võis seal olla kogunisti kaks kilomeetrit pikk. Numbri kättesaamiseks tuli esitada meilile tulnud kinnitus ja isikutunnistus. Samuti kleebiti numbri kättesaajale ümber käe pael, mis pidi samamoodi tagama koos numbriga sissepääsu stardialasse. Kogu see reedese päeva lendamine, linnas kondamine ja numbri kättesaamine oli nii kurnav, et meil oli paganama hea meel, et maratoni start ei ole kohe järgmisel päeval.

Tempelhofi lennujaam. Suletud. Maratoni Expo.
Laupäeva hommikul ärgates läksime kõigepealt kõrvaltänava kohvikusse sööma. Võileivad, saiakesed, kohv-tee. Selline tore kohake. Üldse oli seal lähikonnas palju selliseid asutusi. Saiakeste ja võileivakultuur on Euroopas tugev. Igatahes maitses hea. Tagasiteel sattusime peale olukorrale, kus vares võttis ka hommikueinet mõnusasti.

Sõja jäljed on Berliinis endiselt näha - näljane vares peab leppima vaid rotiga.

Seejärel vedasime end "hüppa-peale, hüppa-maha" bussi peale ja tegime Saksamaa pealinnale tiiru peale, vaadates olulisemaid paiku. Tuleb öelda, et nii mitugi kohta kattus järgmisel päeval joostud maratonirajaga. Oli täitsa põnev. Meeldib kohe, kui saab silmaringi laiendada ja infot teadjamate käest ammutada. Loomulikult tuli pidevalt juttu Berliini müürist, mis rajati 1961 aastal ja lammutati alles 1989. Linn on ikkagi üsna traagilise looga, noh nagu meie enda elugi siin oli veel mõnikümmend aastat tagasi.

Berliini müüri jäänused. Ühel pool oli õitsev sotsialism ja teisel roiskuv kapitalism. 

Tegelikult olen ma korra varem ka Berliinis käinud, aasta oli siis 1988 ja riik oli DDR veel. Tuleb aga tõele au anda, et ma ei mäleta peale Brandenburgi väravate juures ja teletornis käimis mitte midagi sellest pooleteisest päevast. Seda enam oli seekord uudistada ja kõrvade vahele jätta.

Berliini teletorn.

Linnale tiir peale tehtud, sättisime end laupäeval toimunud rullusiumaratoni vaatama. Pole varem kunagi sellisel võistlusel käinud. Päris põnev oli jälgida suuri kiiruseid esimeste esituses ning suure pundi möödavuhisemisel tekkivat tuult tunda. Aga muidu, antagu mulle andeks, on rulluisumaraton paras sutsakas päris, ehk siis jooksumaratoni kõrval. Esimesed tuhisesid raja alla tunni läbi ja vähegi rohkem treeninud said pooleteise tunniga hakkama. Pika kestva pingutusega pole siin suurt midagi pistmist. Ja muidugi mängib oma osa ka tehnika ja rahakott.

Heitlus kolmandale kohale 400 meetrit enne finišit.

Saksamaal olles ei saa üle ega ümber vorstidest. Endal õnnestus ikka mõnel korral nendega maiustada. Ei olnud halb:) Samuti lasime hea maitsta kebabidel ja aasia köögil. Igati rahvusvaheline linn on see Berliin. 

Tšempionide eine päev enne starti.
No ja siis oligi aeg varaseks magamaminekuks. Pühapäeva hommikul varajane äratus, söök hosteli all lobi-baaris makku, väheke pikutamist ja stardi poole teele. Hostel saigi valitud seal seetõttu, et stardini oli umbes kilomeetrike jalutamist ning ka hinnaklass oli muidugi sobilik.

Hommik oli üsna jahe + 8'C, kuid päikesepaiste ja täielik tuulevaikus. Jõudisme ilusasti kohale, istusime, puhkasime, valmistusime. Mingi hetk oli aeg riided maha ajada, olin kaasa võtnud vihmakeebi. Selle all oli hea olla, ei hakanud külm. Aga stardis oli küll ja veel näha inimesi, kes selle temperatuuri käes lõdisesid ja kananahksed olid. Startimisest niipalju, et see oli jagatud kolme suurde lainesse. Esimeses oli mitu gruppi juba - maailma eliit, eliit, niisama tugevad jooksjad, natuke nõrgemad ja lihtsalt head jooksjad:) Neile anti start kell 08:45. Mina olin teises laines ja selle teises, ehk nõrgemas grupis, isiklikud rekordid vahemikus 3:50 ja 4:15. Meile anti stardipauk kell 08:55 ja tegelikult kulus mul veel pisut üle viie minuti, et stardikanga alla jõuda. Kolmas grupp startis meist veel 10 minutit hiljem, sinna kuulus ka minu reisikaaslane. Enne starti loobiti teeääred ja kõnniteed täis vihmakeepe ning vanu riideid, mida sooja saamiseks stardi eel kasutati. Hiljem olevat teine Berliin neid seal hoolsasti lapanud. Ilmselt jagus neid seal tuhandele vähemalt.

Ja siis see algas. Kokku 40 000 inimest läks eelpoolnimetatud vahedega rajale. Nägin enda ees nii sajakonna meetri kaugusel nelja tunni õhupalle ja otsustasin neid silmis hoida. Iseenesest oli soov neist natukene kiiremini joosta, sest 5:40 tempo tundus õige pisut aeglane. Samas olin eelmisel päeval õnneks langetanud ostsuse, mitte kaasa minna 3:45 õhupallidega. Nii ma siis vaikselt oma kella järgi tiksusin ja jooksin. Üheksandal kilomeetril möödusin 4:00 õhupallimehest, kaheteistkümnendal järgmisest samasugusest. Enesetunne oli suurepärane. Ilmast rääkides, siis peale teist kilomeetrit oli juba väga soe. Peale viieteistkümnendat hakkas palav ning asusin otsima tänavatel varjulisi kohti, kus joosta. Ja märkamatult oligi poolmaraton joostud, aeg 1:57:18. Kuskil 25 kilomeetri peal tuli esimene raskem hetk. Siis otsustasin, et enne ikka pole häda midagi, kui 2/3 joostud on, ehk siis 28 kilomeetrit. Ei olnudki hullu. 27ndal jagati geele ja midagi õunapüree-laadset. Power-Bar nimelise kaubamärgi oma. Õunavärk ei mekkinud. Võtsin kilomeetri jooksul mõned suutäied, kuid vähemalt pool viskasin ära. Geeli toppisin taskusse. No ja siis oli käes 32 kilomeeter. Ja siis järsku läks raskeks, jalad rasked, paganama palav (kuskil 18-20 soojakraadi varjus, päike ja tuulevaikus), ramm otsas. Nüüdsest lajatasin igas joogipunktis paar topsi vett pähe ning mis siin salata, 32 ja 35 peal teeninduspunktides suisa kõndisin natuke juues. 32-37 kilomeetri oli ka seekord raskeim osa, tempo kukkus suisa üle kuue minuti kilomeetri kohta mõnel kilomeetril. Vahepeal imesin ka geeli sisse. Kuigi ma ei oska öelda, kas sellest ka mingit abi oli. Aga ma proovisin sisendada endale, et enne 35 kilomeetri läbimist ei virise, sest siis pidi ju maraton alles algama. Kui lõpuni jäi viis kilomeetrit, siis läks kuidagi kergemaks. Mõtted, mille kuradi pärast ma siin end piinan, asendusid mõtetega, et vaid maksimaalselt pool tundi ongi vastu pidada ja olengi kohal. 

Brandenburgi väravad, endised ida ja lääne lahutajad. Finišini on siit veel 300 meetrit.

See lõpuots meenutas jälle natuke jooksmist, aga kaks kilomeetrit enne lõppu tõmbas taas korraks väikese piduri peale. Õnneks sellest sai ruttu üle. Ausalt öeldes, ega rajal liikudes liiga hästi aru ei saanud, mis mu aeg on. Unustasin vaatamata, kaua mul peale stardipauku aega kulus, et oma aega arvestama hakata. No ja kellad rajal olid kõik Keenia meeste järgi käima pandud:) Aga ma teadsin, et liigun natuke alla nelja tunni tempos. Ja oligi päästev finiš. Kõige valusam kehaosa, mida üldse liigutada ei tahtnud, oli vasak õlg. Olin üks vähestest finišis, kes loobus pakutavast kollasest kilest, mida peale tõmmata. Selle asemel tõmbasin ka omal särgi maha ja istusin riietumistelgi taha varju. Esimesed kümme minutit oli päris raske ikka seal olla. Siis hakka  kergemaks minema. Ning kaks sponsorijooki aitasid tegelikult päris hästi taastuda.


Päris joodav asi, julgen soovitada.

No ja siis sain paralleelblogijalt sõnumi, et aeg oli 3:55:58, mis ühtlasi tähistab ka uut rekordit. Tore on! Kokkuvõttes sain umbes 40 000 jooksja hulgas 10941 koha. Olgem ausad, hostelis teisi jooksjaid nähes, arvasime, et oleme vormituimad üldse ja hea kui viimase kümnendiku hulka platseerume:)

Siit on siis näha ajad ja kiirused viie kilomeetri kaupa. Kahjuks ei leia kuskilt materjali, kuidas kohad ajaga muutusid. Stockholmi maratonil oli see tore lisa. Väga suuri kõikumisi kokkuvõttes ei olegi.

Splittime of daytimediffmin/kmkm/h
5 km09:28:0500:28:0128:0105:3710.71
10 km09:55:5800:55:5527:5405:3510.76
15 km10:23:4201:23:3927:4405:3310.82
20 km10:51:2201:51:1827:3905:3210.85
Halb10:57:2201:57:1806:0005:2910.97
25 km11:19:0202:18:5821:4005:3410.81
30 km11:46:5302:46:4927:5105:3510.77
35 km12:15:0203:14:5928:1005:3810.65
40 km12:43:4203:43:3828:3905:4410.47
Finish12:56:0103:55:5812:2005:3710.68


Infoks veel niipalju, et kui esimese poole aeg oli 1:57:18, siis teine oli 1:58:40. Nii et enesetunde poolest kohutavale ärakukkumisele vaatamata, ei tulnud see teine pool tegelikult õnneks väga halvasti välja. Kokkuvõttes olen muidugi rahul tegelikult.


32 ja 37 kilomeetri vahel mõtlesin korduvalt, et jooksmine on porno!

Mis ma siis kõrva taha panin? Ei midagi uut! Et edukat maratoni läbida, tuleb treenida. Ja natuke rohkem, kui mul oli viitsimist ja aega. Ning pikki jookse on vaja teha rohkem. Vähemalt 3-4 sellist 28-32 kilomeetrist otsa peaks läbima enne. Keha vajab harjumist pika koormusega. Mitte et see oleks olnud midagi sellist, mida ma varem ei teadnud. Rahvast oli väga palju. Terve jooksu ajal oli kaugeim jooksja minust maksimaalselt 2-3 meetri kaugusel. Pidev inimlint kulges stardist finišini.

Peale jooksu vedelesime õhtul "rannas".

Kokkuvõttes oli tore reis. Ainult et tagasi tulle pidime pea viis tundi Riia lennujaamas aega parajaks tegema ja jälle "kalja" jooma. Ning Tallinnas maandudes oli kõva tuul ning lennuk kõikus ja rappus päris muljetavaldavalt.

Kui jooksu ajal arvasin raskematel hetkedel, et nüüd maratonidest aitab ja võiks piirduda lühikeste poolmaratonidega, mida jõuab ju igal ajal ära joosta, siis paari tunni pärast peale finišit oli see tunne kadunud...