21.8.17

Oandu - Ikla 3. etapp


Nonii, kolmas etapp läbitud. Ei saa öelda, et just liiga edukalt, aga siiski läbitud:)

Mõni lugeja ehk isegi mäletab, et eelmisel kahel aastal on käidud sõitmas sellel RMK Oandu-Ikla matkarajal, eesmärgiga siis põhjarannikult Läti piirini jõuda.

Laupäeva hommik juba algas huvitavalt. 06:50 oli äratus, et jõuda 07:44 rongile Balti jaama. Panin end riidesse ja läksin kööki - nõudepesumasina mootor undas, justkui veaks veel vett välja. Ja see oleks pidanud juba südaöö paiku seisma jääma. Tegin ukse lahti, ühtegi tuld ei põlenud. Undamine vaikseks ka ei jäänud. Ükski nupukombinatsioon, mis taaskäivituse justkui teeks, ei mõjunud ka loomulikult. Kiskusin alumise piirdelaua mööbli juurest ka lahti, et ehk saab juhtme välja tõmmata, muidugi mitte, sest pistikupesa asus masina taga ja see oli mööbli küljes kruvidega kinni:) Õnneks selgus, et elektrikilbis oli see pistikupesa erineva kaitsme all, kui külmkapp, seega sain viimasel minutil siiski toast välja ja suund rongile. Kohale jõudsin kolm minutit enne väljumist:)

Lelle oli see koht, kus eelmisel aastal lõpetasime ning seekord alustasime. Saime mõni kilomeeter sõita, kui jõudsime poolele teele.

Täpselt keskel.

Olime kusagil 16 km sõitnud, kui esimene kukkumine tuli, juurikane metsatee ning esimene ettevaatamatu pani külje maha. Vigastusi õnneks ei olnud. Kusagil 200 meetri pärast kukkus teine matkaline, ei saanud klipist jalga lahti ja põmm, kraavi:) Kadudeks kerge põrutus rindkerel ja kadunud prillid, mille sinna maha unustas. Nii meetrit nelisada edasi oli minu kord. Sõitsin üle mingi juurika või langenud puu, mingi klõps käis ja kett maas. Lähemal vaatlusel selgus, et muidugi ei olnud ainult kett maas, vaid hoopis tagumise käiguvahetaja kinnitus oli pooleks. Super! Olime 16,6 km läbinud. Keset metsa. Parmud ründasid. Ega midagi, lükkasin paar kilomeetrit ratast käekõrval, vahepeal tõukerattana kasutades, suuremale külavaheteele välja. Tegime natuke uuringuid, kas on rattapoodi lähedal, ei olnud. Ja siis oli plaan selline, et liiguma Vändrasse, kuhu tuuakse asendusratas. Algusel liikusime nii, et ühe või kahekaupa lükati mind selja pealt. Siis tegime kahest pika varrukaga särgist köie, mille kinnitasime vedaja sadulaposti külge, mina hoidsin ühe käega sellest kinni ja nii liikusimegi oma paarkümmend kilomeetrit. Kuigi ei saanud vändata, siis ei olnud eriti palju kergem liikuda, kuna pidevalt pidi kolm korda tähelepanelikum olema ja köiega mängima, et see liiga vedelaks ei jookseks ja rataste alla või vahele ei satuks.

Vändras saingi teise ratta, see oli küll 21'' raamiga, minu 17'' asemel, sadul oli nagu võrril - lai ja pehme, aga sõita sai :) Sadul tuli lasta madalamasse võimalikku asendisse ja rinnalihased õla juurest kiskusid valusaks lõpuks. Sõime siis kohalikus pitsakohas maod punni ja ronisime metsa vahele tagasi. Oli selline keskpäevane aeg ja rämedalt kuum, +28, päike säras. Vahepeal oli tunne, et kipub juba kaalikas üle kuumenema ja pilt virvendama. Mingi jõe ääres pidasin hoo kinni, uhasin vett pähe ja tegin särgi läbimärjaks. Hakkas kergem kohe. Kellissaare lõkkekohas käisime ka ujumas.

Kellisaare lõkkekoht, pilt Interneeduse seest võetud.

Seejärel jõudsime Kurgjale, kus läksime kohalikku kohvikusse jahedasse:) Ja enam-vähem minuti pärast avanesid taevaluugid ning hakkas tulema korralikku paksu plõksuga vihma. Välgud sähvisid, valgusele järgnes koheselt ka mürin, mis tähendab, et äike oli kohe meie kohal. Kaseladvad paindusid pea maani. Kogu see värk kestis oma 15-20 minutit, mis tähendab, et väljas olles oleks me saanud üdini märjaks. Sadu läbi, asutasime end jälle teele. Seekord oli jupiks legendaarne Sakala tee. Hakkas kohe uuesti sadama, kuid õnneks mitte üle 10 minuti, seejärel tuli päike taas välja. Kuna uus ratas oli asfaldirehviga, sile ja kitsas, siis vihmamärjal metsateel õnnestus korra ka külg libedate juurikate peal maha panna, Õnneks viga ei saanud. Palju oli puid maha kukkunud raja peale, see oli see nädala või paari taguse tormi jälg.

Kuna tundus, et 30-40 kilomeetrit enam sel päeval sõita ei jõuaks ilma suurte piinadeta, siis sel korral katkes sõit 82 kilomeetri pealt. Edasi oleks olnud ka kole keeruline autoga järele tulla, mis meid Viljandisse lõõgastuma vedas. 

Umbes 140 km jääb veel sõita, ilmselt tuleb seda teha siiski kahe korraga. Aga muidu oli vahva jälle.

Nii ta käis
Kuna selle vahetaja viskas hoo pealt kodarate vahele muidugi, siis on ka üks kodar kõver ja tagajooks samuti. Aeg minna remondimeeste juurde.





29.5.17

Tartu Rattaralli 2017


Ma tegin seda jälle. Suutsin finišeeruda, elus ja terve. See on juba omaette väärtus, kas pole?

Tegelikult käisin pikal otsal kolmandat korda alles (lühikesel 15X osaletud)  ja on ikka raske küll, kui ei ole treeninud. Peaaegu neli ja pool tundi sadulas. Keskmine kiirus tuli natuke üle 30 km/h.

Saime vihma, tuult ja päikest ning isegi palavust. Ega muidu polnud väga hullu, aga kusagil sajanda kilomeetri juures oli ikka kumm juba täiesti tühi ning palavus tegi liiga.







11.5.17

Botased kuluvad!!!



Munadepüha ajal või mis iganes pühad need ka olid, läksin sörkima ja tagasi tulles avastasin, et kõige vanemad tossud on pehmelt öeldes kulunud :) Ma olin küll ühest august teadlik, kuid lähemal vaatlusel selgus, et ventileering on hea nii mitmestki kohast mõlema jala varjul. Eks nad siis prügikasti läksidki. Hetkel uusi ei ostnud, sest suviseid tosse on nagunii kaks paari veel ja talve omad eraldi.


Vasak 

Parem


Olen sel nädalal kahel õhtul sörkimas käinud. Teate, millised on jooksuriided mai teisel nädalal? Soe pesu, buff, müts, suusakindad. Ebanormaalne ilm! Eelmisel nädalavahetusel käisin ka esmakordselt kodumaist rattateed katsumas. Oli jahe muidugi. Sel nädalavahetusel on ehk pisut parem ilm juba, lootma peab.

Jooksu 330 km seni käesoleval aastal, abiks ikka kehval ajal. 



17.4.17

Gran Canaria 2017


Ei teagi, kas alustada seda postitust rõõmsa või kurva noodiga? Kas pajatada ülimõnusast puhkusest või kurta selle üle, et see juba ammu läbi on?

Alustada tuleks võib-olla hoopis sellest, et juba eelmise aasta augustis sai lennupiletid soetatud ja siis läks see pikk ootamine lahti. Veebikaamera piilumine, kuu enne väljasõitu temperatuuri jälgimine jms. Põhimõtteliselt aitas see mul talve üle elada, oli midagi, mida ma väga ootasin.

Täna on sellest neli nädalat möödunud, kui sai koju tagasi jõutud ja mul on päris tõsine puhkusejärgne stress. On selline asi üldse olemas? Või on see melanhoolia? Äkki lihtsalt kruvid logisevad?

Mis siis toimus? Käisin muidugi Kanaaridel taas, Gran Canarial, kui täpsem olla. Puhkus 15 päeva, 13 päeva kohapeal, kaks päeva kulus reisimisele. Laevaga üle lahe ja sealt Norwegiani abiga lõunasse.

Kohale jõudsime õhtul kümne paiku ja tegu oli täiesti tavalise ilmaga, pusa peale sellisel kellaajal, nagu ikka. Ja siis järgmisel päeval läks lahti - calima! Tegu on Aafrikast tuleva sooja tuulega, mil Kanaari saarte ilm oluliselt muutub. Kui muidu on seal aasta keskmiste päevaste temperatuuride vahemik kusagil 21 (talvel) - 27 (suvel) vahel, siis calima ajal need reeglid ei kehti, ning ilm on oluliselt soojem. Ei ole imestada, kui kohati 40 kraadi kanti temperatuur tõuseb. See nähtus ei küsivat aastajast, ega omavat ka mingisugust muud seaduspära. Ma ise ei olnud seda varem näinud, ega ka kogenud, aga käes ta oli nüüd. Päevasel ajal oli sooja umbes 30 kraadi (varjus muidugi) ja öösel 23-25. Kui muidu tuleb seal talvisel ajal, mil Eesti inimene seal tavaliselt käib, õhtul pusa peale visata, siis sel korral oli t-särk täiesti piisav ööpäevaringselt. 

Esimesel nädalal püsis päevane temperatuur pidevalt 30 ümber. Julgemad termomeetrid keset küla näitasid maksimaalselt 34 soojakraadi.
Se korral oli ööbimine sätitud kahte kohta, kaheksa ööd ühes pesas ja kuus teises. Ses mõttes oli tore, et ei hakanud ka lähipiirkonnas liiga tüütu, sai erinevaid söögikohti külastatud ja jooksu ning jalutamise rajad ka ei muutunud liiga tüütuks selle aja jooksul.
Sisehoov esimeses kodus.
Tähistasin virtuaalselt kolleegi sünnipäeva.

Vaade teise kodu rõdult.

Ega mul pole selle reisi kohta muud kirjutadagi, kui et oli väga tore, käisin vahel hommikuti sörkimas ja päeval rattaga sõitmas. Kokku ratast 330 kilomeetrit ja jooksu 51,5 kilomeetrit. Ja kui mõnus see kõik oli - soe ilm, päike paistab!
Peale hommikust sörki annab jõudu pannkook.
Pildikesi rattarajalt

Pildikesi rattarajalt
Pildikesi rattarajalt

Pildikesi rattarajalt
Pildikesi rattarajalt
Pildikesi rattarajalt. Mõni päev hiljem käisin ka 536 meetri peal teises kohas.
Sõin palju, igasugu asju. Rüüpasin peale ka. Kõik asjad olid head, tavaline talutoit.
Sardiinid 

Lahtine piirak.
Makaronid hakkliha ja ketšupiga.

Ise tehtud, hästi tehtud!


Merikeel, kanaari kartulid.

Sardiinid, mu arm
Ühel õhtul aga käisime Hispaania meistriliiga mängu vaatamas. Koduklubi alistas endast tugevama. Tore!

La Liga. Las Palmas 1- 0 Villareal.

Kord iga pidu saab otsa. Pillimehel otsa lõppeb laul. Nädal puhatud ja hakkasid peas kummitama muremõtted, et kauaks enam seda pole. Aeg lendab, argipäev terendab. Samuti sai ka calima läbi ning minul õnnestus esimest korda kokku sealkandis veedetud 13 nädala jooksul oma silmaga vihma näha ja katsuda ka:) Öösel sadas ikka nii, et nagu keegi oleks ämbriga alla kallanud. Järgmisel hommikul avanes seline vaade.

Uputab! 99,9% aastast on selle koha peal lihtsalt kuiv kraav.

Haruldane nähe, voolav vesi ja liivavaringud.
Peale vihmast ööd oli vesi mägedes teele ka päris palju kive vedanud, mis olid küll juba äärde ära lükatud.
Öösel kiskus sajuks.
Sel päeval otsustasin alla tagasi minna selle koha pealt, sest märg sile asfalt, maanteeratta olematu mustriga rehv ja tõenäoline kivide teele uhtmine ei tundunud just liiga tore.
Kohe kisub sajuks


Calima.

Nüüd ma siin siis istun, nean seda külma ilma. Ja ei ole mingisugust lootust ka veel, et lähiajal natukenegi paremaks läheks.

Muidu olen pisut sörkimas ka ikka käinud, 271 kilomeetrit sel aastal kokku.

27.2.17

Rohkem kui mullu!


Kuna eelmisel aastal sai eriti hoogsalt seanahka veetud, siis kogunes terve aasta peale vaid 136 jooksukilomeetrit. Seetõttu on eriti hea meel tõdeda, et sel aastal on juba see number ületatud ning edasi läheb ilmselt nagu lepase reega. Kui just midagi vahele ei tule :)

Kaalu osas enam nii häid uudiseid pole. Hetkel püsib seal kuskil 84 kandis, aga ka kuus kilo alla on ikka kuus kilo alla. Olen ka sellega rahul. Nädala lõpuks ehk punnitab siiski 82-83 kanti välja. Edasi näeb hoopis suurem plaan ette seda, et võiks mitte pidama jääda sinna 80 juurde vaid ehk ... äkki...75 proovida?

Näis.

Kevad, loodetavasti, ei ole enam kaugel.




4.2.17

Pekist vabanemise valud ja võlud.


Selle postituse illustreerimiseks on ilmselt kõige parem natukese pildimaterjaliga lugejaid (neid mõlemaid) hirmutada.

26. detsember 2016. Eluskaal 90,3 kg hommikul peale ärkamist.

Viimasest sportimisest oli palju aega möödas, kehaline aktiivsus nullilähedane, piirdudes vaid tööle ja lasteaeda jalutamisega. Siis sai üks kihlvedu sõlmitud, et 06. märtsi hommikuks olen maksimaalselt 79,9 kg raske, stardipauguks uus aasta, millele eelnesid ju teadupärast korralikud söögi- ja joogiorgiad.

1. jaanuaril jäin kohe haigeks ja sisuliselt oli viis päeva palavik üle 38. Rohuga alla ja siis mõne aja pärast jälle üles, saatjaks korralik köha. Kuna enesetunne oli kolm päeva suisa kehv, siis süüa eriti ei tahtnud ja see aitas juba kaalulangetuse algusele korralikult kaasa. Lisaks on uued reeglid enda jaoks kehtestatud, mis ei luba töönädala sees tilkagi õlut tarbida ning ka söömisel hoian silma peal.

Poole kuu pealt hakkasin tasakesi liigutama, ehk siis sörkimas käima.
16.01 - 5,08 km.
18.01 - 4,47 km.
21.01 - 6,30 km.
22.01 - 5,08 km.

Seega esimese nädalaga kokku 20,93 kilomeetrit. Abiks ikka. Kaal vaikselt alaneb.

Teisel nädalal käisin kolm korda jooksmas.
25.01 - 6,70 km.
26.01 - 5,10 km.
28.01 - 10,13 km.

Teise nädalaga kokku 21,93 kilomeetrit.

Kolmanda nädala jooksud.
30.01 - 6,50 km.
31.01 - 7,97 km.
01.02 - 4,12 km.
04.02 - 7,32 km.

Kolmanda nädalaga kokku 25,9 kilomeetrit ja tänaseks on summa kokku seega 68,76 kilomeetrit.

Pool teed on käidud, aga karta on, et raskem osa on ees. Õnneks on veel neli nädalat aega. Kilo nädalas ei tohiks olla ilmvõimatu. Kui vähegi kannatab, üritan igal nädalal vähemalt poolmaratoni kokku joosta.

Lõpetuseks ka täna tehtud pilt, asjad vaikselt sujuvad siiski.

04. veebruar, kaal 84,1 kg, pilt tehtud peale keskpäevast sörkimist.


3.1.17

Kaalust alla vol. 100


Nii, olen palavikus ja köhas ja nohus ja paks.

Nüüd on selline plaan, et kavas on kõigepealt terveks saada ja siis uuesti märtsi alguseks enam-vähem normaalkaalus olla (max 79,9). Sinna on seekord päris pikk maa minna :) Õnneks on ka aega kaks kuud. Muud ei oskagi öelda. Sporti teinud ei ole vahepeal. Küll aga kõvasti joonud ja söönud.

HEAD UUT AASTAT!




19.9.16

19. Tartu Rattamaraton 40 km



Maraton ON nauding!

No mis siis, et lühike distants aga siiski. Eile oli kohe nii mõnus, et esmakordselt nautisin igat millimeetrit. Ükski tõus ei tundunud liiga raske, lihtsalt oli mõnus oma tempos sõita. Ega sõidust midagi kirjutada oskagi. Rahulikult minema ja nii ta läks. Ilm oli ilus, pilvealune, sooja kuskil 13 kraadi, tuuletu. Nii et ideaalne sõiduilm, vist. Lühikesed püksid,  lühike + pikk särk. Rada oli kuiv ja kiire, kohati tolmas, paar-kolm madalamat kohta olid natuke porised aga nii puhtaid riideid või kingi ei ole vist kunagi finišis olnud.

Startisin kolmandast grupist ehk siis 1 000 - 1 500 ratturi hulgas. Eile oli üks vähestest kordadest, mil õnnestus esimesest tõusust üles vändata, sattusin sellisesse soonde, kus ees keegi maha ei roninud ja sõitu ei seganud. Kolmes kohas pidin siiski jala maha panema, sest ees jäädi seisma ja hoog kadus.

 Sõit ise nägi selline välja, et 9,9 km (Kannistiku) peal 871 koht, 18,7 km (Palu) peal 773, 29,6 km (Hellenurme) 674 ja finišis Elvas oli lõppkohaks 593. Kokku oli 1 778 lõpetajat, teadustaja sõnul oli stardiprotokollis umbes 1 900 osalejat. Olen täitsa rahul.

Pulss üsna üleval 168/187. Aega kulus 40 km läbimiseks 1:46:48, oma kelle järgi vaatasin, et stardikanga alla jõudmine läkski tegelikult täpselt 48 sekundit. 2012 aasta tulemus sai löödud rohkem kui seitsme minutiga. Seega uus isiklik rajarekord:) Keskmine kiirus oli 22,47, maksimaalne 47,99 km/h.

Eile sain ka täpselt 900 km ratast täis sel kalendriaastal. Peaks ikka tuhat vähemalt täis veel venitama.
Matk kaunis looduses.

7.9.16

Oandu - Ikla II etapp.


Laupäeval ärkasin vara, suisa 7:30. Sadulasse ja Ülemistele, et minna elektrirongile, mis viib Aegviitu.

Nimelt sai eelmisel aastal ülevalt esimene ots ära sõidetud ja jätkasime enam-vähem sealt, kus pooleli jäi.

Virisen juba natuke ette, et kohati on rada kehvasti tähistatud ja juba peale esimest viitsadat meetrit oli tegemist, et aru saada, kuhu sõita. Õnneks oli metsa vahel üks kohalik kalamees, kes juhatas meid asfaltteele, mille kohta legendis oli kirjas, et edasi kulgeb sõit mööda kruusateed...

Järgmine eksimus oli kümne kilomeetri peal, ei märganud enne ristmikul ühte väikest rattamärki. Ei ole vaja Valgehobusemäe suusa- ja puhkekeskusesse sisse sõita, sest rattaga sealt edasi ei saa, peale saja meetri läbimist metsas oli see selge:) Jalad märjad, kohati vajus esiratas veerandi osas mutta. 

Ussripik 10 km peal ja Noku ring.

Siis kuskil 23 kilomeetri kandis jõudsime laheda nimega kohta, mis ikka kihistama natuke ajab. Edasi kulges tee mööda tihedaid männijuurikaid, kus vahepeal ei saanud üldse sõita ja siis natuke sai, vahelduseks laudtee üle juurikate, kraavide, muda ja vee. Lõpuks kuskil pooleteise kilomeetri pärast saime sealt mülkast välja siledama tee peale, natuke väntamist ja olime samas kohas tagasi :)

Noku lõkkekoht

No selgus, et kohe sealt väravate alt läbi tulles oleks pidanud mõnekümne meetri pärast paremale keerama. Seal läbis tee Kakerdaja raba. Kuskil 4 kilomeetrit laudteed, laukad, vesi, pehme pinnas, kidur loodus. Aga muidu vahva. Sõita üsna keeruline, eriti alguses, kui pole harjunud. Rehv kippus soones vedama ja paar korda ikka õnnestus ka laudadelt maha saada mõnes kurvis. Õnneks viperusteta.

Kakerdaja raba.

Peale seda laabus sõit ladusamalt. Vahepeal sirutasime selga, sõime-jõime. Ei kiirustanud. Kui Paunküla veehoidla taha jõudsime, siis hakkas sadama, selleks ajaks oli 50 kilomeetrit täpselt sõidetud. Võtsime aga vihmakiled välja ja väntasime edasi. Seal oli kahe järve vahel ka raja suurim tõus ja laskumine. Täitsa vahva koht. Vihma sadas kohati väga kõvasti, siis jälle tibutas, vahepeal ei sadanud üldse. Kruusateed muutusid pehmeks ja kleepuvaks, kohati ikka oli päris raske tempot hoida. 

Kui hommikul oli üks eesmärk sõita 80 km ja kui vähegi kannatab, siis Lelleni välja (ca 110 km), siis seal 80 km peatuspaigas olid ühel härral põlved ikka nii valusad juba, et tuli paar korda kreemiga turgutada. Ja seisma ei tohtinud jääda, muidu oli tal taas raske väntama saada. Endal oli üllatavalt lihtne, kuigi peale rattarallit mai lõpus, olin vist vaid 3 korda ratta peale sattunud ja sedagi 20 kilomeetrit korraga. Vaid päris lõpus hakkas jaks kaduma, vaim paksus vihmas nüristuma ning kann muidugi oli valus.

Kõige toredam oli muidugi see, et lõpus usaldasime liiklusmärke, mitte rajatähistust ja sõitsime Lellesse mööda asfalti sisse, mis tähendas veel lõpu eel kah väikest ringi juurde:)

Lelle ring. Mööda seda valget rada oleks palju varem kohal olnud (Lalli-Lelle).

Kuid kõik, mis ei tapa, teeb ju tugevaks. Lõpuks olime ikkagi kohal, vallutasime raudtejaama, tõime poest paar Saku Tumedat preemiaks ja viinereid. Tehtud! Eks siis järgmisel aastal vast jälle, Lellest edasi. Kahe aastaga peaks nüüd hakkama saama, sest pool on sõidetud. 

Selline ta siis sai.

Eelmise aasta etapiga võrreldes oli lihtsam rada oluliselt. Umbes 20-25 kilomeetrit oli asfaldil, sisuliselt puudusid tõusud ja laskumised ning pikad liivatee lõigud. Ilm oli vaid kehvem poole päeva ulatuses. Lõpuks näitas rattakompuuter selliseid numbreid, Endomondoga päris ei klappinud, aga vahet ju pole.
Lelle raudteejaamas.

Nüüd siis ees ootamas Tartu Rattamaratoni lühike ots, pikale ei viitsi sel aastal. 40 km on paras sutsakas, kavatsen sõita nii, nagu torust tuleb. Ega seal torus palju ei ole :)




15.8.16

87,5


Kui vahepeal muud toimunud ei ole, siis vähemalt kaal on olnud usin ja tubli.

6.6.16

Tartu Rattaralli


Juba nädal tagasi sai rallitatud, aga no ei ole meeles ja mahti olnud siia midagi kirja panna. Aga mis täna tehtud, see homme hooleta.

See oli teine kord, kui pikale maale läksin, esmakordselt juhtus see kaks aastat tagasi. Sel korral oli rada muidugi raskem, pikkust vaid 2 km juures, kuid tõuse rohkem, sest 2014 läks rada otse Tartust läbi Pangodi Otepääle. Treeninud eriti muidugi ei olnud jälle, all oli vaid 530 kilomeetrit, neist pikim ots 59 kilomeetrit. Grupisõidukogemus null, sest kõik sõidud olin üksi teinud. Seega tuli hoida rahulikult kuskile sappa ja äärde, et ise oma ebakindlusega kedagi mitte häirida või teistele otsa lennata. Seekord läks küll nii, et mitte ühtegi olukorda ei olnud, kus oleks võinud kukkuda, seega läks kõik hästi. Kukkumisi ei näinud ka, vaid ühe kukkumise järelkajasid tee peal ja kraavis. Plaan vaid grupis loksuda jälle ei töötanud, sest mitu korda jäin üksi või kahekesi sõitma, sest grupid lagunesid. Õnneks niipidi, et teised jäid enamjaolt maha, reeglina läksid nad joogipunkti või jäid tõusudel rohkem hingeldama. Tenerife mägedesõit on ikka ses mõttes kasuks tulnud, et tõusul kannatas seal omasuguste seas üsna kergesti minna. Muidugi ei ole kogu raja tõusud eriti märkimist väärt, mõni järsem põnts on.

Kann jäi muidugi valusaks, randmed ka ikka pisut, aga panin endale plaani mitte enne 100 kilomeetri läbimist hädaldama hakata. No ja viimased 35 kilomeetrit olid juba kergemad, sai kohati päris hea hooga sõita pundis.

Lõpuaeg 4:29:13, keskmine kiirus 30 km/h ja pulsinumbrid 152/171. Tahapoole enam eriti rahvast ei jäänud, kuid ise olen rahul, elus ja terve. Tippkiirust ei ole kompuutri pealt vaadanud, kuid ühel laskumisel nägin küll silmanurgast, et esimene number oli 6. Mine tea, ehk järgmisel aastal jälle.


Viimase kuu lemmikbänd.

10.5.16

34. Tartu Jooksumaraton (23 km).


54 kilomeetrit olin täpselt sel aastal jooksnud, sealhulgas siis nädal varem Viljandi, mille järel oli selge, et tuleb võtta eesmärgiks rahulikult läbimine vaid. Sellele aitas kaasa laupäevane hommik. Ärgates oli kõik korras ja siis järsku kuskil kella  paiku hakkas poole tunniga nina vett jooksma ja mandlid läksid paiste. Nii hull ei olnud, et oleks minemata jätnud Tartusse aklimatiseeruma.

Seega saigi langetatud tark otsus pakkuda seltsi ja jänese(teo?)teenust. Täpsema ülevaate jooksust saab SIIT :) Enda seni nõrgimat aega "parandasin" umbes 16 minutiga. Aga mitte see pole oluline. Võtsin seda kui pikka trenni. Ise poleks ju viitsinud üksi kodus nagunii nii pikka otsa teha. Keskmine pulss oli isegi aeroobses - 161.

Kerge õppustel, raske lahingus. Ehk kui sa ikka jooksnud ei ole enne, siis ei ole ka mõtet eeldada, et sa jooksed liiga kergesti selle raja läbi. Esmaspäeval ikka andsid põlved natuke tunda ja täna reielihased. Aga muidu kõik korras. Liiga kuum ei olnud, ilus kena kevadilm:) Muidugi jahutama pidi joogi ja veega, aga see käib asja juurde.

Täna olen oma 40 korda aevastanud ja neli liitrit tatti välja pritsinud nina kaudu. Rattaga sõitma, mis oli kavas, pole loomulikult jõudnud. Rattarallini alla kolme nädala. Saaks nüüd korda kähku olemise. Natuke peaks ikka valmistuma ka selleks matkaks.

Kes ei jookse, on pullerits!

2.5.16

87. Suurjooks ümber Viljandi järve


Käisin eile Viljandis.
Jälle.
Kordi kokku lugeda ei oskagi, mingi 15 kindlasti on, kui mitte rohkem.

Jõudsin tund enne starti kohale, kõik asjatoimetused sai kiiresti ära tehtud ja seega jäi paarkümmend minutit pikutamiseks muru peal veel aega.

Rahulikult minema, proovisin mitte vooluga kaasa minna. Üldiselt õnnestus, sest kordagi ei tekkinud tunnet, et nüüd on väga raske või enam ei jõua. Joogipunktide kohta on küll kahel viimasel aastal kriitika minu poolt, esimene on viidud liiga kaugele ja teine on juba peaaegu finišis. Eelnev joogikorraldus oli kordades parem. (4 ja 8 km peal umbes). Tegin jälle pikema ringi, ehk majade vahelt ja mitte läbi pori. Endomondo mõõtis distantsiks 11,71 kilomeetrit, tulemus protokollis 1:03:50 Aeg on ikka väga kehvakene, võib-olla isegi halvim läbi aegade. Samas oli see ju enne startigi teada ja eile polekski rohkem välja pigistanud ilma enesele liiga tegemata. Jooksuga on ikka nii, et kui ei ole jooksnud, ega siis kiiremini joosta ei jõuagi. Enne eilset starti olin selle aasta peale kokku jooksnud vaid 38 kilomeetrit. Peale finišit kuulsin, kuidas kaks härrasmeest omavahel vestlesid ja üks ütles, et sel aastal on päris hästi harjutada saanud ja 1 100 km all juba. Vaatasin, et eelmisel aastal olin isegi juba 182 km enne Viljandit jooksnud, 2014 aastal 215 km, 2013 isegi 284 km. Eks eilne aeg ja kilometraaž räägivad enda eest...

Kui midagi head üles märkida, siis oli see ilm. Stardis +15, finišis +16, päike ja mõõdukas tuul, mis otseselt jooksmist ei seganud ja jahutas vajalikult. Paljud olid ainult pikad riided kaasa võtnud ja jooksid nendega, ilmselt ei olnud neil liiga mugav nendes.

Nüüd on siis see jama, et pühapäeval ootab eest Tartu üritus ja 23 km. Kui paar-kolm aastat tagasi oli poolmaraton pea iganädalane vahepeal, siis hetkel tundub, et selle läbimine saab paras katsumus olema. Tempo tuleb ikka aeglaseks alguses sättida. Kuskil 6+ kilomeetri peale, siis ehk kestab ära lõpuni.  Üritan ka sel nädalal mõnel õhtul jooksma jõuda.

Hea on see, et kevad on kätte jõudnud lõpuks.

21.4.16

Kindad, mütsid, sallid. Need on jälle kallid.



Lõunamaalt tagasi.

Peaaegu 12 päeva (5-16 aprill) sai viibitud maapealses paradiisis. Seekord siis jälle Tenerife saar ja Costa Adeje suvituspiirkond. Kes veel ei tea või pole käinud, siis tegemist on Kanaari saarestiku suurima saarega, jäädes pindalalt küll pisut Saaremaale alla, kuid on oluliselt kõrgem:) Nimelt asub seal Hispaania kõrgeim tipp - 3 718 meetrit üle merepinna (Pico de Teide). Mulle meeldib seal kõik, eriti vist kliima. Ei ole külm, ei ole palav. Saab kogu aeg ringi löntsida pläta varba otsas, lühikese püksi ja t-särgiga. Imeilusad mäed, ookean, mis on ujutav aastaringselt (hetkel ca 20 kraadi). Inimesed on kõik sõbralikud, kuid mitte pealetükkivad, elukorraldus on meie omale sarnane. Kuna mulle siinne kliima kohe kuidagi ei istu, siis ma suurima hea meelega veedaks seal pool aastat, kui meil siin pime ja külm on. Tenerifel olin neljandat korda juba (kokku olen seal olnud kuus nädalat), kolm korda Gran Canarial (neli nädalat). Korra olen käinud nädalasel reisil Lanzarotel ja ühe päeva ka La Gomeral. Iga kell olen valmis uuesti minema ükskõik millisele neist:)

Kui veel laupäeval sai viimati ookeanis suplemas käidud, siis pühapäevast on jälle selle postituse pealkirjas mainitud aksessuaarid igapäevases kasutuses ja tundub, et veel vähemalt kuu aega läheb neid vaja. Annaks allah, et ma eksiks.

Pilt Germalo lehelt.
Ei, see ei olnud spordilaager, vaid niisama lõõgastus ja kosutus vaimule. Aga natuke siiski liigutasin. Jooksma küll seekord ei jõudnud peaaegu üldse, ainult 21 kilomeetrit tuligi kokku. Pikim ots sai viimasel päeval 6 kilomeetrit mööda rannikut. Kõrguste vahe 44 meetrit.


Mõnus on, kui hommikul ärgates lükkad esimese asjana tossud varba otsa ja natuke liigutad enne hommikusööki. Ei mingit pinget, ega raskusi, puhas rõõm. Päike särab, hommikul on kuskil 17-18 kraadi sooja, reeglina tuuletu või väga kerge tuulega. Ookean kohiseb ja lõhnab värskelt, palmid sahisevad.

Odavaima maanteeratta kah rentisin, et iga päev natuke vändata. Samasuguses mõõdus ja juppidega, nagu koduski, sobis hästi istumise alla. Silmaringi avardamise ning peki sulatamise eesmärgil. Keskmiselt poolteist tundi päevas ja kümme päeva jutti.


Kõige lihtsamal päeval sõitsin nö külavahel, umbes kaheksakilomeetrisel ringil 40 kilomeetrit, seal oli siis "sile rada" - ainult kolm märkimisväärset tõusu moodi asja ja kõrguste vahe ca 60 meetrit ringi kohta.

Panen siia kirja kolm sõitu, mis olid kõige raskemad ja huvitavamad raja mõttes. Kolmandal päeval keerasin siis nina sisemaa, ehk mägede suunas. Seda peab lihtsalt ise kogema, sõnadega on seda raske edasi anda ja ilmselt Eestis sellist kogemust ei saagi kuidagi. Aga nii saab natuke aru, mida tunnevad päris jalgratturid, kes mägedes sõidavad:)


Alumiselt pildilt on näha, et kuskil 10 kilomeetri peal algab järsem tõusunukk. Sealt edasi läksin veel 1,6 kilomeetrit ülespoole (selle maaga pea 170 meetrit otse üles), keskmine tõusunurk ca 10%! Vat see oli päris valus. Otseselt keha nagu jõuaks aga jalad ütlevad, et aitab. Alla tulles oli mõnes kohas tunne, et kuidas ma üldse üles sain, hirmus oli laskuda:)
Selle koha pealt algaski see järsem tõus. All vasakul paistab linnake, kus elasin ja startisin.

Ja siis läksin mõne päeva pärast samale rajale, kus ma ka 2013 aastal käisin. Aga seekord sõitsin veel mõnisasada meetrit kaugemale, päris Arona küla lõpusildini. Kõrgemale seekord tõesti ei jõudnud. Kes viitsib, kerib end allapoole mööda teed, et natuke aimu saada, milline pilt seal ümbruskonnas avaneb: 753 meetrit merepinnast otse üles.

See püramiid siis viis mind tund aega üles, keskmine tõusunurk pea 10 kilomeetri jooksul 6,9%. Alla 15 minutit ja tihti pidur peal, ei ole julgust ja osavust. Paar ratturit vuhisesid alla mööda veel poole kiiremini umbes. Õudne oli vaadatagi. Tol päeval oli veel tuul, autod sõidavad mööda ja ratas kipub kergelt õõtsuma. Aga muidu väga vahva.

Ja siis veel viimase päeva sutsakas ka, kuna ühest tõusust on vähe, tegin teise ka, natuke küll madalama, aga abiks ikka. Tulevikuks ette:)



Kokku ratast 315 kilomeetrit, 15 tundi ja 31 minutit, sealhulgas 4 634 tõusumeetrit.

No ja nagu ikka, esimesel mail ümber Viljandi järve jooksma ja nädal hiljem Otepäält Elvasse. Kuna jooksnud ei ole, siis läbin rahulikus ja jõukohases tempos. Tähtis on ju osavõtt.

Kena suveootust!