19.5.15

Tallinna Rattamaratoni lühisõit (25 km)


Ahoi, hea lugeja!

Käisin laupäeval Kõrvemaal. Oli tore sõit, suts ja valmis. 25 kilomeetrit kenas looduses, võtsin rahulikult, kõik tõusud sõitsin üles, ei kukkunud, ei pingutanud eriti. Finišis üks oksendas mu ees maas põlvili. Ei olnud tore. Kas on vaja niimoodi end sodiks sõita?

1 tund ja 10 minutit umbes läks raja läbimiseks.

Rattas täitus ka esimesed 100 km sel aastal.




8.5.15

Külm, 200, Viljandi ja jalgratas.


No ei ole viitsimist midagi teha, saati siis siia kirjutamisest rääkimata. Kas millalgi lõpuks ometi soojemaks ka läheb? Vahel natuke nagu lubab, aga siis, nagu näiteks täna hommikul, viskab jälle pakase majja ja tuju nulli. Kliimadepressioon. Täielik. Viimased 4-5 aastat on saanud kevadtalvel korra päikest vaatamas käidud, sel aastal jäi vahele ja oi kui halvasti see on mõjunud. Pole nii rasket kevadet enam ammu olnud.

Mis siis vahepeal toimunud on? Joostes sai täis 200 kilomeetrit sel aastal. Viljandi järvele tegin joostes tiiru peale, ei läinud hästi (1:01:11). Ja pühapäeval pumpasin rattal kummid täis ja viisin ta korraks jalutama ja värske õhuga tutvuma paarikümneks kilomeetriks.

Panin end ka kirja Tallinna rattamaratoni lühikesele sõidule ja Tartu Rattaralli lühemale otsale.

Kaal endiselt 7-8 kg kõrgem kui aasta tagasi. Kõik on "hästi".

27.4.15

Kõrvemaa Kevadjooks 2015


Ja esimene jooksuvõistlus tehtud sel aastal. Ühtlasi oli see ka esimene kord, kui sel aastal kiiremaid liigutusi natukene tegin joostes, seni on olnud kõik niisama sörkimine. Mitte et ma nüüd kihutanud oleksin, seda ma ei jõuagi. Trenni pole olnud eriti aega teha ja kehakaal on 7-8 kg kõrgemal pool, kui sama ajal aasta tagasi.

Hoolimata kõigest oli nimi kirja pandud ja tuli Kõrvemaal ära käia. Sealne jooks mulle iseenesest meeldib, tavapäraselt avabki see võistlushooaja ja on soojenduseks Viljandi järvejooksule, mis leiab aset juba sel reedel.

Terve hommiku oli sadanud ja sadas ka kohale jõudes, mitte väga tugevalt, kuid siiski. Samas õhusooja oli ligi 10 kraadi, nii et väga hull ilm siiski ei olnud. Aga jooksma siis pikade riietega, nokats ja kindad:)

Plaan oli hoida tempot, millega on mugav joosta ja hoida enesetunnet sellisena, et väike varu oleks kogu aeg sees ning mitte end kinni tõmmata. Rada on seal ju tegelikult üsna raske, käies tihtipeale üles-alla. Aga muidu oli täitsa tore jooks. Andsin aga omas tempos minna ja nii ma lõpuks finišis olingi.Viimased kaks kilomeetrit tegin vähe kiiremini - 5:18 ja 5:13.

Kokkuvõtlikult esimesed 8 kilomeetrit ajaga 43:52 ja teine 8 kilomeetrit 43:38, kokku aeg 1:27:27,5, koht seekord 513/883 lõpetaja hulgas. Keskmine pulss 169, maksimaalne 187. Keskmine kilomeeter 5:28. Ise täitsa rahul.

18.3.15

Esimene sada!


Täna sai see täis. Esimesed sada jooksukilomeetrit sel aastal. Tulevad üsna kergelt ja iseenesest. Ole ainult mees, mine välja ja silka vaikselt. Olen kõik jooksud teinud seni ühtlases ja üsna rahulikus tempos. Pekisärin ja harjutamine taas selle liigutamisega. Seni pole millegi üle kurta ka nagu, kui siis külma ilma ja tolmu üle. Ja kuidagi lihtsam oli juba täna jälle.

3. märts 9,9 km 1:07:58 (keskmine kilomeeter 6:52), pulss 146
5. märts 7,52 km 45:17 (6:01), 148
8. märts 12,93 km 1:22:05 (6:21), 146
10. märts 8,39 km 52:15 (6:14), 145
12. märts 6,88 km 45:18 (6:35), 143
14. märts 10,06 km 1:00:39 (6:02)
16. märts 10 km 1:03:29 (6:21), 144
18. märts 10,57 km 1:04:43 (6:07), 144

Ega muud polegi, lasen vaikselt edasi.

28.2.15

Nagu ikka...


...on terve talv maha molutatud, sest no ei ole soovi end õue vedada selliste pimedate ja külmade ilmadega. Siis lihtsalt istudki kodus teleka ees ja sööd ning jood end laiaks (86 kg). Taratoni ootuses sai ju paar korda suusatamas käidud, aga eelmisest postitusest selgus, mis see endaga kaasa tõi. Kokku siis sel talvel 177 suusakilomeetrit ning nii see ka jääb. Järgmisel talvel proovime jälle pütilauad saabaste külge kinnitada.

Kogu selle jama tõttu tuleb hakata jälle kevade poole alla võtma ja toitumist jälgima ja liigutama end taas. Sest on algamas ju jooksuaeg. Lisaks käivitasin ka programmi Jaaniks 78!. Näis, mis sellest saab.

Käisin kolmapäeval ka jooksmas üle kuise vaheaja. Algatuseks vaid 6 kilomeetrikest 40 (6:54) minutiga. Oli hea ja kerge. Pulss 144 kandis.

Neljapäeval proovisin jälle, seekord tuli kokku 10,1 kilomeetrit, tegin natuke raskemal rajal, ehk paar tõusu oli ka sees. Aega läks 1:09:15 (6:51), pulss 149. Reedel olid jalad ikka päris tuimad. Annab tunda, et pikka aega pole end jooksma saanud. Võhma osas pole hullu, eks see suusanühkimine natuke ikka hoidis ka olematut taset.

Esimeseks nädalaks aitas küll.

Järgmise stardi olen plaaninud Kõrvemaale aprilli lõpus ja siis Viljandi järv (sinna panin juba kirja ka end).

PS.
Kui ma siia kirjutan, et pullerits on jobu, kas see on siis fakti konstateering või keegi solvub?

18.2.15

23 kilomeetrit ehk -40.


Et natuke pikem kirjutis tuleks, on paslik pisut ajas tagasi pöörududa. Nimelt nädal enne maratoni, laupäeval, jäi laps kõrgesse palavikku. Ikka 39-40 kraadi vahel kõlkus termomeeter. Päädis see sellega, et neljapäeva hommikul jäeti paariks päevaks suisa haiglasse ja tagasi sai sealt alles laupäeva pealelõunal. Mulle mõjus see niimoodi, et kuskil kolmapäevast vist hakkas kurku kriipivaks tõmbama. Laupäeva hommikul oli nina täiesti kinni ärgates ja lõuna ajal palavikku 37,3. Enesetunne kehvapoolne. Võtsin peotäie tablette ja ühe gripitee ja temperatuur kukkus 36,0 peale. Olgu mainitud, et normaalne on minu puhul täiesti tavaline 36,6.

Mida siis teha? Suusk oli lastud kalli raha eest määrida ja ootas juba Otepääl, kõik logistika paigas. Otsustasin siiski Tartusse kohale minna. Kaesime Eesti Laulu poolfinaali ja magama. Magasin üllatavalt hästi, kuigi iga kord, kui öösel ärkasin oli otsaesine ja kere higist niiske.

Hommikul ärgates oli täielik isupuudus ja kõhus keeras. Temperatuur oli jätkuvalt 36,0. Tõstsin omale väikese taldrikutäie putru moosiga, kuid ei suutnud üle poole sellest ära süüa. Ühe sepikuviilu vorstiga pigistasin ka alla ja tassikese teed.

Otepääle jõudes oli juba pikk autoderivi linna sisenedes. Salongi tungiv vingugaas ajas kergelt iiveldama. Ilm oli hea, päike, vähene külm.

Olin oma suuski määrima viies saanud info, et need saab kätte kollasest telgist. Mida ei olnud, see oli telk... Õnneks oli kogu staadionil ainukeses telgis olev Sportlandi esindaja nii lahke ja abivalmis, et juhatas mind siiski taha suusaboksidesse. Seega 15 minutit enne starti sain siiski suusad kätte, vahetasin värava ees riided ja viskasin koti ära. 5 minutit enne starti sisenesin koridori (numbrid 4000-4500).

Peale starti jäin vasakusse äärde kohe karpi ning paremalt poolt läksid mööda ka tagusmistest gruppidest startijad. Stardikanga all olin kuskil kolm ja pool minutit peale starti ning esimese tõusu alla jõudes ei olnud selja taga rohkem kui kolm-nelisada suusatajat. Tõusmise järjekorda oodates ajasime ühe tuttavaga natuke suusajuttu ja imestasime selle nalja üle, mis seal koha lahti läks. Ilmselgelt olete te kõik Youtube's seda esimese laskumise videot näinud. Lõpuks läbi selle sasipuntra õnnestus endalgi alla saada ja tasakesi liikuma hakata. Esimese kahe kilomeetri läbimiseks oli kulunud peaaegu 19 minutit.

Rada oli ülihea, suusk oli suurepärane, libises ja pidas. Seda esimest ei saanud aga eriti kasutada, sest alati oli keegi ees. Mis oli aga halb, oli enesetunne. Sees keeras korralikult ning hoolimata väga aeglasest tempost võttis igast väikesestki tõusust üles sammumine südame korralikult puperdama ja õhku ahmima.

Esimeses teeninduspunktis võtsin näpuotsaga rosinaid, need käisid suus ringi ja ei tahtnud alla minna. Mustikakiselli joomiseks kulus ka vähemalt terve minut. Edasi sõites hakkas kõhus seepeale korralikult mullitama. Pulss püsis jätkuvalt kõrge, kuigi tempot polnud ollagi.

Kui 20 kilomeetrit oli sõidetud, siis oli Harimägi jälle märkamata jäänud, kuid sellele järgnenud laskumised mitte. Neist viimasest alla tulles, kus olin paremas sisekurvis, leidsin järsku enda ees maas pundi inimesi, üks minu ees, teised vasakul. Ja ei olnudki midagi teha, suure hoo pealt viskas jalad laiali, ühe jala ühte, teise teise suusajälge ja oli valida kas kraavi hüpata või kõhuli visata. Valisin viimase - põlvede all oli mõnus jää. Joogivöö kadus pealt, selle pannal tekitas vöökohale kerge sinika. Juhtub.

No ja siis vaikselt edasi. Sees keeras jätkuvalt, hingata oli raske, vasak põlv tegi pisut valu. Teises teeninduspunktis sain aru,et jätkata ei ole mõtet. Pole vaja kellelegi, et enda tervisele mingi suurem põnts panna. Võtsin suusad alt, numbri seljast ja istusin katkestajate bussi. 2 tundi ja 10 minutit ja 23 kilomeetrit oli siis selle korra saak.

Vahepeal laenasin ühe oma kepi ka veel ühele õnnetule, kes oli enda omast ilma jäänud.

Palun ärge teie tõbisena rajale minge. Luban ise ka mitte minna.

Tervis pole seni veel hea. Esmaspäeva õhtul töölt koju tulles hakkas jälle maos mingi triangel pihta. Hommikuti ärgates on kurk valus ja mandlid pisut paistes. Aga nagu paremaks läheks.

Järgmisel aastal üritame uuesti.

13.2.15

155 km



 - selline siis see suusakilometraaž enne maratoni. kolmandat hommikut natuke kurk kriibib, kuid ei midagi hullu. Veel. Suusad on määrimisel, logistika paigas, plaanid tehtud.

Tõehetk on pühapäeval.

5.2.15

Ta toksib tasahaaval tokkidega.



Olen vahepeal natukene suusatamas käinud.

Maraton vist toimub.

Ega siin suurt muud mainida polegi.

Järgmisel pühapäeval on see jama läbi :)


21.1.15

Ka see on avatud!


Jooksuhooaeg nimelt. Pühapäeval autoga sõites nägin mitmel pool jooksjaid ning imelik tuhin puges sisse, oleks tahtnud ise ka proovida. Viimasest jooksuotsast oli möödunud täpselt kaks kuud, 19. novembril sai seda viimati tehtud. Pühapäeval ei olnud aga ega, esmaspäeval läks meelest ära, kuid eile õhtul toppisin end riidesse, vedasin vanad tossud jalga ja minek. Joosta oli üllatavalt hea ja kerge. Soovitan kõigile:)

Kadriorust Pirita poole mööda mereäärt, enne jõge tagasipööre. Jooksjaid täitsa oli, kell oli küll 21-22 vahel, aga mingi kümmekond oli neid kokku. Vahepeal keerutas tuul vastu, kuid muidu oli päris normaalne jooksuilm. Teed puhtad ja üks külmakraad vaid. Kokku läbisin 8,71 kilomeetrit, aega läks 56:22 (6:28 km) ja keskmine pulss 147. Esimese korra kohta sel aastal kärab küll.

Vaatab, mis siis nüüd edasi saab. Suusamaratonil kirjas, aga lund ei ole. Asfaldil keppide toksimine pole üldse minu rida. Tegelikult tahaks hoopis puhata ja mängida soojal maal, mitte siin pimedas istuda. A noh, mis sa teed.


13.1.15

See on avatud!


Suusahooaeg nimelt. Eile õhtul tundus, et on esimene reaalne võimalus suusk alla panna, sest praegu tundub ilmaprognoose vaadates, et Tartu suusamaratoni raske tee tuleb ikkagi jalgade alla võtta. Ja käte ka muidugi. No ja eks ma siis otsisingi kapipõhjast välja riided - kaks paari sokke, suusasaapad, sooja pesu, tuulekindlad suusapüksid, buff, mütsid-kindad ja muud värgid. Leidsin panipaigast ka suusad, ilmselt oli neil natukene all eelmise aasta jaanuari parafiini jäänuseid. Kuna määrimiseks aega ja tahtmist polnud ning ega ka tõusudel klassikajälge tegelikult nagunii ei olnud tegelikult, siis võtsin uisutamise pütilauad kaasa.

Pirital oli päris palju rahvast. Suusk alla, muusika kõrvaklapi sisse ja Endomondo käima ning minek. Esimese hooga sõitsin ka Tamme laskumisest alla, kuid sealt edasi sillani oli ikka rada kehvakene, kohati väga vähe lund ja seegi jäine. Seega üles tagasi turninud, enam alla ei kippunud ning tiirutasin sealsamas, pooleteisekilomeetrisel ringil. Alguses mõtlesin, et teen ikka 10 kilomeetrit täis, siis vaatasin, et tunnikese peaks ikka ära sõitma. No ja lõpuks oli veel nii vähe puudu ja olek täitsa hea, nii et tuli 15,06 kilomeetrit kokku. Käib küll esimese korra kohta. Libises täitsa hästi. Poolel maal hakkas küll tihedalt sadama ja libisemine halvenes. Sõitsin sellist segatehnikat, et siledal maal paaristõukeid (tervitan C-d) ja natuke tõusval osal vaba. Et mitte käsi ära väsitada noh:)

Aga ikka vanad hädad - suusatades, või seda imiteerida üritades, on liikumiskiirus samasugune umbes, kui joostes. Ka pulss on samasugune. Eile oli see umbes tuhat.

Aega läks kokku 1:14:59, keskmine liikumise kiirus 12,1 km/h.

Laupäeval käisin kasutasin viimase basseinikorra ka ära, ujusin kilomeetrikese. Rinnuli 500m ja vabalt 500m. See viimane tehnika on veel ikka täielikult omandamata. Halbade asjaolude kokkulangemisel ei saanud ma just neis kahes trennis osaleda, kus sellele tähelepanu pöörati. Rinnuli ja selili tuleb oluliselt paremini välja. Vaba ajab räigelt hingeldama ja väsitab ropult:)

Täna tundub, et veesuusatamine oleks teema.

Tavaliselt olen ma Tartu sõidule peale läinud 30-90 km "trenni" pealt, nii et olukord on hea:)