There was an error in this gadget

15.8.16

87,5


Kui vahepeal muud toimunud ei ole, siis vähemalt kaal on olnud usin ja tubli.

6.6.16

Tartu Rattaralli


Juba nädal tagasi sai rallitatud, aga no ei ole meeles ja mahti olnud siia midagi kirja panna. Aga mis täna tehtud, see homme hooleta.

See oli teine kord, kui pikale maale läksin, esmakordselt juhtus see kaks aastat tagasi. Sel korral oli rada muidugi raskem, pikkust vaid 2 km juures, kuid tõuse rohkem, sest 2014 läks rada otse Tartust läbi Pangodi Otepääle. Treeninud eriti muidugi ei olnud jälle, all oli vaid 530 kilomeetrit, neist pikim ots 59 kilomeetrit. Grupisõidukogemus null, sest kõik sõidud olin üksi teinud. Seega tuli hoida rahulikult kuskile sappa ja äärde, et ise oma ebakindlusega kedagi mitte häirida või teistele otsa lennata. Seekord läks küll nii, et mitte ühtegi olukorda ei olnud, kus oleks võinud kukkuda, seega läks kõik hästi. Kukkumisi ei näinud ka, vaid ühe kukkumise järelkajasid tee peal ja kraavis. Plaan vaid grupis loksuda jälle ei töötanud, sest mitu korda jäin üksi või kahekesi sõitma, sest grupid lagunesid. Õnneks niipidi, et teised jäid enamjaolt maha, reeglina läksid nad joogipunkti või jäid tõusudel rohkem hingeldama. Tenerife mägedesõit on ikka ses mõttes kasuks tulnud, et tõusul kannatas seal omasuguste seas üsna kergesti minna. Muidugi ei ole kogu raja tõusud eriti märkimist väärt, mõni järsem põnts on.

Kann jäi muidugi valusaks, randmed ka ikka pisut, aga panin endale plaani mitte enne 100 kilomeetri läbimist hädaldama hakata. No ja viimased 35 kilomeetrit olid juba kergemad, sai kohati päris hea hooga sõita pundis.

Lõpuaeg 4:29:13, keskmine kiirus 30 km/h ja pulsinumbrid 152/171. Tahapoole enam eriti rahvast ei jäänud, kuid ise olen rahul, elus ja terve. Tippkiirust ei ole kompuutri pealt vaadanud, kuid ühel laskumisel nägin küll silmanurgast, et esimene number oli 6. Mine tea, ehk järgmisel aastal jälle.


Viimase kuu lemmikbänd.

10.5.16

34. Tartu Jooksumaraton (23 km).


54 kilomeetrit olin täpselt sel aastal jooksnud, sealhulgas siis nädal varem Viljandi, mille järel oli selge, et tuleb võtta eesmärgiks rahulikult läbimine vaid. Sellele aitas kaasa laupäevane hommik. Ärgates oli kõik korras ja siis järsku kuskil kella  paiku hakkas poole tunniga nina vett jooksma ja mandlid läksid paiste. Nii hull ei olnud, et oleks minemata jätnud Tartusse aklimatiseeruma.

Seega saigi langetatud tark otsus pakkuda seltsi ja jänese(teo?)teenust. Täpsema ülevaate jooksust saab SIIT :) Enda seni nõrgimat aega "parandasin" umbes 16 minutiga. Aga mitte see pole oluline. Võtsin seda kui pikka trenni. Ise poleks ju viitsinud üksi kodus nagunii nii pikka otsa teha. Keskmine pulss oli isegi aeroobses - 161.

Kerge õppustel, raske lahingus. Ehk kui sa ikka jooksnud ei ole enne, siis ei ole ka mõtet eeldada, et sa jooksed liiga kergesti selle raja läbi. Esmaspäeval ikka andsid põlved natuke tunda ja täna reielihased. Aga muidu kõik korras. Liiga kuum ei olnud, ilus kena kevadilm:) Muidugi jahutama pidi joogi ja veega, aga see käib asja juurde.

Täna olen oma 40 korda aevastanud ja neli liitrit tatti välja pritsinud nina kaudu. Rattaga sõitma, mis oli kavas, pole loomulikult jõudnud. Rattarallini alla kolme nädala. Saaks nüüd korda kähku olemise. Natuke peaks ikka valmistuma ka selleks matkaks.

Kes ei jookse, on pullerits!

2.5.16

87. Suurjooks ümber Viljandi järve


Käisin eile Viljandis.
Jälle.
Kordi kokku lugeda ei oskagi, mingi 15 kindlasti on, kui mitte rohkem.

Jõudsin tund enne starti kohale, kõik asjatoimetused sai kiiresti ära tehtud ja seega jäi paarkümmend minutit pikutamiseks muru peal veel aega.

Rahulikult minema, proovisin mitte vooluga kaasa minna. Üldiselt õnnestus, sest kordagi ei tekkinud tunnet, et nüüd on väga raske või enam ei jõua. Joogipunktide kohta on küll kahel viimasel aastal kriitika minu poolt, esimene on viidud liiga kaugele ja teine on juba peaaegu finišis. Eelnev joogikorraldus oli kordades parem. (4 ja 8 km peal umbes). Tegin jälle pikema ringi, ehk majade vahelt ja mitte läbi pori. Endomondo mõõtis distantsiks 11,71 kilomeetrit, tulemus protokollis 1:03:50 Aeg on ikka väga kehvakene, võib-olla isegi halvim läbi aegade. Samas oli see ju enne startigi teada ja eile polekski rohkem välja pigistanud ilma enesele liiga tegemata. Jooksuga on ikka nii, et kui ei ole jooksnud, ega siis kiiremini joosta ei jõuagi. Enne eilset starti olin selle aasta peale kokku jooksnud vaid 38 kilomeetrit. Peale finišit kuulsin, kuidas kaks härrasmeest omavahel vestlesid ja üks ütles, et sel aastal on päris hästi harjutada saanud ja 1 100 km all juba. Vaatasin, et eelmisel aastal olin isegi juba 182 km enne Viljandit jooksnud, 2014 aastal 215 km, 2013 isegi 284 km. Eks eilne aeg ja kilometraaž räägivad enda eest...

Kui midagi head üles märkida, siis oli see ilm. Stardis +15, finišis +16, päike ja mõõdukas tuul, mis otseselt jooksmist ei seganud ja jahutas vajalikult. Paljud olid ainult pikad riided kaasa võtnud ja jooksid nendega, ilmselt ei olnud neil liiga mugav nendes.

Nüüd on siis see jama, et pühapäeval ootab eest Tartu üritus ja 23 km. Kui paar-kolm aastat tagasi oli poolmaraton pea iganädalane vahepeal, siis hetkel tundub, et selle läbimine saab paras katsumus olema. Tempo tuleb ikka aeglaseks alguses sättida. Kuskil 6+ kilomeetri peale, siis ehk kestab ära lõpuni.  Üritan ka sel nädalal mõnel õhtul jooksma jõuda.

Hea on see, et kevad on kätte jõudnud lõpuks.

21.4.16

Kindad, mütsid, sallid. Need on jälle kallid.



Lõunamaalt tagasi.

Peaaegu 12 päeva (5-16 aprill) sai viibitud maapealses paradiisis. Seekord siis jälle Tenerife saar ja Costa Adeje suvituspiirkond. Kes veel ei tea või pole käinud, siis tegemist on Kanaari saarestiku suurima saarega, jäädes pindalalt küll pisut Saaremaale alla, kuid on oluliselt kõrgem:) Nimelt asub seal Hispaania kõrgeim tipp - 3 718 meetrit üle merepinna (Pico de Teide). Mulle meeldib seal kõik, eriti vist kliima. Ei ole külm, ei ole palav. Saab kogu aeg ringi löntsida pläta varba otsas, lühikese püksi ja t-särgiga. Imeilusad mäed, ookean, mis on ujutav aastaringselt (hetkel ca 20 kraadi). Inimesed on kõik sõbralikud, kuid mitte pealetükkivad, elukorraldus on meie omale sarnane. Kuna mulle siinne kliima kohe kuidagi ei istu, siis ma suurima hea meelega veedaks seal pool aastat, kui meil siin pime ja külm on. Tenerifel olin neljandat korda juba (kokku olen seal olnud kuus nädalat), kolm korda Gran Canarial (neli nädalat). Korra olen käinud nädalasel reisil Lanzarotel ja ühe päeva ka La Gomeral. Iga kell olen valmis uuesti minema ükskõik millisele neist:)

Kui veel laupäeval sai viimati ookeanis suplemas käidud, siis pühapäevast on jälle selle postituse pealkirjas mainitud aksessuaarid igapäevases kasutuses ja tundub, et veel vähemalt kuu aega läheb neid vaja. Annaks allah, et ma eksiks.

Pilt Germalo lehelt.
Ei, see ei olnud spordilaager, vaid niisama lõõgastus ja kosutus vaimule. Aga natuke siiski liigutasin. Jooksma küll seekord ei jõudnud peaaegu üldse, ainult 21 kilomeetrit tuligi kokku. Pikim ots sai viimasel päeval 6 kilomeetrit mööda rannikut. Kõrguste vahe 44 meetrit.


Mõnus on, kui hommikul ärgates lükkad esimese asjana tossud varba otsa ja natuke liigutad enne hommikusööki. Ei mingit pinget, ega raskusi, puhas rõõm. Päike särab, hommikul on kuskil 17-18 kraadi sooja, reeglina tuuletu või väga kerge tuulega. Ookean kohiseb ja lõhnab värskelt, palmid sahisevad.

Odavaima maanteeratta kah rentisin, et iga päev natuke vändata. Samasuguses mõõdus ja juppidega, nagu koduski, sobis hästi istumise alla. Silmaringi avardamise ning peki sulatamise eesmärgil. Keskmiselt poolteist tundi päevas ja kümme päeva jutti.


Kõige lihtsamal päeval sõitsin nö külavahel, umbes kaheksakilomeetrisel ringil 40 kilomeetrit, seal oli siis "sile rada" - ainult kolm märkimisväärset tõusu moodi asja ja kõrguste vahe ca 60 meetrit ringi kohta.

Panen siia kirja kolm sõitu, mis olid kõige raskemad ja huvitavamad raja mõttes. Kolmandal päeval keerasin siis nina sisemaa, ehk mägede suunas. Seda peab lihtsalt ise kogema, sõnadega on seda raske edasi anda ja ilmselt Eestis sellist kogemust ei saagi kuidagi. Aga nii saab natuke aru, mida tunnevad päris jalgratturid, kes mägedes sõidavad:)


Alumiselt pildilt on näha, et kuskil 10 kilomeetri peal algab järsem tõusunukk. Sealt edasi läksin veel 1,6 kilomeetrit ülespoole (selle maaga pea 170 meetrit otse üles), keskmine tõusunurk ca 10%! Vat see oli päris valus. Otseselt keha nagu jõuaks aga jalad ütlevad, et aitab. Alla tulles oli mõnes kohas tunne, et kuidas ma üldse üles sain, hirmus oli laskuda:)
Selle koha pealt algaski see järsem tõus. All vasakul paistab linnake, kus elasin ja startisin.

Ja siis läksin mõne päeva pärast samale rajale, kus ma ka 2013 aastal käisin. Aga seekord sõitsin veel mõnisasada meetrit kaugemale, päris Arona küla lõpusildini. Kõrgemale seekord tõesti ei jõudnud. Kes viitsib, kerib end allapoole mööda teed, et natuke aimu saada, milline pilt seal ümbruskonnas avaneb: 753 meetrit merepinnast otse üles.

See püramiid siis viis mind tund aega üles, keskmine tõusunurk pea 10 kilomeetri jooksul 6,9%. Alla 15 minutit ja tihti pidur peal, ei ole julgust ja osavust. Paar ratturit vuhisesid alla mööda veel poole kiiremini umbes. Õudne oli vaadatagi. Tol päeval oli veel tuul, autod sõidavad mööda ja ratas kipub kergelt õõtsuma. Aga muidu väga vahva.

Ja siis veel viimase päeva sutsakas ka, kuna ühest tõusust on vähe, tegin teise ka, natuke küll madalama, aga abiks ikka. Tulevikuks ette:)



Kokku ratast 315 kilomeetrit, 15 tundi ja 31 minutit, sealhulgas 4 634 tõusumeetrit.

No ja nagu ikka, esimesel mail ümber Viljandi järve jooksma ja nädal hiljem Otepäält Elvasse. Kuna jooksnud ei ole, siis läbin rahulikus ja jõukohases tempos. Tähtis on ju osavõtt.

Kena suveootust!

22.3.16

Suusahooaeg on lõppenud.


Eks hädad ja õnnetused käivad ikka mööda inimesi, mitte ei väisa nad kive või kändusid. Brüsselis on täna olnud kohutav päev, seega minu väikesed mured kahvatuvad selle märatseva jama kõrval.

Eile käisin viimast korda sel talvel suuski jalutamas. Pirital lippas imehästi, aga jäine ja nii, eks on ka aeg möödas. Lasin ühe väikese ringi seetõttu vaid paaristõukeid. Tõele au andes, läksin lihtsalt selleks, et loll linnuke kirja saada - sõidetud rohkem kui eelmisel talvel. 900 meetrit oli enne puudu:) Seega võib raporteerida, et sai läbitud 180 kilomeetrit, mitte et see oleks mingi number, aga asi seegi. Suusatada ju mulle tegelikult ei meeldi...

Tegelikult pidin ma ju vahepeal sooja minema, aga võta näpust. Tuulerõuged järeltulijate ridades jätsid reisu ära. Selle asemel, et ookeani kaldal sardiine süüa ja õlut juua, päikesepaistet ja soolast õhku nautida, tuli jätkuvalt taluda seda kohutavat kliimat ning viibida ühises inforuumis ekrelaste, varrovooglaiduide, pulleritsude ja keskerakondlastega. Ei mingeid mõnusaid jalutuskäike, kergeid hommikusi sörke või nappe kilomeetreid rattal, mõõtmas sooja asfaldilinti.

Loomulikult võttis selline asi tuju, motivatsiooni ja kõik muud asjad ka ära. Las minna.

Aga elame edasi, kuigi, mis elu see on :)




3.3.16

Pilt ütleb rohkem kui pealkiri.



Eluskaal 03.03.2016 kell 21:29 (02.01.2016 hommikul oli 88,3kg).

31.1.16

Pekkis.


Uue aasta algus tabas mind viimaste aastate suurima kaaluga. Põhjuseid ei ole vaja kaugelt otsida. Viimane füüsiline liigutamine jäi kuskile novembri keskpaika ilmselt ja seegi tähendas seda, et sai paar korda sörkimas käidud. Aastalõpupidustused, pikad lauad ja muu, panid siis lõpliku põntsu, mis päädis paari-kolme nädalaga kolme kilo lisandumisega. Nii leidsingi end olukorras, kus 2. jaanuari hommikul kaalule astudes vaatas sealt vastu number 88,3 kilogrammi. Kuna märtsi alguses on selline õnnis hetk, et lendan suve juurde, siis on karjuv vajadus minimaalselt 8 kilo alla saada, et natukenegi kergem oleks sörkida seal ja ratast vändata. Seega haarasin härjal sarvist.

Kui mu viimase paari-kolme aasta menüü on olnud selline, et igal õhtul paar kuni viis õlut libiseb, siis hetkel on selline radikaalne meede kasutusele võetud, et esimesed kolm nädalat tilkagi ei joonud. Kokku tuligi terves jaanuaris kaks olengut, kus tarvitasin. Alguses oli üsna raske ja ebemeeldiv, aga inimene ju harjub kõigega. Samuti olen söömist pisut jälginud. Seega sain esimesed kolm kilo üsna kergesti alla tagasi ja nüüdseks olen saanud kuuga lahti viiest liigsest. Aga on veel minna. Katsub veebruaris vähemalt kolm veel alla saada.

Olen ka mõned korrad suusatama jõudnud Piritale. Esimesel korral ei libisenud ega pidanud ja oli muidu raske :) Laskumine meeldis, seal tunnen end mõnusalt pidevalt. Aga järgmistel kordadel oli juba kergem. Kuna viimasel nädalal sulas lumi ära, siis trenni jällegi ei jõudnud. Kokku sõitsin kaheksa korraga kahe nädala jooksul 106 kilomeetrit (9,5 tundi). Eile oleks pidanud osalema Kõrvemaa suusamaratoni lühikesel sõidul, kuid see lükati nädal edasi, näis kas see üldse toimub. Kui jah, siis on plaanis ikka kohale minna ja üks täie jõuga sõit kah sel aastal teha.

Arvestades viimaste päevade ilmasid ja ilmateadet, jätsin end Tartu suusamaratonile kirja üldse panemata.

Ega muud polegi siis. Pekki on vaja veel maha saada, siis vaatame edasi.

Natuke üle kuu veel oodata...   (pildid pätsatud netist)


31.12.15

Detsember...



... ümargune null.

mina ja endo ja mondo anno domini 2015


Ise ka ümmargune. Täpsemalt juba uuel aastal.

Lõbusat vahetamist!

kopeeritud autori nõusolekuta interneedusest (http://loftashland.com/events/newyearseve/files/stacks-image-1DBE1D7.jpg)

20.10.15

Sörgib natuke.


Peale rattamaratoni olen veel korra sadulasse roninud, tegin nädal hiljem 40 kilomeetrit tasakesi. Hetkeseisuga on rattakilomeetreid kokku 1 085 selle aasta kohta ja väga nagu ei usu, et juurde tuleb. Külmaga ei ole just eriti tõmmet sadulasse. Muidu sõidaks ju küll, aga tegevus võiks ka meeldiv olla olude osas.

Sörkimas ja kergelt jooksmas olen ikka ka vahepeal käinud:

22.09.2015 10 km
23.09.2015 8 km
29.09.2015 10 km
30.09.2015 11 km
01.10.2015 10 km
08.10.2015 10 km
11.10.2015 11,6 km
14.10.2015 10,6 km
18.10.2015 15,7 km
19.10.2015 8,9 km

Viimasel viiel aastal on tegu väikseima kilometraažiga ilmselt aasta lõpuks. Vaheaasta, nagu meie sõudekuulsused ütlevad:)

Positiivne on see, et kuigi ilmad on jahedad, siis vähemalt on nad kuivad püsinud. Pakast ja läga ei ennustata suures plaanis ka lähiaegadeks. Hea seegi.

Allikas: Internet.

21.9.15

Tartu Rattamaraton 89 km, 2015.


Läbitud. Kolmandat korda siis see pikk ots. Laupäeva õhtul Otepää lähedale ööbima, enne Tartus kõht kõvasti pastat ja õlut täis. La Dolce Vita frutti di mare pasta oli väga hea. Soovitan soojalt. Olen sellest kohast korduvalt kuulnud, kuid ise jõudsin esmakordselt sinna.

Ilm oli ilus, ei sadanud ja kohati paistis päikegi. Kuna jõudsime väga vara kohale, siis ronisin juba mingi veerand tundi enne starti koridori. Minema sai seekord natuke paremini kui eelmisel korral ja esimest korda ei pidanud kohe esimesel tõusul kõndima, sest mahtus sõitma ja ümberringi ka sõideti valdavas enamuses ning jagus ruumi. Stardigrupp oli seitsmes. Kui oleks eelmisel aastal ka osalenud, siis ehk oleks saanud grupi ettepoole. Aga ega seal suurt vahet pole.

Algus oli väga aeglane nagu ikka. Esimesed viis kilomeetrit sai läbitud umbes 19 minutiga. No ja siis see kuulus asfaldilaskumine, kus saab kiiruse heasti üles. Minu jaoks lõppes see hoo nulli pidurdamisega ja rattalt maha tulemisega, sest parajasti transporditi kraavist kukkujaid üle tee kiirabiautosse. Kuskil 20-30 kilomeetri kandis oli üks pikk ja kiire laskumine, kahe hüüumärgiga LIIV. No ja seal ühes paremkurvis jäi üks sõitja pisut ette ja sabakont ütles, et kui nüüd järsult keerad, siis oled pikali maas ka kohe. Seega valisin kiirusel 40+ väljasõidu otse heinamaale. Õnneks ei olnud teepervest alla vihisedes üllatusi, ei sügavaid auke, suuri kive või midagi sellist. Õnnestus püsti jääda!:) Tagasi teelesaamisega oli ka omaette ooper, sest pidevalt tuli sõitjaid suure hooga peale ülevaltpoolt. Seega läks oma tubli minut või rohkemgi, enne kui sain tagasi sadulasse karata ja sõitu jätkata.

Ega mul midagi suurt kirjutada pole siia. Higi natuke tilkus otsa eest, ühe tõusu kõndisin üles, sest see oli ikka tõeliselt järsk kuskil poolel maal. Ei olnud kedagi, kes oleks isegi üritanud sealt üles sõita. Rohkem seekord sadulast maha ei pidanud tulema ja enesetundega võis ka rahule jääda. Kui ikka kiiret rattasõitu maastikul harjutanud ei ole ja kõht võdiseb vastu põlvi pedaalides, ega siis tulemusi ei tule:)

Sõit ise läks tõusvas joones. Esimeses teeninduspunktis 2676, teises 2664, kolmandas 2593, neljandas 2485, viiendas 2425, viimases 2373 ja finišis 2348. Aeg seekord 4 tundi 14 minutit ja 12 sekundit. Et pilt oleks selge, kui nõrk on mu rattasõidu tase, siis selja taha jäi 696 sõitjat seekord vaid. Peaks vist harjutama hakkama:) Aga ei viitsi ju, kohe üldse ei viitsi.

Rajaprofiil korraldaja kodulehelt.

9.9.15

Puhkus, Teraskoll, uus nunnu, matkarada ja muu jama.



Ammu pole kirjutanud siia. Ega midagi suurt polegi nagu öelda :) 

Vahepeal on kauaoodatud suvepuhkus läbi saanud. Tegelikult juba unustatudki, kuna see oli ikkagi juba juulikuus. Käisin korra Korfu saarel. Oli väga soe, jahedaim hetk öösiti 28 kraadi nädala jooksul. Päeviti nii 34-37 kraadi varjus. Merevesi 27 kraadi, vaat' see oli tõeliselt mõnus. Tegin seal ka neli sörki ja ujusin kolm ja pool kilomeetrit.

Siis osalesin ühel väikesel triatlonil, hea et ära ei uppunud jälle. No ei oska ujuda, tee või tina. Muidu oli väga tore. 400m + 18 km + 4km. Teraskoll.

Ükspäev tulid hääled pähe, et on vaja uus ratas osta. Minu nunnu! Vanast sain ka kenasti lahti.

Siin ta on.

Ja mingil laupäeval matkasime kolmekesi mööda Oandu-Ikla matkaraja algust ratastega. Kokku tuli 81 kilomeetrit sadulas. Soovitan soojalt, väga erinevaid pinnavorme, loodust ja radasid on seal. Ilus. Finišeerusime Kõrvemaal. Ehk läheb kunagi edasi sealt ja jõuab Lätini välja. Aga võib-olla ka mitte.

Juulis tuli kokku 230 km ratast ja 70 km jooksu ning augustis olid vastavad numbrid 368 km ja 33 km.

Nüüd siis on ees ootamas Tartu Rattamaraton. Seekord siis pikk ots jälle. Enne ehk jõuan ratta kuskile hooldada viia, käigud vigurdavad natuke. Ehk on siis kergem läbida.

Ja mul on väga piinlik ja häbi olukorra pärast, mis meil siin praegu riigis sünnib. Ma elan koos paljude elajate, mitte inimestega. Häbi neil olgu.

9.7.15

Kuidas mul eelmisel nädalal veel üks sünnipäev oli...


Ajasin 01. juulil üle hulga aja voki kuuri alt välja, lükkasin sellelt suurema tolmu ja ämblikuvõrgud maha ning läksin tuulutama. Tasakesi sõitsin läbi Lasnamäe mööda Pärnamäe teed Mähele ning sealt alla mere äärde, mööda Randvere teed. Lasin aga vaikselt vilet, ilm oli ilus ja 15 kilomeetrit oli juba algatuseks vändatud. Ja järsku lendas minu jaoks vasakkurvist mulle vastu üks auto, kumm vilises, hakkas laperdama ja vaatasin, et tõmbab mulle otse sisse. Õnneks käis pauk vahetult minu taga. Üle õla tagasi vaadates oli näha ainult ühte suurt tolmupilve, kostis kohutavat raginat-kolinat, pauke, kriginaid ja muud. Kui tolm hajus, nägin, et üks rattur on maas pikali. Haarasin telefoni, helistasin
112, teatasin kus ja mis juhtus, rattur kontaktne, kuid põlved verised, auto ratastel, süttimisohtu ei paista, autos kedagi ei ole ja rohkem vigastatuid ei paista.

Must mersu oli lennanud algatuseks äärekivisse, siis vastu puud, siis vastu posti ja siis vastu paekiviaeda ning lõpuks seisma jäänud. Kõik neli velge ja rehvi puruks, samuti esi- ja tagaots. Kiirus pidi olema kohutav. Täpsustan, et tegu on alaga, kus maksimaalne kiirus on piiratud 40 kilomeetriga tunnis. Vahepeal seal pööreldes oli auto tabanud ühte ratturit, küll õnneks nii, et löök läks autolt vaid tagarattasse ning vigastused olid asfaldile kukkumisest. Põlved verised, peopesa ja üks küünarnurk. Vasak jalg ei läinud põlvest kõveraks ka, kuid inimene elas. Olin alguses valmis maas lamavat tompu vaatama peale sellist matsu...

Juhtus siis SEE.

No ja loomulikult oli juht kohe võssa jooksnud, loodetavasti on ta tänaseks kätte saadud. Hiljem tuli veel altpoolt autosid, kes pidid äkkpidurdama, et mitte uut õnnetust põhjustada. Kihutamine käib. Ja ei tulnudki sel päeval sõitmisest midagi rohkem välja, aega läks kaua. Politsei ootamine, tunnistuse andmine jms. Käed-jalad surisesid veel jupp aega ehmatusest. Pärast väntasin tasakesi koju ära kohe sealt oltse.

Vahepeal olen veel paar korda rattaga sõitnud ning mõne korra jooksnud. Kohe algab puhkus, siis saab ehk rohkem liigutama end. Pekk pressib peale.


PS! - nii mina, kui pihtasaanud rattur sõitsime kergliiklusteel (lisatud 14.07)

Mis juhtub, kui kiirusel 40 km/h äärekivi riivata.


1.6.15

Tartu Rattaralli 2015 (lühike ots, 63 km)


Ja käidud.

Kuna sel aastal oli rattatreening olematu, enne Rattarallit vaid 134 kilomeetrit viie korraga, siis ei tulnud mõttesegi end seekord pikale kirja panna, nagu eelmisel aastal.

Lisaks veel taanduv põskkoopapõletik, eelmise nädala õhtute veetmine haiglas külastajana ning muud asjaolud vaid kinnitasid seda, et otsus sai õige tehtud.

Start kell 10 ehk tund enne põhisõitu. Ilm oli jahedavõitu, +12'C, kuid vahetult enne starti tuli päike välja. Lühikesed püksid ja pikk särk läksid käiku. Ei olnud ei külm ega ka palav sõidu ajal.

Stardist siis vaikselt minema. 1:10 kulus selle ajani, mil stardikanga alt läbi sain. Keegi kuri inimene oli mind teise stardigruppi ka asetanud, see'p on see, kui käid korra lühikeselt maalt pikka proovimas.

Algus oli natuke hirmus ka, nagu ikka. Kuna sel aastal igasugune rahva seas sõitmise kogemus puudus, siis esimesed paarkümmend kilomeetrit oli väga ebakindel olla grupis. Peale seda harjus ära ja läks olemine mugavamaks.

Ega sõidu ajal suurt midagi toimunudki. Hoiad aga silmad ja kõrvad lahti, käsi kogu aeg piduril ja vaatad, et keegi lollust ei teeks ja hoidud ise tegemast. Kuna kompuutri juhe oli katki, siis puudus igasugune teave, kui kiiresti liigume. Istusin aga vaikselt grupis, 3-4 korda käisin ka täitsa ees tirimas, kui oli võimalus eesolev grupp kätte saada. Ühel neist kordadest oli üsna raske, kuid muidu kokkkuvõttes oli väga mugav liigelda. Enne lõppu umbes viis kilomeetrit, kui uuele teele keerasime enne viadukti, suutsid kaks sõitjat end külili ka visata vasakpöördel, õnneks teised said mööda, kiirus polnud suur ja ei paistnud, et nad oleks ise ka viga saanud. Lõpus õnneks keegi viimasel kahel kilomeetril tõmblema ja siiberdama ka ei hakanud, kõik sõitsid kenasti ühtlases tempos ja ei ajanud oma viis kohta paremat tulemust taga. Lõpetasin umbes 150-pealises suures grupis.

Mõnus, kerge ja samasuguse kiirusega kulgemine, kui eelmistel aastatelgi. Keskmine kiirus 31,1 km/h, pulss 151 :)

Käsi südamele - nii kerget rattasõitu ei mäleta kordagi oma viieteisaastase Tartu ürituse põhjal.

28.5.15

Poliitika ja peavalu.


Halloo, kosmos!

Ma ei ole midagi teha saanud vahepeal, sest hetkel on põletik jälle põskede koobastes. Pühapäeva hommikul ärkasin kriipiva kurguga, õhtul hakkas nina jooksma ja esmaspäevaks olidki koopad umbes. Nii lihtsalt see käibki. Omateada ei ole ma kusagil külmetanud, käisin rahvarohkel juubelil, kahtlustan mõnda viirust, mis veel pakaselisel kevadel ligi kargas. Eh elukest. Pea on paks, kõrvad lukus ja ninajuure ja otsmiku koha peal tuttav pakitsus. Apteegis pidavat mingi uus imerohi olla saadaval, mis löga peast välja jooksutab. Lähen kohe otsima.

Natuke kurb on küll, et terve maikuu jooksul ei ole olnud mitte ühtegi sooja ilma. NULL!!!

Pühapäevaks sihin siiski hetkeseisuga Tartu Rattaralli lühikesel distantsil osalemist.

Ja nüüd poliitika juurde - mida arvate teie, head kümmekond lugejat, hetkeseisust, mis on meil igal pool meedias, poe taga ja mujalgi käima läinud? Millised on teie seisukohad ja miks?






19.5.15

Tallinna Rattamaratoni lühisõit (25 km)


Ahoi, hea lugeja!

Käisin laupäeval Kõrvemaal. Oli tore sõit, suts ja valmis. 25 kilomeetrit kenas looduses, võtsin rahulikult, kõik tõusud sõitsin üles, ei kukkunud, ei pingutanud eriti. Finišis üks oksendas mu ees maas põlvili. Ei olnud tore. Kas on vaja niimoodi end sodiks sõita?

1 tund ja 10 minutit umbes läks raja läbimiseks.

Rattas täitus ka esimesed 100 km sel aastal.




8.5.15

Külm, 200, Viljandi ja jalgratas.


No ei ole viitsimist midagi teha, saati siis siia kirjutamisest rääkimata. Kas millalgi lõpuks ometi soojemaks ka läheb? Vahel natuke nagu lubab, aga siis, nagu näiteks täna hommikul, viskab jälle pakase majja ja tuju nulli. Kliimadepressioon. Täielik. Viimased 4-5 aastat on saanud kevadtalvel korra päikest vaatamas käidud, sel aastal jäi vahele ja oi kui halvasti see on mõjunud. Pole nii rasket kevadet enam ammu olnud.

Mis siis vahepeal toimunud on? Joostes sai täis 200 kilomeetrit sel aastal. Viljandi järvele tegin joostes tiiru peale, ei läinud hästi (1:01:11). Ja pühapäeval pumpasin rattal kummid täis ja viisin ta korraks jalutama ja värske õhuga tutvuma paarikümneks kilomeetriks.

Panin end ka kirja Tallinna rattamaratoni lühikesele sõidule ja Tartu Rattaralli lühemale otsale.

Kaal endiselt 7-8 kg kõrgem kui aasta tagasi. Kõik on "hästi".

27.4.15

Kõrvemaa Kevadjooks 2015


Ja esimene jooksuvõistlus tehtud sel aastal. Ühtlasi oli see ka esimene kord, kui sel aastal kiiremaid liigutusi natukene tegin joostes, seni on olnud kõik niisama sörkimine. Mitte et ma nüüd kihutanud oleksin, seda ma ei jõuagi. Trenni pole olnud eriti aega teha ja kehakaal on 7-8 kg kõrgemal pool, kui sama ajal aasta tagasi.

Hoolimata kõigest oli nimi kirja pandud ja tuli Kõrvemaal ära käia. Sealne jooks mulle iseenesest meeldib, tavapäraselt avabki see võistlushooaja ja on soojenduseks Viljandi järvejooksule, mis leiab aset juba sel reedel.

Terve hommiku oli sadanud ja sadas ka kohale jõudes, mitte väga tugevalt, kuid siiski. Samas õhusooja oli ligi 10 kraadi, nii et väga hull ilm siiski ei olnud. Aga jooksma siis pikade riietega, nokats ja kindad:)

Plaan oli hoida tempot, millega on mugav joosta ja hoida enesetunnet sellisena, et väike varu oleks kogu aeg sees ning mitte end kinni tõmmata. Rada on seal ju tegelikult üsna raske, käies tihtipeale üles-alla. Aga muidu oli täitsa tore jooks. Andsin aga omas tempos minna ja nii ma lõpuks finišis olingi.Viimased kaks kilomeetrit tegin vähe kiiremini - 5:18 ja 5:13.

Kokkuvõtlikult esimesed 8 kilomeetrit ajaga 43:52 ja teine 8 kilomeetrit 43:38, kokku aeg 1:27:27,5, koht seekord 513/883 lõpetaja hulgas. Keskmine pulss 169, maksimaalne 187. Keskmine kilomeeter 5:28. Ise täitsa rahul.

18.3.15

Esimene sada!


Täna sai see täis. Esimesed sada jooksukilomeetrit sel aastal. Tulevad üsna kergelt ja iseenesest. Ole ainult mees, mine välja ja silka vaikselt. Olen kõik jooksud teinud seni ühtlases ja üsna rahulikus tempos. Pekisärin ja harjutamine taas selle liigutamisega. Seni pole millegi üle kurta ka nagu, kui siis külma ilma ja tolmu üle. Ja kuidagi lihtsam oli juba täna jälle.

3. märts 9,9 km 1:07:58 (keskmine kilomeeter 6:52), pulss 146
5. märts 7,52 km 45:17 (6:01), 148
8. märts 12,93 km 1:22:05 (6:21), 146
10. märts 8,39 km 52:15 (6:14), 145
12. märts 6,88 km 45:18 (6:35), 143
14. märts 10,06 km 1:00:39 (6:02)
16. märts 10 km 1:03:29 (6:21), 144
18. märts 10,57 km 1:04:43 (6:07), 144

Ega muud polegi, lasen vaikselt edasi.

28.2.15

Nagu ikka...


...on terve talv maha molutatud, sest no ei ole soovi end õue vedada selliste pimedate ja külmade ilmadega. Siis lihtsalt istudki kodus teleka ees ja sööd ning jood end laiaks (86 kg). Taratoni ootuses sai ju paar korda suusatamas käidud, aga eelmisest postitusest selgus, mis see endaga kaasa tõi. Kokku siis sel talvel 177 suusakilomeetrit ning nii see ka jääb. Järgmisel talvel proovime jälle pütilauad saabaste külge kinnitada.

Kogu selle jama tõttu tuleb hakata jälle kevade poole alla võtma ja toitumist jälgima ja liigutama end taas. Sest on algamas ju jooksuaeg. Lisaks käivitasin ka programmi Jaaniks 78!. Näis, mis sellest saab.

Käisin kolmapäeval ka jooksmas üle kuise vaheaja. Algatuseks vaid 6 kilomeetrikest 40 (6:54) minutiga. Oli hea ja kerge. Pulss 144 kandis.

Neljapäeval proovisin jälle, seekord tuli kokku 10,1 kilomeetrit, tegin natuke raskemal rajal, ehk paar tõusu oli ka sees. Aega läks 1:09:15 (6:51), pulss 149. Reedel olid jalad ikka päris tuimad. Annab tunda, et pikka aega pole end jooksma saanud. Võhma osas pole hullu, eks see suusanühkimine natuke ikka hoidis ka olematut taset.

Esimeseks nädalaks aitas küll.

Järgmise stardi olen plaaninud Kõrvemaale aprilli lõpus ja siis Viljandi järv (sinna panin juba kirja ka end).

PS.
Kui ma siia kirjutan, et pullerits on jobu, kas see on siis fakti konstateering või keegi solvub?