18.2.15

23 kilomeetrit ehk -40.


Et natuke pikem kirjutis tuleks, on paslik pisut ajas tagasi pöörududa. Nimelt nädal enne maratoni, laupäeval, jäi laps kõrgesse palavikku. Ikka 39-40 kraadi vahel kõlkus termomeeter. Päädis see sellega, et neljapäeva hommikul jäeti paariks päevaks suisa haiglasse ja tagasi sai sealt alles laupäeva pealelõunal. Mulle mõjus see niimoodi, et kuskil kolmapäevast vist hakkas kurku kriipivaks tõmbama. Laupäeva hommikul oli nina täiesti kinni ärgates ja lõuna ajal palavikku 37,3. Enesetunne kehvapoolne. Võtsin peotäie tablette ja ühe gripitee ja temperatuur kukkus 36,0 peale. Olgu mainitud, et normaalne on minu puhul täiesti tavaline 36,6.

Mida siis teha? Suusk oli lastud kalli raha eest määrida ja ootas juba Otepääl, kõik logistika paigas. Otsustasin siiski Tartusse kohale minna. Kaesime Eesti Laulu poolfinaali ja magama. Magasin üllatavalt hästi, kuigi iga kord, kui öösel ärkasin oli otsaesine ja kere higist niiske.

Hommikul ärgates oli täielik isupuudus ja kõhus keeras. Temperatuur oli jätkuvalt 36,0. Tõstsin omale väikese taldrikutäie putru moosiga, kuid ei suutnud üle poole sellest ära süüa. Ühe sepikuviilu vorstiga pigistasin ka alla ja tassikese teed.

Otepääle jõudes oli juba pikk autoderivi linna sisenedes. Salongi tungiv vingugaas ajas kergelt iiveldama. Ilm oli hea, päike, vähene külm.

Olin oma suuski määrima viies saanud info, et need saab kätte kollasest telgist. Mida ei olnud, see oli telk... Õnneks oli kogu staadionil ainukeses telgis olev Sportlandi esindaja nii lahke ja abivalmis, et juhatas mind siiski taha suusaboksidesse. Seega 15 minutit enne starti sain siiski suusad kätte, vahetasin värava ees riided ja viskasin koti ära. 5 minutit enne starti sisenesin koridori (numbrid 4000-4500).

Peale starti jäin vasakusse äärde kohe karpi ning paremalt poolt läksid mööda ka tagusmistest gruppidest startijad. Stardikanga all olin kuskil kolm ja pool minutit peale starti ning esimese tõusu alla jõudes ei olnud selja taga rohkem kui kolm-nelisada suusatajat. Tõusmise järjekorda oodates ajasime ühe tuttavaga natuke suusajuttu ja imestasime selle nalja üle, mis seal koha lahti läks. Ilmselgelt olete te kõik Youtube's seda esimese laskumise videot näinud. Lõpuks läbi selle sasipuntra õnnestus endalgi alla saada ja tasakesi liikuma hakata. Esimese kahe kilomeetri läbimiseks oli kulunud peaaegu 19 minutit.

Rada oli ülihea, suusk oli suurepärane, libises ja pidas. Seda esimest ei saanud aga eriti kasutada, sest alati oli keegi ees. Mis oli aga halb, oli enesetunne. Sees keeras korralikult ning hoolimata väga aeglasest tempost võttis igast väikesestki tõusust üles sammumine südame korralikult puperdama ja õhku ahmima.

Esimeses teeninduspunktis võtsin näpuotsaga rosinaid, need käisid suus ringi ja ei tahtnud alla minna. Mustikakiselli joomiseks kulus ka vähemalt terve minut. Edasi sõites hakkas kõhus seepeale korralikult mullitama. Pulss püsis jätkuvalt kõrge, kuigi tempot polnud ollagi.

Kui 20 kilomeetrit oli sõidetud, siis oli Harimägi jälle märkamata jäänud, kuid sellele järgnenud laskumised mitte. Neist viimasest alla tulles, kus olin paremas sisekurvis, leidsin järsku enda ees maas pundi inimesi, üks minu ees, teised vasakul. Ja ei olnudki midagi teha, suure hoo pealt viskas jalad laiali, ühe jala ühte, teise teise suusajälge ja oli valida kas kraavi hüpata või kõhuli visata. Valisin viimase - põlvede all oli mõnus jää. Joogivöö kadus pealt, selle pannal tekitas vöökohale kerge sinika. Juhtub.

No ja siis vaikselt edasi. Sees keeras jätkuvalt, hingata oli raske, vasak põlv tegi pisut valu. Teises teeninduspunktis sain aru,et jätkata ei ole mõtet. Pole vaja kellelegi, et enda tervisele mingi suurem põnts panna. Võtsin suusad alt, numbri seljast ja istusin katkestajate bussi. 2 tundi ja 10 minutit ja 23 kilomeetrit oli siis selle korra saak.

Vahepeal laenasin ühe oma kepi ka veel ühele õnnetule, kes oli enda omast ilma jäänud.

Palun ärge teie tõbisena rajale minge. Luban ise ka mitte minna.

Tervis pole seni veel hea. Esmaspäeva õhtul töölt koju tulles hakkas jälle maos mingi triangel pihta. Hommikuti ärgates on kurk valus ja mandlid pisut paistes. Aga nagu paremaks läheks.

Järgmisel aastal üritame uuesti.

13.2.15

155 km



 - selline siis see suusakilometraaž enne maratoni. kolmandat hommikut natuke kurk kriibib, kuid ei midagi hullu. Veel. Suusad on määrimisel, logistika paigas, plaanid tehtud.

Tõehetk on pühapäeval.

5.2.15

Ta toksib tasahaaval tokkidega.



Olen vahepeal natukene suusatamas käinud.

Maraton vist toimub.

Ega siin suurt muud mainida polegi.

Järgmisel pühapäeval on see jama läbi :)


21.1.15

Ka see on avatud!


Jooksuhooaeg nimelt. Pühapäeval autoga sõites nägin mitmel pool jooksjaid ning imelik tuhin puges sisse, oleks tahtnud ise ka proovida. Viimasest jooksuotsast oli möödunud täpselt kaks kuud, 19. novembril sai seda viimati tehtud. Pühapäeval ei olnud aga ega, esmaspäeval läks meelest ära, kuid eile õhtul toppisin end riidesse, vedasin vanad tossud jalga ja minek. Joosta oli üllatavalt hea ja kerge. Soovitan kõigile:)

Kadriorust Pirita poole mööda mereäärt, enne jõge tagasipööre. Jooksjaid täitsa oli, kell oli küll 21-22 vahel, aga mingi kümmekond oli neid kokku. Vahepeal keerutas tuul vastu, kuid muidu oli päris normaalne jooksuilm. Teed puhtad ja üks külmakraad vaid. Kokku läbisin 8,71 kilomeetrit, aega läks 56:22 (6:28 km) ja keskmine pulss 147. Esimese korra kohta sel aastal kärab küll.

Vaatab, mis siis nüüd edasi saab. Suusamaratonil kirjas, aga lund ei ole. Asfaldil keppide toksimine pole üldse minu rida. Tegelikult tahaks hoopis puhata ja mängida soojal maal, mitte siin pimedas istuda. A noh, mis sa teed.


13.1.15

See on avatud!


Suusahooaeg nimelt. Eile õhtul tundus, et on esimene reaalne võimalus suusk alla panna, sest praegu tundub ilmaprognoose vaadates, et Tartu suusamaratoni raske tee tuleb ikkagi jalgade alla võtta. Ja käte ka muidugi. No ja eks ma siis otsisingi kapipõhjast välja riided - kaks paari sokke, suusasaapad, sooja pesu, tuulekindlad suusapüksid, buff, mütsid-kindad ja muud värgid. Leidsin panipaigast ka suusad, ilmselt oli neil natukene all eelmise aasta jaanuari parafiini jäänuseid. Kuna määrimiseks aega ja tahtmist polnud ning ega ka tõusudel klassikajälge tegelikult nagunii ei olnud tegelikult, siis võtsin uisutamise pütilauad kaasa.

Pirital oli päris palju rahvast. Suusk alla, muusika kõrvaklapi sisse ja Endomondo käima ning minek. Esimese hooga sõitsin ka Tamme laskumisest alla, kuid sealt edasi sillani oli ikka rada kehvakene, kohati väga vähe lund ja seegi jäine. Seega üles tagasi turninud, enam alla ei kippunud ning tiirutasin sealsamas, pooleteisekilomeetrisel ringil. Alguses mõtlesin, et teen ikka 10 kilomeetrit täis, siis vaatasin, et tunnikese peaks ikka ära sõitma. No ja lõpuks oli veel nii vähe puudu ja olek täitsa hea, nii et tuli 15,06 kilomeetrit kokku. Käib küll esimese korra kohta. Libises täitsa hästi. Poolel maal hakkas küll tihedalt sadama ja libisemine halvenes. Sõitsin sellist segatehnikat, et siledal maal paaristõukeid (tervitan C-d) ja natuke tõusval osal vaba. Et mitte käsi ära väsitada noh:)

Aga ikka vanad hädad - suusatades, või seda imiteerida üritades, on liikumiskiirus samasugune umbes, kui joostes. Ka pulss on samasugune. Eile oli see umbes tuhat.

Aega läks kokku 1:14:59, keskmine liikumise kiirus 12,1 km/h.

Laupäeval käisin kasutasin viimase basseinikorra ka ära, ujusin kilomeetrikese. Rinnuli 500m ja vabalt 500m. See viimane tehnika on veel ikka täielikult omandamata. Halbade asjaolude kokkulangemisel ei saanud ma just neis kahes trennis osaleda, kus sellele tähelepanu pöörati. Rinnuli ja selili tuleb oluliselt paremini välja. Vaba ajab räigelt hingeldama ja väsitab ropult:)

Täna tundub, et veesuusatamine oleks teema.

Tavaliselt olen ma Tartu sõidule peale läinud 30-90 km "trenni" pealt, nii et olukord on hea:)


2.1.15

Head uut aastat!


Kõigile!:)

Saimegi 2014 aastaga ühele poole. Tänaseks on tervis jälle paranenud, nagu ka ilmgi - oleme lumevabad:) Tegelikult oli päris suur soov 31. detsembril veel suusadki alla saada, kuid elu tegi omad korrektuurid ja ilm teised, nii et 2014 aasta see nö. teine talv jäi suuskade poolt puutumata. Mis seal's ikka.

Paar kuud tegevusetult logelemist on muidugi mõju avaldanud kehakaalule. Pühadega 2-3 kilo üles pole mingi probleem. Aga siiski on kaalu vähem kui aasta tagasi samal ajal, asi seegi. On jälle mida alla võtta...

Nüüd peaks hakkama ikka natuke liigutama ka, suusamaratonile sai ju end kirja pandud suure hurraaga, praegu välja vaadates võib ennustada ka ärajäämist 50/50.

Ühe jooksumaratoni võiks ka väljamaal teha millalgi suvel/sügisel ehk. Oleks mingi väike motivatsioon või midagi. Järvejooksud ilmselt. Rattaga lõunamaale sel kevadel ilmselt ei lähe, pole aega. Millest on kahju, sest jube mõnus oli seal tasakesi vändata ja päikest-tuult nautida.

Olge siis tublid - kuuleme jälle!


25.12.14

Selle hooaja esimene!


Ja see on käes! Juba nädalakene ja peale.

Viimane ujumistrenn jäi ka seetõttu ära, õnneks on veel paar nädalat aega, et järgi vastata. Siis kaotab pael kehtivuse. Muudest sportimistest pole ka midagi rääkida, natukene olen tänavatel kõndinud ja selle nädala lõpuni ei kavatse/saa ka midagi teha.

Ilusat pühade jätku!

1.12.14

Ei jookse.


Ei jookse ise, ei jookse ka sulg. Päris keeruline on kirjutada millestki nii "põnevast", kui basseinis ujumine:) Hüppad aga sisse, natuke enne trenni algust kohale, suures basseinis paar-kolmsada meetrit ja siis harjutusi tegema. Kõik on endiselt raske ja keeruline ja kättesaamatu ja vale:)

Eh elukest:
teisipäev 18.11 900 m
kolmapäev 19.11 6,55 km jooks 37:42 (5:45) Kadrioru park 143/158. Oli mõnus.
neljapäev 20.11 1200m
teisipäev 25.11 1250m
neljapäev 27.11 1250m
pühapäev 30.11 1500m (500 rinnuli + 500 vaba + 500 selili). Kuna neljapäeval ei saa minna, siis käisin ette ujumas ära.

Täna oli ikka räme külm hommikul. Õnneks annab ülehomsest järgi. Panin end ka täna Estoloppet'i sarja võistkonnavõistlusele üles.

Kui midagi põnevamat toimub, siis kirjutan jälle.

kevadet oodates :)

17.11.14

Nagu kala kuival.


Nii võib kirjeldada küll minu esimest kahte treeningut ujulas. Nagu arvata oli, olin seni kõiki asju vees täiesti valesti teinud. Eks see ole seletatav sellega, et seni pole mitte keegi kunagi suunanud, kuidas käsi-jalgu liigutama peaks üldse.
allikas: internet


Teisipäev:
Kokku on grupis (vist) 9 inimest, kellest kaks ei seisa üldse vee peal. Alustatakse ikka päris algusest. Õhk sisse, pea vee alla, õhk välja. Siis sellised harjutused, et kõhuli veepinnal, käed jalad hästi laiali ja kogu keha hästi välja sirutatud. Ime küll, isegi jääbki niimoodi veele hulpima. Ka magedas basseinivees. Seejärel selili sama harjutus, mõningase punnitamise peale jään ka selles asendis lõpuks mõnusalt hulpima. Võlusõna on korralik sirutus igas kehaosas. Siis veepinnal liuglemised seinast jalgadega tõugates, nii kaua kui õhku jätkub. Ka selili. Päris hästi voolab ninast vett sisse:) Ja siis lauaga ujumine, käed ees sirged. Õhk sisse, vee all välja ning kui vajaduse tuleb, siis käid jälle õhku hingamas. Kokku läbime esimese trenniga vaid 300 meetrit. Kuid teoreetilist kasu kui palju!

Neljapäev:
Lähen natuke varem kohale ja teen suures basseinis 200 meetrit "konna". Trennis õpime seekord krooli. Alguses nii, et ühe otsa ujud ainult vasaku käega tõmmates, tagasi paremaga. Teine käsi on kogu aeg ees sirge. Hingamised siis vastavalt käele, erinevalt poolt. Siis selili ujumine, käed sirgelt üle pea ees ja ainult jalgadega liikudas. Lõpuks veel selline põnev harjutus, et oled selili vees ja liigud jalad ees, jalataldadega alla põhja poole surudes. Lõpus hakkab täitsa välja tulema. Kokku sel korral 1200 meetrit, 200 rinnuli, 900 vaba ja 100 selili.

Reedel õhtul jõuan korraks ka jooksma Kadrioru parki.
5,31 kilomeetrit, 31:57 (6:01), keskmine pulss 140 sellise tempoga.  

10.11.14

Movembri esimene nädal.



Teisipäev, 04.11.
Kuna pulsikellaga oli pikka aega tüli majas, siis otsustasin seda radikaalselt muuta. Mis on kõige lihtsam? Loomulikult minna sahtli juurde ja provva vöö küljest rihm ära võtta ning see enda omale külge haakida. Ja oh imet, kõik töötaski. Selgus, et mu oma rihmal on ühelt poolt ühendus kehva ja kinnitus kulunud. Viimastel aegadel viskaski vahepeal rihma lahti. Tehnika töökorras, vedasin end kohe välja. Sättisin jooksu alguse täpselt kella kaheksaks, sest siis algab ju legendaarne raadiosaade Rahva Oma Kaitse. Oi kui hea see oli, kaks korda ajas ikka kõva häälega naerma. Pilati ka tuntud kõrendsportlast, kes ükskord ammu ühes mängus kolm touchdown'i tegi ning kelle blogi on ka Juure ja Kiviräha arvates korralik huumoriklassika. Nii halb, et see muutub heaks. Igatahes läbisin selle saatel 10,26 kilomeetrit. 1:01:23 (5:59). Pulss 144/166. Sooja oli 10 kraadi ja puhus küllaltki tugev tuul. Käisin vana jooksuringi vaatamas - Herne, Vana-Lõuna, Filtri tee, oli tore.

Neljapäev, 06.11.
Ma olin enam kui kindel, et lähen õhtul jooksma. Siis aga selgus, et vaja vanemate juures ära käia. Tagasi tulles oli küll ajaliselt veel võimalik minna, kuid sadas üsna paksu vihma. Seetõttu lõin jooksmisele käega ja molutasin niisama. Tegelikult panin ühe valgusti üles hoopis.

Pühapäev, 09.11.
Isadepäev. Oli tore. Õhtul leidsin veel ikkagi lahtise tunnikese, et enne saunaskäiku väikegi jooksuring ära teha. Kokku tuli 7,21 km, ajaga 48:30 (6:44). Sellise olematu tempo juures oli keskmine pulss täpselt 130.

Jooksukilomeetreid 899 km kokku sel aastal seni. Jõuab veel natuke peale teha. Ehk veab tuhat täiski, kui just varast lund ei tule (loodame, et mitte!). Homme esimene ujumistrenn.