21.4.14

Alla 80.


Nii on. Viimase nädala on kaal napilt, kuid kindlalt, püsinud alla 80 kilogrammi. Mis on iseenesest hea uudis. Halb on see, et tänu kahepoolsele põskkoopapõletikule ei ole saanud kaks nädalat juba lillegi liigutada. Täna lähen ostan uue karbitäie antibiootikume ja võtan neid veel vähemalt 3 päeva. Siis vaatan enesetunde järgi, kas on vaja veel 2-4 päeva neid sisse kühveldada. Aga ehk on abi. Enesetunne on siiski võrreldes nädalataguse ajaga oluliselt parem.

Pühapäeval ootab aga ees juba Kõrvemaa Kevadjooks. Kuigi plaanin seda, nagu viimastel aastatel ikka, võtta rahulikult pikema trennina, siis ikkagi oleks tahtnud ka natuke enne seda sörkimas käia. Distants õnneks pole pikk, vaid 16 kilomeetrit ja läbimise pärast ei muretse. Loodetavasti ei ole tervisega selleks ajaks enam probleeme.

Kauneid kevadilmasid ei ole eriti nautida saanud, laupäeval küll õnnestus pea paar tundi jalutada, kuid eile vaid kümme minutit alla tunni. Asi muidugi seegi. Samas lubab ilmaennustus ka kohe ilmade halvenemist.

Mis siis veel lähiajal ees ootab? Järgmisel nädalal tuleb kevadpühal Viljandi järvele joostes tiir peale teha. Täpset osalemiste arvu ei oska öeldagi, aga umbes kümme. Tore jooks, mulle meeldib. Ja järgmisel reedel tuleb Rattarallile end kirja panna. Teen vist seekord ajaloolise lükke ja registreerun pikale distantsile. Mis saabki ilmselt selle aasta raskeim katsumus olema. Varem pole kunagi ju nii pikka maad rattaga jutti läbinud. Senine rekord on kahe Rattamaratoni (89 km) läbimine ja üle kümne korra on saanud sõita Rattaralli lühikest otsa, mis on olnud sõltuvalt aastast umbes 60-70 kilomeetri vahel. No ja siis 11. mai juba Tartu Jooksumaratoni 23,4 km.

Olgem tüüned!

15.4.14

Lõunalaagrist tagasi.*


* - neile, kes ootavad siit tõsisportlikku postitust, võivad juba lugemise katki jätta, sest seda ei tule.

No ei ole aega olnud, et siia kirjutama tulla. Ja kui ongi mingi vaba hetk leidunud, siis alati leiab sada muud tähtsamat asja, mis oleks varem vaja korda ajada. Täna on mul aega kirjutada, sest olen haige. Jälle! Aga sellest hiljem.

Lugu iseenesest oli selline, et 16. märtsil sai kõigepealt laevaga üle lahe sõidetud, siis trammi ja bussi kasutades lennujaama jõutud ning sealt edasi Gran Canariale lennatud. Tegu on siis, nagu kõik kindlasti teavad, ühega Kanaari saartest. Saar on peaaegu ringikujuline ja pindalaga 1560 ruutkilomeetrit. Ühtlasi on ka tegemist väga mägise saarega, vaid rannikualadel on kohati siledamat maad. Püsielanikke on üle 800 000 ja pealinnas Las Palmases elab napilt alla 400 000 neist.
Lennuk lendas kenasti ja kohaliku aja järgi (ajavahe kaks tundi) õhtul peale üheksat olimegi kohal. Siis veel mõnekümnekilomeetrine taksosõit saare suurimasse kuurortisse Playa del Ingles'i. Nagu eelmise postituse lugeja mäletab, maadlesin enne minekut nohu ehk põskkoopa põletikuga. Ütlen liialdamata, et esimesel päeval hakkas seal palju parem ja teisel olin juba täiesti terve. Nii terve, et läksin kohe hommikul sörkima. Raske on minu jaoks paremat kohta jooksmiseks välja mõeldagi - mühiseva ookeani kaldal, päike särab, täielik paradiis.

Põhiline jooksurada
Kokku käisin kohapeal veedetud viieteistkümnel päeval suisa kümnel hommikuti väikesel sörgil. Kokku läbisin 58 kilomeetrit küll vaid, kuid eesmärk polnudki mingisugust mahtu koguda, vaid pigem oli tegu
hommikuse äratajaga. Distantsid olid 4,4 kilomeetrist alates ja kümne kilomeetriga lõpetades. Seega ei ühtegi pikka otsa. Kohe mõnus on vaikselt sörkida, kui ilm on ilus.
Ilu on vaataja silmades

Teisel päeval sai endale järgmiseks tosinaks päevaks lihtne ja odavaim maanteratas renditud. Minusuguse vorsti jaoks ajas asja kenasti ära. Plaan oli ülimalt tagasihoidlik. Avada rattahooaeg ning läbida iga päev vähemalt 30 kilomeetrit. Rattasõiduks kasutasin aega sel ajal, kui laps magas, ehk siis pealelõunastel aegadel. Perepuhkuse ajal ei ole lihtsalt viisakas jätta kaheaastast kaaki ainult ema hoolde, eksole.

Selline ilus punane ratas oligi.
Distantsid iseenesest kujunesid sellisteks: 32-34-31-39-30-30-31-30-39-42 (selle pikima "trenni" maksimaalne kiirus oli 62 ja keskmine 25,1)-35-31. Kokku tagasihoidlikud 405 kilomeetrit. Kahe sõidu keskmine kiirus tuli alla 20 km tunnis, sest minu jaoks oli see ikka kohutavalt raske rada:
Kokku 730 tõusumeetrit ja samapalju langust.

Selle pildi peal on näha koht, kust sõitu alustasin, ülespoole on veel natukene minna, enne kui pool kilomeetrit taeva suunas kätte jõuab. Kahel korral käisin selle künka tipus ja klõpsisin mõned pildid kah telefoniga.

All ookeani ääres paistab koduküla.

Edev enekas 500 meetri kõrgusel päikese poole.



Mäed ja org.



Siit algas uus langus, et muutuda hiljem taas tõusuks.

Lihtsalt silmailu.
Ratast rentides küsisin kohaliku asjapulga käest, et kas ta sileda maa meestele ka midagi pakkuda oskab, et millises suunas sõita. Puerto Rico suunal pidi peaaegu sile tee olema. Nagu allolevalt pildilt näha, siis oligi. Üle 120 meetri merepinnast ei pidanud kordagi tõusma:) Tegelikult oli selline paras üles-alla värk, aga väga tore. Kuna rattal oli ees kolm hammasratast, siis sai ikka igalt poolt üles vändatud. Mis sest, et kõige kergema ülekandega kohati. Vabanduseks ülekaal ja ka see, et käed-jalad on nõrgad.



Lisaks käisin kolmel päeval veel sõitmas hoopis teises suunas, kus oli ka paar korralikku tõusu minu jaoks, kuid ka pea kolmekilomeetrine sirge. Ühel päeval oli tuul liialdamata 20-30 meetrit sekundis vastu. Siledal lõigil kiirust üle 14-15 sisse ei saanudki. Siis keerasin otsa ringi ja lasin sama teed 38-39 kiirusega, pulss 120 peal. Allatuult. Ai kui hea oli.


Ma olen täielik ja ilmselt parandamatu Kanaari saarte fänn. Seekord oli seitsmes reis sinnakanti ette võtta. Kolm korda olen käinud nii Tenerifel kui ka Gran Canarial. Korra Lanzarotel. La Gomera saar on samuti ühe päeva jooksul natuke üle vaadatud, seda siis Tenerife reisi raames üleelmisel korral. Fantastiline saar! Järgneval pildil on näha ilma, mis mulle sobib. Palav tegelikult ei ole, sest varjus on sooja 22-23 kraadi ehk ainult. Aga päikesel on jõudu.

Keset päeva ja päikese käes.
Miks Kanaarid? Ilmselt seetõttu, et talveperioodil siiski lähimad ja odavamad ja sama kultuuritaustaga koht ikkagi. Egiptusesse ei kipu üldse, pole rannas lesija tüüp ja ei salli, kui keegi tuleb tüütama ja käe küljes rippuma.

Toidupilte kah:) Krevetid ja jänes maitsevad oivaliselt. Nende hind on ka poes reeglina meie maaga võrreldes 2-3 korda odavam. Kauplusest üldse oli raske leida asja, mis oleks kallim kui Eestis. Lisaks on kohalik köök ja söögikohad ka kõik täiesti heal tasemel.
Poes hinnaga 9.50 kg.


Head isu!

Jänes 4.50 kg.

Marineerub

Valmib

Puhkehetk ookeani ääres.
Ühel päeval jäi silma kalapaat, mis ookeanilt tuli. Saak oli neli sellist ämbritäit erinevaid meresaaduseid. Üks ämber oli kaheksajalgu täis.
Kalameeste saak

Tomatid, mis maitsevad nagu tomatid.
Apelsinid, mis maitsevad imehästi. Igapäevane toit.

Maasikamaitselised maasikad märtsikuus.
Esimesel aprillil jõudsime reisult tagasi, öö oli veedetud lennukis, silmatäitki ei maganud kahjuks. Siis veel laevaga vaja sõita. Samas viietunnine lõunauni koju jõudes aitas kenasti rööbastele taas jõuda. Ja teisel aprillil tööle tagasi. Läbi see mõnus puhkus, mida sai juba septembrikuust saadik oodatud, sest sel ajal sai võetud lennupiletid ja otsitud endale öömaja. See viimane oli ikka päris hea koha peal - lainete müha kostus kenasti, rand ei olnud linnulennult kaugemal kui 100 meetrit ehk.

No ja eelmisel esmaspäeval hakkas kurk tööl kriipima, teisipäeva hommikul ärkasin nohuga ja kolmapäevaks oli tagasi pea reisieelne halb olukord. Nädal vindusin, võtsin apteekri soovitusel erinevaid tablette, aurutasin ja muu selline värk. Aga eile oli ikka nii kehva juba, et SMS-isin perearstile ja palusin vastuvõttu. Saingi. Kohe kirjutas vähemalt nädalaks antibiootikumid, homse röntgenipildi järgi selgub, kas on vaja teine nädal ka veel tarvitada. No ja õhtul koju tulles oli olek nii kehva, et otsustasin kraadida. Oligi 37,7, mis tõusis tunniga 38,5 peale. Tablett vedas selle 37,9 peale korraks, kuid siis oli peagi tagasi 38,5 peal. Enne magamaminekut veel üks tablett sisse. Uni oli täitsa hea ja hommikul oli imelik mitte tööle minna, kuna 36,6 oli ju. Samas kurk kriipis koledalt ja on veel hullemaks läinud mõne tunniga. Ja ka temperatuur on tagasi 37,5 hetkel. Karta on, et tuleb haigusleht võtta ja ka homme kodus olla vähemalt.


Viimase kuu lemmiklugu:


- 16. aprilli täiendus: röntgenipilt näitas, et tegu on kahepoolse põskkoopapõletikuga ning ka veri näitas põletikku organismis. Antibiootikumikuur pikeneb, aga vast saab terveks siis ka.


14.3.14

Haige.


Esmaspäev - nina umbes, põskkoopas ja laubal kerge pakitsus ja õrn peavalu, töölt koju jõudes 37,1 'C. Silmad rasked, kõrvad vahelduva eduga lukus. Superebalahe.

Teisipäeva varahommikul ärkasin 5:15 külmatunde tõttu. Palavik oli 37,4. Üritasin edasi magada. Hiljem kella, õigemini küll telefoni, peale ärgates oli 37,7. Käisin korra töölt läbi, et natuke teisi valgustada ja mõned juhtnöörid ja -lõngad anda ning tulin koju ravima ja puhkama. Õhtul oli temperatuur isegi 38,2 peal. Väga kehv olemine terve päev. Õhtul ei jõudnud isegi meistrite liiga teist poolaega vaadata. Raske juhtum.

Kolmapäev taas kodus. Enesetunne juba päris talutav. Vesi, mesi, sidrun, ingver. Erinevad ravimid.

Neljapäeval tööl. Ei midagi hullu, aga väsimus sees. Kõrvad käivad endiselt vahepeal lukku ja põskkoobastes liikumist tunda:) Köha ka, mõnusalt lahtise rögaga.

Reede. Viimane tööpäev enne puhkust!:) Tervis parem. Põdemisjäljed põskkoopas annavad veel tunda. Aga kannatab juba elada. Sporti sel nädalal ei tee. Kaal 81,2 hommikul.

PUHAKE HÄSTI! :)

Panin end täna kirja nii Kõrvemaa kui ka Viljandi järve jooksule. Seal näeme!




9.3.14

Hõissa meil on vastlad!



Vastlapäeva puhul käisin jooksmas. Liugu sel aastal ju lasta ei saa, kuna puudub üks oluline osa - lumi. Isegi jääd ei ole, mis on väga hea, sest seetõttu on tänavad kuivad. Esimese kilomeetri võtsin rahulikult üle kuue minuti tempoga, teise ja kolmanda 5:23 mõlemad. Siis lasin tempo alla ja järgnevad napilt alla kuue minuti kõik ja viimane taas sutsu kiirmeini. Noh kuna 120 kilomeetrit oli juba põhja alla sörgitud sel aastal, siis mõtlesin, et teeks paar kiiremat kilomeetrit prooviks. Ei olnud häda, täitsa hästi tuli välja. Kuigi nagu kirjutab eesti parim ja tuntuma auguga kõrendsportlane, siis üle 5:00 ajaga ei ole tegu jooksmisega nagunii. Väga pikka liugu ei lasknud - kokku tuli 10,02 kilomeetrit ja keskmine kilomeetri aeg 5:49.

Neljapäeval (06. märts) läksin õhtul poole üheksa paiku väikesele jooksule. Kadrioru park ja selle lähiümbrus. 5,32 kilomeetrit tuli kokku. Jooksin suhteliselt olematu tempoga, aga kaks kiiret lõiku tegin sisse. Üks umbes 400 meetrit ja teine 250 meetrit. Need jooksin tempoga 3:30 kilomeetri kohta. Esimesed 300 meetrit läksid küll kergesti. Endalegi üllatav. Kokku aeg 32:51 (6:10 keskmine kilomeeter).

Reede hommikul ärgates oli nina paks, silmad rasked ja kurk kriipis. Jehhuuuu...
Aga kaal oli 81,9 kg. Hea seegi.

Nädalavahetusel HAIGE.





3.3.14

Plirts-plärts, käes on märts!


Veebruar on läbi ja vaja kuivad faktid kinni panna. Aega ei ole jooksmas käia, kirjutamisest rääkimata. Mõned korrad jõudsin vahepeal veel sörkima. Suure aja võttis ja võtab endiselt elukoha vahetus. Ei soovita kolimist kellelegi:)

20. veebruar - jooks, 8,36 kilomeetrit, 56:22 (6:45)
25. veebruar - jooks, 9,59 kilomeetrit, 1:01:27 (6:24)
27. veebruar - jooks, 10,5 kilomeetrit, 1:11:21 (6:48)

Kokku veebruaris:

Kõndimist 71 kilomeetrit
Jooksmist 57 kilomeetrit
Suusatamist 81 kilomeetrit

Kaalu olen ca 3 kg allapoole saanud.

17.2.14

Suur sula.


Ilm on kevadine väljas olnud nädala alguses - lumi suuremalt jaolt ära sulanud ning rohi kohati haljendab. Isegi täiesti kvaliteetseid võilillelehti olen näinud:) Suusatama seega esimestel päevadel ei kippunud. See pole ikka see, kui naased rajalt lirtsuvate sokkidega.

Teisipäeva õhtul aga vedasin üle pika aja jooksutossude pealead kinni ja käisin tegin linna vahel kümnekilomeetrise tiiru. Paganama mõnus oli niimoodi kergelt joosta üle hulga aja. Libisemine oli ideaalne, pidamine samuti. Lisaks sai startida ja finišeerida otse koduukse ees - mida veel tahta? Oma üllatuseks nägin väga paljusid jooksjaid - kokku kümme umbes selle ajaga. Vahel ei näe suvel ka nii palju neid "kolleege". Kokku sai joostud 1 tund ja 5 minutit ning 14 sekundit, keskmine kilomeeter 6:31. Nii imelik, kui see ka ei ole, siis joostes pulsikell endiselt vigurdab. Alguses näitas õiget numbrit nagu, siis järsku viskas 160 kanti ja püsis seal. Kuigi jooksin kogu aeg samas tempos ja hingates läbi nina vaid rahulikult. Ja siis lõpupoole näitas mõne minuti jooksul 144, 154, 161 ja 174 ka vahepeal. Tsirkus kuubis. Suuskadel ometigi lõõtsutan natuke ja keskmine tuleb 150+. Siis eile rahulikult kulgedes ei saanud ju pulss ometi 156 olla. Aga mis seals ikka. Tehnika vastu ei saa ju.

Neljapäeva õhtul sama jama pulsikellaga. Ära tüütab, aga peale 10 minutit loobusin üldse selle vaatamisest. Patareid on uued, vöö on puhas, suusas töötas korralikult. ILmselt on asi selles, et ei higista piisavalt, et vöö niiskena püsiks. pole ju kiiresti jooksnud. Joosta ei olnud nii kerge kui teisipäeval, ilmselt oli õhtusöögist liiga vähe aega mööda läinud. Samas distantsi teine pool oli jälle hea kerge, oleks võinud vabalt samasuguse tiiru veel teha. Sisse jäi seekord ka tõus Maarjamäe memoriaali juurest alt üles Lauluväljaku taha. Selline mõnusalt pikk ja järsk. Kuna teisipäeval oli sõrmedel jahe natukene, siis panin jooksukinnaste asemel paksud suusakindad. Hea on, kui miski ei häiri - külm, hõõrumine, valu vms. Kokku sai joostud 10,1 km, aeg 1:06:42 (6:36).

Laupäeval võtsin veel väheke aega muude toimetuste vahelt, et natuke silgata. 8,91 kilomeetrit tuli kokku, aeg napilt alla tunni 59:55 (6:43). Seega tuli selline kerge jooksunädal. Suusad ilmselt võib ära pakkida selleks talveks. Pole mingit mõtet käia suusatamas suusatamise pärast lihtsalt. Kuigi Pirital ilmselt saaks veel ukerdada kunstlumel.

10.2.14

Päike käib kõrgemalt.


Juba on asi parem - tööle tulles ei ole enam kottpime ja ka õhtul kontorist lahkudes ei ole enam selline tunne, nagu oleks kott pähe tõmmatud järsku. Seega on lootus, et ka sel aastal saabub kevade:).

Vahepeal olen natukene suusatanud. Aga tundub, et Tartu suusamaraton jääb ikkagi ära sel aastal. No mis siis ikka, ega looduse vastu ei saa. Kuigi olen kõvasti harjutanud, kui võrrelda seniste suusamaratoni eelsete aegadega.

Esmaspäeval "uisutasin" 10,54 kilomeetrit, ehk siis kolm kunstlume ringi Pirital. Aega läks 50:40 (12,5 km/h), pulsike 152/171.
Teisipäeval sama koht ja varustus, aga neli ringi ehk 14,1 km. 1:08:30 kulus selle distantsi läbimiseks (12,4 km/h), pulsinumbrid seekord 150/170.

Ehk siis kiirust pole ollagi, kuid see-eest on pulss kõrge. Vasaku jala panen ikka väga valesti maha ja tasakaalu pole sel jalal. Hüppeliigese kandist hakkab mingit lihast koormama ja jääb valusaks seetõttu. Tuleb edasi ukerdada, et paremaks läheks. Tulin koguni nii lollile mõttele, et äkki peaks suvel rulluisutamist proovima:) Ilmselgelt tuleks vabastiili suusatamisele kasuks. Ahjaa - mõlemal õhtul oli temperatuur umbes 0 kraadi.

Neljapäeva õhtul oli jälle aega Piritale suunduda, et vabastiili harjutada. Klassikalist pole mõtet enam nühkida, sest suusamaratoni ei tule nagunii sel aastal:) Natuke tuli nagu paremini välja, rada oli ses mõttes parem, et kantis paremini - oli pehmem, kuid seetõttu oli ka libisemine kehvem. Aga oma kolm plaanitud ringikest tegin ära. Kokku läbisin taaskord 10,56 kilomeetrit ajaga 48:14 (13,1 km/h) ja suurem kiirus kajastus ka kohe pulsinumbrites - 157/174. Külma oli -4,5 kraadi ja natuke hakkas jälle varbale. Lai on see lest. Ja saapad tehakse nagu banaanid kõigile. Peab vist ikka järgmisel korral ostma 3 numbrit suuremad. Nii et saab hoo pealt sisse hüpata.

Pühapäeval taas Piritale. Sooja oli pea neli kraadi ja rada pehme ning märg. Sõidu lõpuks olid suisa sokid niisked. Ja märg lumi kogunes suuskadele, nii et need muutusid umbes poole raskemaks kui muidu ning aeg-ajalt tuli suuski vastu maad kõvasti lüüa, et need kergemaks muutuks. Aega pikalt ei olnud, seega tegin oma tavapärased kolm ringi ja koju telekasti ette tagasi:) Et siis 10,53 km ja aega 50:57 (12,4 km/h), pulss 152/175. Rahvast oli seekord vähem. Ehk oli siin süü olümpiamängudel ja kehvemal ilmal.

Seni suuskadel läbitud 141 kilomeetrit, klassikat ja uisku pooleks. Vaid korra, aastal 2010, olen Tartu suusamaratoni eelsel ajal rohkem suusatanud, toona 153 kilomeetrit:) Nii et tegelikult jõuab veel sel nädalal selle numbri ületada. On olnud seni väga intensiivne suusaasta minu jaoks:)

3.2.14

Jaanuar sai läbi!


Jajah - üks kole talvekuu edukalt üle elatud:)

Eelmisel nädalal oli  nädala esimesel poolel ikka nii külm, et isegi ei mõelnud sellele, et peaks välja sportima minema.

Aga nädalavahetuseks oli temperatuur normaliseerunud ning tuli oma lodev keha taas rajale vedada. Nüüdseks oli ka Pirital kunstlume ring valmis saanud ja sinna saigi mindud.

Laupäeval võtsin esmakordselt uued klassikasuusad kaasa ja tegin prooviks 3 ringi (suusasillani ja tagasi). Kokku tuli 10,58 kilomeetrit ajaga 1:01:15 (10,4 km/h), keskmine pulss 150. Libisemist eriti ei olnud, sest öö läbi oli värsket lund sadanud. Pidamist nagu siiski oli.

Pühapäeval tegin senise elu pikima suusatrenni ja ka klassika nagu päev varemgi. Seitse ringi, ehk 24,66 kilomeetrit, aega läks 2:11:53 (11,2 km/h)  ning pulsinumbrid 152/171. Külma oli ca 3 kraadi ning umbes kolmandal-neljandal ringil hakkas vihma tibutama:) See muidugi muutis raja libedaks, kuid ka pidamine hakkas kaduma. Kuigi alguses oli plaan teha 6 ringi, siis lasin ühe veel peale. Libisemine oli esimesel ja viimasel ringil oluliselt erinev. Mäest alla kuni 30 meetrit vist vahe suisa. Jooki kaasas polnud ja algul kartsin, et ehk tekib janu, kuid ei olnud probleeme sellise tempoga kulgedes. Kui suusad alt ära võtsin, siis avastasin, et riided on eespoolt kõik jääs. Sadav vihm oli kõik jäätunud. Samuti olid suusad jääkihiga kaetud. Ja oh seda vahvat kraapimist, mis autoparklas toimus ümberringi:) Hiljem selgus, et lennukidki suunati Helsingisse, kuna maandumisrada oli olnud nagu liuväli.

Aga muidu oli Pirital tore - palju rahvast nagu maratonil:) Noori ja vanu ja igasugu asju sai harjutada. Möödumisi, üle õla vaatamisi, laskumisel pidurdamisi, hoo pealt jäljest välja hüppamist ja raja vahetamist. Laupäeval sõites kuulsin järsku korralikku kõmakat ja arvasin, et see peab avarii olema. Oligi:(. Tagasi tulles oli läbi metsa näha juba päästeauto ja kahe kiirabi vilkureid. Hiljem uudiseid lugedes selgus, et kolm autot oli kokku põrganud ja kaks last ning üks täiskasvanu vigagi saanud. Õnneks mitte midagi rasket ega eluohtlikku.

Jaanuar arvudes:
Kõndimine 74,2 kilomeetrit.
Jooksmine 63,23 kilomeetrit
Suusatamine 60,26 kilomeetrit

Eluskaal täna hommikul 84,8 kg.

kas pole kena tihedus, kui jalutamised hulka arvata?:)


27.1.14

Ta suusatab siiski!


Eelmisel nädalal oli olukord selline, et kolmapäeval tekkis esimene võimalus minna suuski nühkima metsa vahele. Minu puhul on seda trenniks tegelikult ebamõistlik nimetada, sest ega see kõrvaltvaatajale ei pruugi päris suusatamisena tundudagi. Paganama külm oli igatahes – 15 miinuskraadi. Varustus vaba. Olin enne natuke kiirmääret suusale alla uhanud ja libiseski paremini kui eelmisel korral. Selles osas oli asi parem. Esimesed kolm kilomeetrit olid näpud väga külmad, siis soojenesid üles ja ei olnudki häda nendega. Aga neljandal kilomeetril hakkasid varbad tunda andma ja iga ringiga läks asi ainult hullemaks. Kui algselt oli plaan sõita 11 kilomeetrit, siis peale üheksandat ringi Saku rajal loobusin ja vahetasin suusasaapad talvesaabaste vastu ning  istusin autosse. Teel koju sulasid varbad üles ja oh seda „mõnusat“ valu, mis nad soojenedes tegid. Aga õnneks 5-10 minutiga oli see üle. 9 km, 42:33 (12,8 km/h), pulss 160/181. Ahjaa – „tehnika“ oli sel korral natuke parem, aga vasakule jalale keharaskuse viimine ja pikalt liuglemine on endiselt katastrofaalne. Seetõttu panin ka ühel korral siledal ja laial rajal külje maha.

  
pilt interneeduse seest võetud
Laupäeval võtsin taas pütilauad ja tokid kaenlasse ning tormasin rajale. Sedakorda klassikaliste mõtete ja varustusega. Esiisade kombel seekord jalad varustatud villaste sokkidega, mitte ultramoodsate suusasokkidega. Ja see töötas. Muidugi võis olla ka asi selles, et külma oli sel korral "vaid" -,95'C ja saapad ise on ka paksemad, kuid varbad ei vaevanud, nagu tavaliselt. Ja see on hea tunne. Tegin seepeale kohe kaksteist tiiru ehk tosin kilomeetrit. Aega läks 1:02:51 (11,5 km/h), pulss 140/175 (alguses vist ei läinud käima).

Pühapäeval sama kant ja sarnased sündmused ja samasugused olud. Distantsiks seekord 10 kilomeetrit/ringi. Tiirlesin 54 minutit ja 31 sekundit (11,0 km/h), keskmine pulss 142. Ausalt öeldes ega ma ei näe, et eriti kiiremini sel aastal klassikalises stiilis sõita võiksin ja selline see maratonitempo ka olema saab :) Kilometraaž on juba peaaegu maratonidistantsi lähedane.

23.1.14

Kõik müügiks!


Salomon suusasaapa katted S-LAB OVERBOOT

Number 43 1/3, UK 9, USA 9,5 27,5 cm. Küsiks 22€.