2.10.20

September ka läbi.

 

Sügis käes ja viirused liikvel. Nagu ikka. Õnnestus ka endale mingi vahva kriipiv kurk ja tatine nina hankida. Suurem nohu kestis terve nädala ja väiksemad järelnähud veel vähemalt viis päeva. Seda moodsat haigust õnneks siiski ei olnud.

Tulenevalt sellest pausist sain nibin-nabin kuise eesmärgi (250km) ratast sõidetud ja seega jäigi septembri kesiseks saagiks 252 kilomeetrit, millest üks kord (34 km) maanteerattaga. 82 km tuli kõndi ka juurde.

Positiivse poole peale võib kanda aga töötervishoiu tõttu arsti juures käimise, kus sain esmakordselt kiita nii kehamassiindeksi, kui ka kolesterooli tõttu :) 

 




31.8.20

August otsas.

 

Kogunes 299 kilomeetrit jalgrattal ja sellest 53 ainult maanteel. Oli metsarattaga sõitmise kuu rohkem.

Ega muud polegi lisada.


Head tuuri vaatamist!


10.8.20

Juuliga ühel pool.

 

Juuli juba üle nädala läbi, aga kirjutada pole olnud mahti, sest vaja oli ju puhata. Selleks suveks on siis nüüd kahjuks puhkamised puhatud ja ees on ootamas hall argipäev. Millele lisandub ju ka kohe külm ja hall ilm, sest september pole enam kaugel.

Sörkima jõudsin kolmel korral, kokku 15 kilomeetrit ja rattaga sõitsin 323 kilomeetrit, millest 96 metsarattaga. Projekt "Aastas 3 000 km rattaga" läheb plaanipäraselt.


Eluskaal 29. juuli hommikul


1.7.20

Juuni on ka läbi.


Möödumas on need hirmsad valgust raiskavad valged õhtud ning päevad hakkavad taas lühemaks ja pimedamaks muutuma :) Kuna sellest nädalast algas ka puhkus, siis loomulikult kallab vahvalt vihma, nii et tuleb otsida tubaseid tegevusi raamatu ja teleri kaasabil.

Panen kähku kirja, mis juunis tehtud sai. Ratast sai kokku sõtkutud 370 kilomeetrit, millest seekord suurem osa ehk 240 maastikurattal ja 130 maanteel. Metsaratta kasuks kallutas kaalukausi juba 5-6 aastat tagasi alustatud Oandu-Ikla RMK matkaraja viimane etapp, mis sai siis ka lõpuks edukalt läbitud. Sõita palju polnud jäänud, tuli grammike alla 70 kilomeetri isegi. Aga sai sellega seoses ka välismaale reisida, sest öömaja oli võetud Ainažisse:) Oli tore. Eks millalgi matkab sama õltskonnaga jälle.

Imekombel sai ka nelja korra peale juuni alguses 18 kilomeetrit jooksu kokku venitatud. Iga algus on raske. Juulis ehk jälle?


1.6.20

Maiga ühel pool.


Ujee! Karantiin on läbi ja ilmad on kohati juba päris head. Olen isegi esimese päikesepõletuse hankinud - eile, rattasõidu käigus käsivartele.

Ühe korra käisin sörkimas üle kahe kuu, pärast olid kolm päeva puusad haiged:) Ei ole julenud seda trikki rohkem korrata, aga mine sa tea, mis tulevik toob...

Kokku sai mai selline:
3,35 km jooksu
140 km kõndi
371 km ratast (sh 111 metsarattaga)

Pisut alla kahe tunni sadulas.

4.5.20

Aprill karantiinis.



Muutusi ei ole vahepeal toimunud. Istume ikka kodukontoris ja töö käib nagu laevaköögis.

Jooksma ei ole viitsinud üldse minna, ümmargune null on ette näidata. Kuidas leida mingit süütenööri selle tegevuse jaoks?

Rattasõiduga läks pisut paremini, kokku sai läbitud 287 kilomeetrit, sellest 211 km maastikurattaga ja 76 km maanteel.

130 kilomeetrit kõndisin ka maha.

Ilmad näitavad vähehaaval, kuid kindlalt, pisut paranemise märke.


1.4.20

Märts sai läbi.



Ajad on sellised, et neist kirjutada ei tahagi.

Kuiv statistika märtsi kohta:
Ratas 280 km, sellest 110 õues
Jooks 17,25 km, 3X

Jäägem terveks ja säilitage vaimujõud :)

2.3.20

Veebruar on taas läbi.


Oli küll sel korral palju pikem kui tavaliselt, aga läbi sai temagi.

Ega midagi muud ei teinud kui sõitsin natuke rattaga. Kokku 250 kilomeetrit, millest õues sai ka ühel korral 23 km tehtud. 15. veebruar märgib kindlasti kodumaise välihooaja uut rekordiliselt varajast algust. Kusagil viis soojakraadi oli umbes. Peale 40 minutit hakkasid varbad pisut jahenema, aga muidu oli täitsa sõidetav.

- elame veel


31.1.20

Aasta esimese kuuga ühel pool.


Allo-allo!

Oleme tunnistajaks seni vist soojemale ja lumevaesemale talvele. Erinevalt mõnest olen mina väga rahul:) Eks seda külma ja lund on nähtud nii palju, et vahelduseks on selline pehme talv vägagi teretulnud. Talvesaapaid pole pidanud välja otsima, sõrmed peaaegu ei külmetagi ja mis kõige mõnusam, seda õudsat läga pole tänavatel üldse olnud. Lausa lust.

Pime aeg on peaaegu üle elatud, juba saab töölt koju jalutada nii, et pole enam kott peas tunnet. Täna vaatasin huvi pärast Otepää pikka ilmateadet. Kahe nädala pärast nimelt peaks toimuma Tartu Maraton. Laupäevaks lubab +10 ja pühapäevaks +9. Võib vist juba kangemat mürki selle peale võtta, et mingit maratoni ei toimu ja saab nädalavahetuse niisama puhata.

Natuke liigutasin pekke ka jaanuaris.

Rattapukil on maha sügatud 250 km, jooksnud 28,5 km ja uisutanud 10 km. Nimelt sai ühel nädalavahetusel Pirita usiuplatsil käidud. Kõndinud nagu ikka 100+ kilomeetrit igapäevase tööle-koju rutiini käigus ja aasta alguses käisin sörkimise asemel hoopis kiirelt kõndimas, seal kogunes täpselt 42,2 km:)

Kehakaal ei ole muutunud võrreldes aastavahetusega. See on muidugi kehv uudis, aga eks ole nüüd aega natuke rohkem pingutada, kui ilmad heledamaks lähevad.


31.12.19

Head vana aasta lõppu!


Tõmbame siis aasta numbrid kokku.

Detsembris jäi liigutamine peaaegu ära, sest ilm on pime ja kole. Läbi suure ime vedasin end siiski 29. detsembri õhtul välja ja tegin jõulukuu esimese ja viimase sörgi ära.

Jooks 5,37 km :)
Kõnd 100+ km nagu ikka
Rattasõit 115 km


Aasta kokkuvõttes kogunesid sellised numbrid:

Jooksu 403 km
Ratast 2 373 km (pika puuga kõigi aegade rekord, 583 km rohkem 2018 aastaga võrreldes)
Suusk 238 km
Ujumine 12 km
Kõnd 1200+ km




2.12.19

Novembri numbrid.


Ahoi!

Viimane kuu ongi jäänud. Nagu kiuste ajas detsembriks ka lumelaga maha ja nüüd siis märtsi lõpuni maa külmas ja kärss kärnas. November oli sel korral aga tõesti meile armuline. Ei olnud ei külma ega ka lund. Selles osas läks ikka väga hästi.

November on jooksukuu? Igatahes sörkisin ma 68 kilomeetrit, mis on selle aasta rekordkuu. Mitte, et seda üldse märkimisväärselt palju oleks.

Rattaga sõitsin ka ühe korra õues, mis on päris kindlasti saavutus esimest korda läbi ajaloo novembris ratas õue viia ning ülejäänud korrad toas puki peal teleka ees. Kokku seekord 147 kilomeetrit.

Ujulasse sattusin kahel korral, mis teeb 2 kilomeetrit sulistamist.

Kolme nädala pärast hakkab päev jälle pikenema. Pidagem vastu! :)

Pilt interneedusest.

1.11.19

Oktoobriga ühel pool.


On olnud üllatavalt soe sügis seni, kuid vist üsna sajune.

Seoses mittekülmetavate varvastega, käisin ikka nädalavahetustel rattaga tasakesi sõitmas. Kui varasemalt olen üldse kahel aastal ühe korra oktoobris rattaga välja saanud, siis sel korral juhtus seda suisa viis korda. Oktoobri keskel oli temperatuur veel nii soe, et polnud rattakingadele isegi katteid peale vaja. Samas kuu viimane nädalavahetus kiskus juba väga märjaks ja jahedaks, nii et tuli pukk tuppa vedada ja seal peal juba pisut telekat vaaadata. Ilmselgelt leiab see lähikuudel rohkem kasutust, kuna ilmad on pimedad ja ülimalt suure tõenäosusega ka külmad ja muul moel ebameeldivad. Soetasin omale ka 10-korra ujumiskaardi, mis tuleb aasta lõpuks vedelaks teha. Kaks korda sai juba ka käidud solberdamas.

Kokku sai:
rattaga läbitud 185 km, sellest õues 156
joostud 55 km
ujutud 2 km
kehakaal on mõnisada grammi kergem, korra sain isegi 77,6 kg peale näidu ühel hommikul. Siit on hea edasi minna, nagu öeldakse.


Kaubandusvõrku on imekombel ilmunud imemaitsvad ja küllaltki soodsad mangod.


1.10.19

September ka selleks korraks läbi.


Suurt midagi ei teinud.
Vegeteerime niisama.

Rattaga 231,81 kilomeetrit
Jooksu 12,76 kilomeetrit
Kõndi 100+ kilomeetrit
Kehakaalust sain -1,2 kilogrammi allagi.

Rattaga on sel aastal saanud täis 1 900 km, mis tähistab uut parimat tulemust läbi aastate. Sinna jõuab veel natuke pealegi teha.

Aasta hirmsaim aeg on algamas - külm ja pime:)

Peipsi põhjakallas.

3.9.19

August on otsas


August oli osaliselt puhkusekuu seekord, millest kaks nädalat sai olla reisil, kus ei olnud kehakultuuriks mitte mahti. Seega jäid mahud oluliselt kesisemaks kui juulis.

Kokku sai:
- rattaga läbitud 212 kilomeetrit
- joostud 41 kilomeetrit
- kehakaalust -1,5 kilogrammi



Positiivse poole pealt võib ära märkida normaliseerunud vererõhu:)

Mallorca

1.8.19

Juuliga ühel pool.


Üle hulga aja tuli selline kuu, kus sai oluliselt rohkem end liigutatud kui varem sel aastal (suisa 22 päeval, 11 jooksu ja 12 ratast). Osaliselt aitas sellele kaasa nädalane puhkus kuu alguses, millest küll pooled päevad oli külm ja sadas ning rattasõit oli välistatud. Teiselt poolt jälle hilisemad head ilmad andsid jõudu end diivanilt õue ajada.

Kokku sai:
- rattaga läbitud 430,4 kilomeetrit
- joostud 69,6 kilomeetrit
- kõnnitud 100+ kilomeetrit
- kehakaalust -3 kilogrammi

Kolmel korral käisin koguni ujumas/suplemas. Haapsalu Paralepa rannas ja kaks korda sellel viimasel kuumal nädalavahetusel Peipsis. Ega muidu Eestis tavaliselt vette ei kipu. Pole külmaga suur sõber:)

Nüüd on veel kaks nädalat jäänud, siis saab kaks ja pool nädalat puhata õnneks. Ees ootab palju reisimist.



10.7.19

Juunigi sai läbi.


266 kilomeetrit ratast (8X)
11 kilomeetrit jooksu (2 X)

4.6.19

Kuhu mai sai?


Nagu varasemaltki on korduvalt juhtunud, algas maikuu jooksuga ümber Viljandi järve. Läksin eelmisel õhtul kohale, tegin turismi, kõik kena. Aga hommikul ärgates sees keeras ja enne starti tuli viis korda WC ust kulutada. Kaalusin ka juba mitte minemist, aga oli ju juba kohale tuldud ja puha. Mõtlesin, et sörgin tasakesi läbi ja ei hullu. Ainuke jama oli selles, et olemine oli ikka päris nõrk ja iga väiksemgi kiirem liigutus tõmbas pulsi üles. Nelja kilomeetri peal mõtlesin küll katkestamisele, aga arvasin, et ehk läheb paremaks, aga muidugi ei läinud, nagu hullemaks oleks hoopis läinud. Et mitte keha liigselt lõhkuda, siis julgelt mingi 70-80% distantsist sai läbitud hoopis kõndides. Kah huvitav kogemus. Üldiselt aga tuleb vähemalt teistele õpetuseks öelda, et kui ikka ei tunne end 100% hästi, ei ole vaja üldse rajale ronida.

Sellest traumast ei ole seni taastunud ning ühtegi kilomeetrit vahepeal jooksnud:)

Aga seejärel jõudis kätte Tartu Rattaralli aeg. Lühike ots, sel aastal 56 kilomeetrit. Ega midagi, stardist minema rahulikult, võtsin paarile sellile sappa, kelle tempo tundus sobivat ja ega siis muud polnudki, kui vaikselt valu anda pedaalidele. Kuna ratast kokku pannes juhtus selline jama, et kompuuter tööle ei hakanud, siis polnud aimugi millise kiirusega liikusime või kui palju sõidetud oli:) Esimene märk, mida tee ääres märkasin, pajatas sellest, et 10 kilomeetrit jääb veel lõpuni. Tunne oli kogu sõidu vältel mõnus, raskeid hetki polnud, tuul vahepeal puhus kõvemini kui tavaliselt, aga see ei seganud kulgemist oluliselt. Erinevalt varasematest kordadest, ei näinud sel korral ühtki kukkumist, ega ka langenuid raja ääres. Paar korda pidurdati grupis ohtlikult, aga kõik jäid püsti. Suur edu!

Lõpuks finišis, kui tund ja kolmveerand kulunud. Keskmine kiirus minu kohta rekordiline 32 km/h. Pulss seekord 160/179. Ehk siis alla punase keskmine, mis on vist hea küll.

Ning mitte vähem oluline ei ole see, et nüüdsest olen Rattaralli saadik. 20 korda osalenud, järgmistel kordadel saab startida erikujundusega numbri all:) Aeg lendab.

Kuivad faktid:

173 kilomeetrit ratast
12,6 km "jooksu"
100+ km kõndi

27.5.19

Aprill


Aprilli esimene pool kulus lihtsalt kohanemisele pimeda ja külma ilmaga. Teotahe täpselt null.

Kuu lõpuks tuli kokku 4 km ujumist, 11 km rattasõitu ja 56 km jooksu. Kõndimist aga jätkuvalt 100+ km, sest tööl tuleb siiski käia ja muid asjaajamise on ka.



30.4.19

Märts on juba ammu ju läbi!



Nii on, aga alati on maru raske kirjutada headest asjadest, mis juba läbi on. Eriti kui midagi sama head lähiajal ees ootamas ei ole.

Aga siiski nüüd asjast. Loomulikult ma käisin taaskord varajast suve Kanaari saartel nautimas. Seekord siis Tenerifel ja märtsi teine pool.

Nagu viimastel aastatel tavaks saanud, siis lendas Norwegian Helsingist ja sinna sai laevaga. Nimelt Eestist ju otsene liinilend puudub ning kohalike reisukorraldajate hinnad on sellised, et kaheks nädalaks minnes tuleb omapäi samu asju ostes ca 800 - 900 eurot odavam pere peale.

Kuna Tenerifele sattusin viiendat korda, kuigi vahepeal oli kaheaastane paus Gran Canaria kasuks, siis oleks nagu maale suvilasse taas läinud. Sain lennujaamast auto, sõitsin ilma igasugu abivahenditeta sutsti seekordse majutuskoha parklasse ja puhkamine võis alata.

Kohe järgmisel päeval tõin ratta omale sealt kust ikka  Tavalise odavaima voki, et pisut ringi sõita ja sadulas kena ilma nautida.

Värskendava joogi peatus kaupluse ees


Kokku sai 13 päeval seda tehtud. Kuigi rada on ikka kohati üsna raske ja siledat maad pigem võimatu leida, on rattasõit sealkandis puhas nauding. Eriti sellistes väikestes kogustes, mitte üle kahe tunni päevas.


Selle korra kiireim ja kõrgeim
Üles ja alla

Juba sealsamas Playa de las Americase kõrval läheb kohe üsna järsuks teisel pool kiirteed ja mõne kilomeetri kaugusel ookeanist leiad juba end ligi 250 meetri kõrgusel merepinnast. Näiteks sellest kohast, kus allolev pilt tehtud on, oli kõrgus 241 meetrit ja 1,2 kilomeetrit mööda teed allpoole oli kõrgus 88 meetrit. Seega 1,2 kilomeetriga sai tõusta 153 meetrit ülespoole.

Allpool Tenerife suurim kuurort.
 Päris mitu korda sai sõidetud mööda ühte teed ühest golfirajast mööda, eespool paistmas selline pilt.
Vägagi tuttav rada ja vaatepilt.

See on sealkandis mu lemmikrada, tee on lai, liiklust on vähe, ning tõus on enam-vähem talutava nurgaga :) Alla tulles saab jällegi päris hea hoo sisse, kuna kurve on vähe. Pildi peal on üsna raske aru saada sellest nurgast, aga igal juhul on tee ääres olev bussipeatus miskipärast viltu ehitatud.

Kerge kaldega tee

Sama teed pidi edasi üle kiirtee minnes, satub aga mingile kitsale teele, mis üles mägedesse viib. Seal läheb jälle tõusunurk juba selliseks, et hing ripub paelaga kaelas. Kui hoolikalt allolevat pilti suurendada, siis näeb vasakul pool sellist kividest müüri, mille juurde välja matkasin, kõrgus seal 418 meetrit.
Müüri taga väike maja.

Rattaga on võõral maal, kui teed (liiklus) vähegi kannatavad, vägagi mõnus ümbrust avastada. Näeb selliseid kohti, kuhu muidu ilmselt ei satuks.

Lihtsalt üks ülekäigurada Adeje (vist) külakeses.

Lisaks väikestele rattaga matkamistele sai tehtud ka üheksa hommikust sörgiotsa. Hästi lühikesed ja kerged, veel enne homikusöökigi. Ahjaa, Tenerife üks suurim vaatamisväärsus on kahtlemata El Teide vulkaan. Reeglina katab selle tippu talviti ka valge lumemüts, kuid sel talvel ei olnud seda veel olnud. Seega oli üsna vahva näha, et ühel hommikul sörkides selgus, et üleval mäetipud valged. Vajab suurendamist oluliselt see pilt, sest mööda sõiduteed on sinna mäe juurde üle 45 kilomeetri:)

Kaugel-kaugel El Teide valge tipp
Järgmise pildi tegemiseks sõitsin muidugi autoga kohale, aga nägin teel ka päris mitut uljast ratturit veel üles sõitmas. Mul tekkis tõsine mure nende pärast sest kusagil 1 500- 2 000 meetri peal oli paks udu ja kerge vihm, kuna sõit käis pilvede sees. Nähtavus oli autoaknast kohati vaid 10-20 meetrit, sooja 6-8 kraadi. Aga ju nad ellu jäid :) 

El Teide, Tenereife kaubamärk nr 1.

Märts numbrites:

100+ km kõndimist
1 km ujumist + reisil ookeanis ja basseinis suplemine
41 km jooksu
472 km ratast
14 päeva jutti sõin grillitud sardiine :)

Väike stiilinäide Kanaari dieedist:







5.3.19

Veebruar läbi.


Nonii, kuigi täna ajas kohutava koguse seda ebameeldivat lund jälle maha, siiis kevad ei ole enam kaugel. Eriti veel arvestades asjaolu, et pea nädala pärast õnnestub kaheks nädalaks suve nautima minna.

Mis siis veebruaris toimus? Pisut sai ikka liigutatud:

suusk 94 km
ratas 70 km
kõndimine 111 km
ujumine(!) 2 km

Sinna sisse jäi ka Tartu Maratoni poole distantsi läbimine. Ja imekombel sai ka paralleelblogijat edastatud.

Endomondo näitas distantsiks 32,66 km, aega läks läbimiseks 2:42:25, keskmine kiirus 12,07/ km/h, tippkiirus 55,47 km/h. Keskmine kilomeeter 04:58, kiireim 01:05 :)

Kuna sõit oli üsna lühike, siis ei hakanud kauplusi rahaga nuumama, vaid panin ise libisemiseks flooriga kiirmäärde alla ja pöidlaga kliistri laiali ja oligi valmis. Tuleb öelda, et libises ülimalt hästi ja alguses pidas ka, esimesed tõusud sai täiesti probleemideta otse üles kõndida:) Kusagil peale 20 kilomeetrit oli aga kliister kulunud ning enam suurt pidamist polnud. Aga ei olnud hullu. Eesmärgiks oli rada läbida võimalikult rahulikult, kõik tõusud kas kõndisin või sõitsin võimalikult vaikselt üles, et mitte pulssi punasesse ajada. Kiiret ju polnud kusagile. Seega säilis terve sõidu jooksul hea enesetunne ning ka viimasel suuremal tõusul 5 kilomeetrit enne lõppu võis veel rõõmus ja roosa välja näha.

Pilt napsatud ainult selle postituse jaoks https://www.sportfoto.com lehelt.
Autor: Imre Avaste 


Negatiivse poole pealt peab lisama, et väga paljud suusahuvilised ei oska üldse laskuda, pea igal laskumisel rullis end keegi maas. Endal õnnestus jamasid vältida ja ühtegi ohtlikku olukorda ei tekkinud. Alguses muidugi tuli laskumistel seista, et alt auk kukkujaist puhastuks, enne kui ise alla sai lasta.

Mine tea, ehk lähen veel kunagi suusatama...