21.10.14

Hädapärane kokkuvõte.


Lisaks laisklemisele (29. septembrist 10. oktoobrini ei liigutanud lillegi) olen vahepeal natukene ikka jooksmas ka käinud.

11. oktoober: 10,22 km 1:01:26 (6:01)
14. oktoober: 12,01 km 1:09:10 (5:46)
16. oktoober: 9,52 km 51:08 (5:22)
18. oktoober: 6:24 38:45 (6:13)
20. oktoober: 8,28 km 47:47 (5:46)
Et parem natukene, kui üldse mitte midagi.

Vahepeal oli mingi uitmõte, et peale Berliini maratoni ajan maastikuratta kah välja ja sõidan sellega natukene. Nüüdseks aga on see plaan maha maetud. Liiga halvad ilmad ja pime ka, ning nädalavahetustel, kui valge aeg, käin pigem jooksmas veel. Seega loen rattahooaja lõppenuks. Tegelikult lõppes see juba 01. juunil Tartu Rattaralliga. Peale seda ei olegi sel aastal paraku sadulasse jõudnud. Kilometraažiks jäigi vaid 854 sel aastal. Mis seal's ikka.

Nädalavahetusel pakkisin suvekingad kappi ning ühtlasi tõstsin talvised jooksutossud välja. Kaugel see aeg ikka on, kui tänavad läga täis ning on vaja jalgu kuivana ja soojana hoida. Vahel ehk naeladki alla kruvida.

Mis siis edasi? Võib juhtuda, et lähen 01. novembril Nõmme-Harku metsajooksule. Aga pean veel mõtlema, kas on mõtet selle eest raha maksta:) Ega kokkuhoid pole koonerdamine.

No ja siis on ju veebruaris Tartu maraton tulemas. Seoses sellega on suur võistlus käima lükatud. Konkurendi hirmutamiseks ütlen, et läbin sel korral raja viie tunni alla:) Tuleb seetõttu hoida keha liikumises ja mitte liiga palju kaalu talvega juurde koguda.

PS! priit on jobu ja ta ei häbene seda avalikult kuulutada.



6.10.14

Berliini maraton 2014.


Juba üle nädala on möödas ja ikka ei mingit kirjutist. See tundub juba raskem, kui maratoni läbimine:) Viimane aeg on see võlgnevus ära õiendada.

Alustame siis algusest.

Reede varahommikul äratus, takso ja lennujaam. Lennuk väljus kell 07:40. Mulle lendamine eriti ei meeldi, nii pehmelt öeldes. Õigesti väljendudes kardan ma alla kukkuda. Otseselt lendamise vastu ei ole midagi tegelikult. Viimasel ajal on ikka oluliselt kergemaks läinud, varemalt pidi end ikka kõvasti motiveerima ja doseerima, et tunne natukenegi kergem oleks. No ja Riia kohale jõudes öeldi siis läbi valjuhääldite, et tiheda udu tõttu, tuleb meil mõnda aega siin üleval tiirelda, enne kui alla saab. Kokkuvõttes kestis see tiirutamine suisa pool tundi. Udu oli tõesti tihe, kui lennuki aknast maapind paistma hakkas, oli seda heal juhul ehk 50-100 meetrit allapoole näha. Loomulikult oli selle ajaga terve lennukitäis inimesi ärevil, et jätkulennule ei jõua. Nii meiegi koos reisukaaslasega. Lennule Berliini oli pealeminek alanud juba 10 minutit tagasi sel hetkel, kui rattad maad puudutasid. Vilka sammuga lennujaama ja siis selgus, et tiheda udu tõttu meie lend siiski veel ei välju ja uus informatsioon tuleb poole tunni pärast. Ja siis poole tunni pärast, ning siis ei tulnud enam mingit infot peale. Tiksusime niisama ja rüüpasima kohalikku "kalja". Lõpuks siis kolm tundi peale õiget aega oli ka meie lennuk valmis lendamiseks. Selgus, et see ei saanud üldse Rootsist tulemagi hommikul, samuti udu tõttu. Saabumine Berliini läks rahulikult. Lennujaama eest leidsime kenasti bussi, mis meid südalinna viis ja sealt metrooga seiklesime edasi hosteli juurde. Etteruttavalt võib öelda, et kogu ühistranspordisüsteem on lihtne ja kenasti toimiv.

Ilmselt on vene keelt oskav elektrik vajalikud tähed pulli pärast välja lülitanud.

Kotid hostelisse visatud, asusime teele endise Tempelhofi lennujaama poole, kus asus võistluskeskus ning kust pidime numbrid kätte saama. Oi-jah, see oli tehtud tõsiselt raskeks! Kogu lennujaam tuli otsast lõpuni läbi traavida ja kõige viimases angaaris sai numbrid lõpuks kätte. Kogu matk võis seal olla kogunisti kaks kilomeetrit pikk. Numbri kättesaamiseks tuli esitada meilile tulnud kinnitus ja isikutunnistus. Samuti kleebiti numbri kättesaajale ümber käe pael, mis pidi samamoodi tagama koos numbriga sissepääsu stardialasse. Kogu see reedese päeva lendamine, linnas kondamine ja numbri kättesaamine oli nii kurnav, et meil oli paganama hea meel, et maratoni start ei ole kohe järgmisel päeval.

Tempelhofi lennujaam. Suletud. Maratoni Expo.
Laupäeva hommikul ärgates läksime kõigepealt kõrvaltänava kohvikusse sööma. Võileivad, saiakesed, kohv-tee. Selline tore kohake. Üldse oli seal lähikonnas palju selliseid asutusi. Saiakeste ja võileivakultuur on Euroopas tugev. Igatahes maitses hea. Tagasiteel sattusime peale olukorrale, kus vares võttis ka hommikueinet mõnusasti.

Sõja jäljed on Berliinis endiselt näha - näljane vares peab leppima vaid rotiga.

Seejärel vedasime end "hüppa-peale, hüppa-maha" bussi peale ja tegime Saksamaa pealinnale tiiru peale, vaadates olulisemaid paiku. Tuleb öelda, et nii mitugi kohta kattus järgmisel päeval joostud maratonirajaga. Oli täitsa põnev. Meeldib kohe, kui saab silmaringi laiendada ja infot teadjamate käest ammutada. Loomulikult tuli pidevalt juttu Berliini müürist, mis rajati 1961 aastal ja lammutati alles 1989. Linn on ikkagi üsna traagilise looga, noh nagu meie enda elugi siin oli veel mõnikümmend aastat tagasi.

Berliini müüri jäänused. Ühel pool oli õitsev sotsialism ja teisel roiskuv kapitalism. 

Tegelikult olen ma korra varem ka Berliinis käinud, aasta oli siis 1988 ja riik oli DDR veel. Tuleb aga tõele au anda, et ma ei mäleta peale Brandenburgi väravate juures ja teletornis käimis mitte midagi sellest pooleteisest päevast. Seda enam oli seekord uudistada ja kõrvade vahele jätta.

Berliini teletorn.

Linnale tiir peale tehtud, sättisime end laupäeval toimunud rullusiumaratoni vaatama. Pole varem kunagi sellisel võistlusel käinud. Päris põnev oli jälgida suuri kiiruseid esimeste esituses ning suure pundi möödavuhisemisel tekkivat tuult tunda. Aga muidu, antagu mulle andeks, on rulluisumaraton paras sutsakas päris, ehk siis jooksumaratoni kõrval. Esimesed tuhisesid raja alla tunni läbi ja vähegi rohkem treeninud said pooleteise tunniga hakkama. Pika kestva pingutusega pole siin suurt midagi pistmist. Ja muidugi mängib oma osa ka tehnika ja rahakott.

Heitlus kolmandale kohale 400 meetrit enne finišit.

Saksamaal olles ei saa üle ega ümber vorstidest. Endal õnnestus ikka mõnel korral nendega maiustada. Ei olnud halb:) Samuti lasime hea maitsta kebabidel ja aasia köögil. Igati rahvusvaheline linn on see Berliin. 

Tšempionide eine päev enne starti.
No ja siis oligi aeg varaseks magamaminekuks. Pühapäeva hommikul varajane äratus, söök hosteli all lobi-baaris makku, väheke pikutamist ja stardi poole teele. Hostel saigi valitud seal seetõttu, et stardini oli umbes kilomeetrike jalutamist ning ka hinnaklass oli muidugi sobilik.

Hommik oli üsna jahe + 8'C, kuid päikesepaiste ja täielik tuulevaikus. Jõudisme ilusasti kohale, istusime, puhkasime, valmistusime. Mingi hetk oli aeg riided maha ajada, olin kaasa võtnud vihmakeebi. Selle all oli hea olla, ei hakanud külm. Aga stardis oli küll ja veel näha inimesi, kes selle temperatuuri käes lõdisesid ja kananahksed olid. Startimisest niipalju, et see oli jagatud kolme suurde lainesse. Esimeses oli mitu gruppi juba - maailma eliit, eliit, niisama tugevad jooksjad, natuke nõrgemad ja lihtsalt head jooksjad:) Neile anti start kell 08:45. Mina olin teises laines ja selle teises, ehk nõrgemas grupis, isiklikud rekordid vahemikus 3:50 ja 4:15. Meile anti stardipauk kell 08:55 ja tegelikult kulus mul veel pisut üle viie minuti, et stardikanga alla jõuda. Kolmas grupp startis meist veel 10 minutit hiljem, sinna kuulus ka minu reisikaaslane. Enne starti loobiti teeääred ja kõnniteed täis vihmakeepe ning vanu riideid, mida sooja saamiseks stardi eel kasutati. Hiljem olevat teine Berliin neid seal hoolsasti lapanud. Ilmselt jagus neid seal tuhandele vähemalt.

Ja siis see algas. Kokku 40 000 inimest läks eelpoolnimetatud vahedega rajale. Nägin enda ees nii sajakonna meetri kaugusel nelja tunni õhupalle ja otsustasin neid silmis hoida. Iseenesest oli soov neist natukene kiiremini joosta, sest 5:40 tempo tundus õige pisut aeglane. Samas olin eelmisel päeval õnneks langetanud ostsuse, mitte kaasa minna 3:45 õhupallidega. Nii ma siis vaikselt oma kella järgi tiksusin ja jooksin. Üheksandal kilomeetril möödusin 4:00 õhupallimehest, kaheteistkümnendal järgmisest samasugusest. Enesetunne oli suurepärane. Ilmast rääkides, siis peale teist kilomeetrit oli juba väga soe. Peale viieteistkümnendat hakkas palav ning asusin otsima tänavatel varjulisi kohti, kus joosta. Ja märkamatult oligi poolmaraton joostud, aeg 1:57:18. Kuskil 25 kilomeetri peal tuli esimene raskem hetk. Siis otsustasin, et enne ikka pole häda midagi, kui 2/3 joostud on, ehk siis 28 kilomeetrit. Ei olnudki hullu. 27ndal jagati geele ja midagi õunapüree-laadset. Power-Bar nimelise kaubamärgi oma. Õunavärk ei mekkinud. Võtsin kilomeetri jooksul mõned suutäied, kuid vähemalt pool viskasin ära. Geeli toppisin taskusse. No ja siis oli käes 32 kilomeeter. Ja siis järsku läks raskeks, jalad rasked, paganama palav (kuskil 18-20 soojakraadi varjus, päike ja tuulevaikus), ramm otsas. Nüüdsest lajatasin igas joogipunktis paar topsi vett pähe ning mis siin salata, 32 ja 35 peal teeninduspunktides suisa kõndisin natuke juues. 32-37 kilomeetri oli ka seekord raskeim osa, tempo kukkus suisa üle kuue minuti kilomeetri kohta mõnel kilomeetril. Vahepeal imesin ka geeli sisse. Kuigi ma ei oska öelda, kas sellest ka mingit abi oli. Aga ma proovisin sisendada endale, et enne 35 kilomeetri läbimist ei virise, sest siis pidi ju maraton alles algama. Kui lõpuni jäi viis kilomeetrit, siis läks kuidagi kergemaks. Mõtted, mille kuradi pärast ma siin end piinan, asendusid mõtetega, et vaid maksimaalselt pool tundi ongi vastu pidada ja olengi kohal. 

Brandenburgi väravad, endised ida ja lääne lahutajad. Finišini on siit veel 300 meetrit.

See lõpuots meenutas jälle natuke jooksmist, aga kaks kilomeetrit enne lõppu tõmbas taas korraks väikese piduri peale. Õnneks sellest sai ruttu üle. Ausalt öeldes, ega rajal liikudes liiga hästi aru ei saanud, mis mu aeg on. Unustasin vaatamata, kaua mul peale stardipauku aega kulus, et oma aega arvestama hakata. No ja kellad rajal olid kõik Keenia meeste järgi käima pandud:) Aga ma teadsin, et liigun natuke alla nelja tunni tempos. Ja oligi päästev finiš. Kõige valusam kehaosa, mida üldse liigutada ei tahtnud, oli vasak õlg. Olin üks vähestest finišis, kes loobus pakutavast kollasest kilest, mida peale tõmmata. Selle asemel tõmbasin ka omal särgi maha ja istusin riietumistelgi taha varju. Esimesed kümme minutit oli päris raske ikka seal olla. Siis hakka  kergemaks minema. Ning kaks sponsorijooki aitasid tegelikult päris hästi taastuda.


Päris joodav asi, julgen soovitada.

No ja siis sain paralleelblogijalt sõnumi, et aeg oli 3:55:58, mis ühtlasi tähistab ka uut rekordit. Tore on! Kokkuvõttes sain umbes 40 000 jooksja hulgas 10941 koha. Olgem ausad, hostelis teisi jooksjaid nähes, arvasime, et oleme vormituimad üldse ja hea kui viimase kümnendiku hulka platseerume:)

Siit on siis näha ajad ja kiirused viie kilomeetri kaupa. Kahjuks ei leia kuskilt materjali, kuidas kohad ajaga muutusid. Stockholmi maratonil oli see tore lisa. Väga suuri kõikumisi kokkuvõttes ei olegi.

Splittime of daytimediffmin/kmkm/h
5 km09:28:0500:28:0128:0105:3710.71
10 km09:55:5800:55:5527:5405:3510.76
15 km10:23:4201:23:3927:4405:3310.82
20 km10:51:2201:51:1827:3905:3210.85
Halb10:57:2201:57:1806:0005:2910.97
25 km11:19:0202:18:5821:4005:3410.81
30 km11:46:5302:46:4927:5105:3510.77
35 km12:15:0203:14:5928:1005:3810.65
40 km12:43:4203:43:3828:3905:4410.47
Finish12:56:0103:55:5812:2005:3710.68


Infoks veel niipalju, et kui esimese poole aeg oli 1:57:18, siis teine oli 1:58:40. Nii et enesetunde poolest kohutavale ärakukkumisele vaatamata, ei tulnud see teine pool tegelikult õnneks väga halvasti välja. Kokkuvõttes olen muidugi rahul tegelikult.


32 ja 37 kilomeetri vahel mõtlesin korduvalt, et jooksmine on porno!

Mis ma siis kõrva taha panin? Ei midagi uut! Et edukat maratoni läbida, tuleb treenida. Ja natuke rohkem, kui mul oli viitsimist ja aega. Ning pikki jookse on vaja teha rohkem. Vähemalt 3-4 sellist 28-32 kilomeetrist otsa peaks läbima enne. Keha vajab harjumist pika koormusega. Mitte et see oleks olnud midagi sellist, mida ma varem ei teadnud. Rahvast oli väga palju. Terve jooksu ajal oli kaugeim jooksja minust maksimaalselt 2-3 meetri kaugusel. Pidev inimlint kulges stardist finišini.

Peale jooksu vedelesime õhtul "rannas".

Kokkuvõttes oli tore reis. Ainult et tagasi tulle pidime pea viis tundi Riia lennujaamas aega parajaks tegema ja jälle "kalja" jooma. Ning Tallinnas maandudes oli kõva tuul ning lennuk kõikus ja rappus päris muljetavaldavalt.

Kui jooksu ajal arvasin raskematel hetkedel, et nüüd maratonidest aitab ja võiks piirduda lühikeste poolmaratonidega, mida jõuab ju igal ajal ära joosta, siis paari tunni pärast peale finišit oli see tunne kadunud...



25.9.14

Sügis on lõikuse aeg.


Teisipäev, 23. september. Kui tervet rehkendust teha ei jõua, siis tee pool.

Täna algas sügis. Ja millise pauguga. Ärkasin 06:58, sooja näitas akna taga 5,6 kraadi. Ajasin riided selga ja ka kindad kätte. Kodutänaval ei olnud hullu, aga nii kui mere äärde jõudin, oli hullumaja lahti. Pirita suunal joostes oli tuul vastu, kerge suunaga mere pealt. Ma olen küll varemgi tuulega jooksnud, kuid see oli küll tugevaim üldse. Kõrvaklappides uudised just rääkisid, et rannikul puhanguti 15-20 meetrit sekundis ja eks see nii oligi. Selline tunne, nagu jookseks pidevalt mäest üles. Ettepoole kaldus, lisaks kõigutas tuul ka külgedele, nii et tagant vaadates jäi ilmselt mulje, nagu oleks jooksja asemel jooja rajale tormanud. Kahe kilomeetri möödudes keerasin ringi, ei näinud mõtet sellisel jamal. Siis oli muidugi lihtne, tuul tagant. Hea oli vaadata vastutulevat ratturit, liikus vaevu, kuid jalad käisid kiiresti. Viimasel kilomeetril tegin neli kiiremat lõiku ka sisse. Kokku siis 4 kilomeetrit, 22:49 (5:41). Kui õhtul on ilm normaalsem, siis ehk teen teise poole ettenähtust siis ära...

Neljapäev.
Hommikul 07:30 sörkima. Seekord oli ilm vähe muhedam, pea 11 soojakraadi ja tuul teisest suunast ja mitte pooltki nii tugev. Tegu siis viimase trenniga enne maratoni. Kokku 5,11 kilomeetrit, ajaga 32:20 (6:20). Praeguse seisuga on sel aastal joostes läbitud 755 kilomeetrit. Nüüd siis ongi kõik - Berliin ootab, taganeda pole enam kusagile.

Homme varahommikul lennujaama minek, vahepeatus Riias. Ja siis number vaja kuskilt üles otsida, hostelisse sisse end möllida ja linnaeluga tutvuda. Laupäeval ilmselt ekskursioonipäev "hüppa-peale, hüppa-maha" bussiga. Ei tohi ju jalgu väsitada:)

Hetkeseisuga lubab ilusat jooksuilma. Tossud vist võtan seekord uuemad kaasa, millega maratoni polegi veel jooksnud. Nüüd viimase poolmaratoi ajal ei olnud neile küll midagi ette heita, ehk see jääbki nii.





22.9.14

Õõvastav eksperiment.


Esmaspäev.
Keerulised ajad ootavad keerulisi lahendusi. Kuna Berliinis tuleb maratoni joosta varavalges, mis mulle absoluutselt ei meeldi, siis tuleb jõuga ja jõuliselt režiimi muuta, et natukenegi harjuda. Seetõttu jätsin joomata kõik head humalaveed, vaatamata jalgpalli ja kobisin 22:45 koikusse. Ja oh imet, isegi jäin vist magama 15-20 minuti möödudes. Liiga hästi muidugi magada ei saanud, sest üks tegelane ärkas kolme aeg üles ja kippus juttu ajama. Kaks nädalat ei ole liiga pikk aeg, ehk peab vastu sellise loomkatse :)

Teisipäev.
No ei ole hommikud minu jaoks. Ärkasin kümmekond minutit enne seitset ja toppisin jooksuriided selga. Telefon näitas, et +3'C on väljas, õnneks kraadiklaas siiski näitas +9'C. Siiski hakkasid paaril esimesel kilomeetril käed külmetama. Oleks vaja olnud joosta 6:00 kilomeetri kohta ja 10 kilomeetrit. Oi kui raske ja kole see oli. Jalad veel ilmselt pühapäevasest poolmaratonist tuimad, kuid hingamine ja kogu organism nii rasked, et tempo hoidmisega, tegelikult selle saavutamisegagi, oli tõsiseid probleeme. Ilma naljata, kogu see jama oli kõvasti raskem, kui pühapäevane poolmaraton kokku. Hingeldama ajas kohati. Ilmselt kui oleks sama jooksu õhtul teinud, oleks see kordades kergem olnud. Aeg siis lõpuks 59:46 (5:59) ning viimased kolm kilomeetrit olid juba kergemad ja natuke jooksu moodi. Õhtul voodisse kell 23:00, aga magama jäin ehk 25-30 minutiga alles.

Kolmapäev.
Laps ajas jälle üles enne kella nii veerand tundi, kuskil 06:45 ajal. No ja siis jooksma jälle. Kavas oli 10 kilomeetrit, ja sinna vahele 8 korda 1 minut kiiresti ja sinna vahele veel 1 minut aeglast sörki. Seekord oli tunne oluliselt parem, kui päev varem. Ilm oli ilus, päike paistis, noh, eks alguses oli ikka muidugi jälle kätel jahe. Tegin kolm kilomeetrit ühtlases tempos ja siis lõigud. Lõikude kiirus võis olla umbes 4 minutit kilomeetri kohta. Ehk siis päris jooksjate aeglane seasörk:) Kodust siis taaskord Surfiklubini ja tagasi, kokku 10:05 kilomeetrit, ajaga 54:45 (5:27). Õhtul peale tööd tööalane kuulide ja kurikate veeretamise mäng Ku:lsa:lis. Loomulikult ka joogid ja suupisted, koju ja magama alles südaööl.

Neljapäev.
Magama õhtul natuke peale 23. Uni tuli üsna kiiresti, ni 10-15 minutiga.

Reede.
Ärkasin 07:08 ja pistsin punuma. Oli juba üsna talutav joosta. Kokku tuli 8,03 kilomeetrit ajaga 46:14. Tempo pidanuks küll olema 6:00 kilomeetri kohta, kuid tuli 5:45. Ei tundunud pingutamisena, pidevalt pidi mõttes end manitsema, et tempot madalana hoida. Õhtul kokkusaamine endiste koleegidega.

Pühapäev.
Jooksma kell 09:20 hommikul. No ei saa silmi lahti nii vara ja organismi käima. Ajab suisa hingeldama ja algus on väga raske. Võib-olla ka seetõttu, et magama sain poole ühe paiku alles. Täpselt sama rada, mis reedelgi. 8,03 kilomeetrit, aega läks 46:07 (5:45)

Sel nädalal on veel plaanis kaks trenni - teisipäeval 8km ja neljapäeval 5km. No ja siis reede hommikul Berliini poole teele.

Viimaste kuude lemmikpunt hetkel. Suurepärane plaat.

15.9.14

SEB Tallinna Maraton (poolmaraton).


Esmaspäeval oli tore jalgpallipäev. Lisaks sellele, et toimus koondise kodumäng, sai enne mängu šašlõkki süüa ja õlut juua, päädis see kõik ka võiduga. Sloveenia koondis alistati hilisest väravast. Väga ilus algus valikturniirile, järgmine mäng siis võõrsil Leeduga.

Teisipäeval tuli madala pulsiga (ca 130) teha 6 kilomeetrit. Töölt koju minnes oli täiesti korralik paduvihm, aga peale kaheksat välja minnes oli sadu lakanud ja sain Kadrioru pargis oma tiirukesed ära teha. Loll linnavalitsus, eesotsas idioodist linnapeaga, oli pargi täis pannud kolemärke, mis ärgitavad inimesi jooma. Et nad kooleks. Kokku tuli 6,26 kilomeetrit, aega läks selleks 41,56 (6:42).

Kolmapäeval jooksin õhtul 10,06 kilomeetrit ajaga 59:53 (5:57). Eks ikka kodust Surfiklubini ja tagasi mööda mereäärset promenaadi.

No ja oligi käes pühapäev. Ärgates vaatasin kella ja selgus, et umbes kümne minuti pärast on võimalus esimesi maratonijooksjaid aknalt jälgida. Seda ma tegingi - vaatasin kohe terve rivi ära, algusest lõpuni. Siis vahepeal asjatasin niisama ja seejärel kaesin ära ka teise ringi alguse, kui liidrid mööda jooksid. On aga hoog neil päris jooksjail ikka sees. Imetlusväärne. Ja ega siis polnudki muud, kui seadsin sammud Vabaduse väljaku poole. Üleriided pakihoidu ja starti ootama.

Ilm oli mõnus, parajalt soe ja tuulevaikne. Kuna oli plaan läbida poolmaraton mõõdukas tempos ja trenni eest, siis hoidsin tempot 5:30-5:40 kanti. Kümne kilomeetri aeg tuli 57:10 (5:43), sealt aga tuleb tegelikult maha arvestada stardijooneni jõudmise aeg (53 sekundit on lõpuaeg protokollis ja kiibiaja vahe) Tempo tundus tegelikult kole aeglane, seetõttu võtsin tagasipöördest alates natukene kiirema tempo. Seega sai teine pool läbitud natuke kiiremini (10 km võrreldes tõusin 180 kohta etepoole), aeg kiibi järgi finišis 1:54:52 (ja kokku keskmine kilomeeter 5:26,6). Koht 1110, lõpetajaid 2671.

Oli tore trenn. Väga kerge oli sellises tempos läbida, teise ringi oleks võinud küll peale teha kohe. Kordagi ei avanud suud hingamiseks, eks see näitab, et tempo oli madal. Peale koti kätte saamist sörkisin veel kojugi (2,14 km, 6:07) ja möödusin selle käigus tuhandest 10 km jalutajastki:)


7.9.14

Kolm nädalat Berliini maratonini.


Aeg on kiirelt kadunud - trenni loomulikult pole saanud teha nii nagu oleks tahnud või oleks vaja. Aga pole hullu. Lähen ju vaid läbima ja maratoni koguma ning eeldan, et saab finišeerida võimalikult väheste vaevustega.

Esmaspäev - 01. september. Lastel siis uus kooliaasta algas. Ise tegin rahulikumalt, õhtul 132 keskmise pulsiga 8,59 kilomeetrit (6:23 keskmine). Kodus mööda mereäärt ajama, Maarjamäel memoriaali juurest üles Lasnamäele, sealt edasi Valget tänavat pidi Pallastini, Lubjast alla ja Vilmsit pidi koju. Oli hea ja kerge sörk.

Kolmapäev - 03. september. Õhtul natukene kiirem jooks algusega kell 21:00. Kadriorust läbi Lauluväljaku Lillepi pargini ja mööda mere äärt koju tagasi. Kokku 8,08 kilomeetrit, närvide rahustuseks. 5:25 keskmine kilomeeter. Enda huvides tuleb kirja panna, et kordagi selle jooksu kestel ei olnud vaja õhku ahmida, vaid kogu hingamistegevus käis rahulikult läbi nina. Pulssi ei tea. Olen ka selle aparaadiga pool ajast tülis umbes.

Neljapäev - 04. september. Kava nägi ette jooksmist  kuue minuti tempos. Kohe töölt tulles jooksuriided selga ja minek. Ahjaa, ilm oli ilus, suisa +19 kraadi. Seetõttu sai üle mitme trenni taaskord lühikeste riietega minna. Mööda kergliiklusteed jälle Pirita suunal minema. Seekord natuke kaugemale, rannahoonestki mööda. Kuue kilomeetri peal ületasin tee ja jooksin teiselt poolt tagasi läbi Kadrioru pargi. Kokku kogunes 12,08 kilomeetrit ajaga 1:12:09 (5:58). Seega igati õigesse auku läks tempo. Keskmine pulss 143.

Laupäev - 06. september. Pidanuks jooksma plaanipärased 32 kilomeetrit, aga otsutsasin, et hüppan natuke lati alt läbi. Sellel oli mitmeid põhjuseid. Esiteks, on olulise stardini vaid kolm nädalat jäänud ja igaks juhuks hoidsin natuke tagasi. Vaevalt, et tulemus seetõttu kannatab. Teiseks on nädala pärast SEB Tallinna poolmaraton, seega on kohe-kohe 21,1 kilomeetrit jälle ees ootamas läbimist. Kolmandaks lapse sünnipäeva tähistamine ja selleks ettevalmistumine. Ja ega ma siis ei käinud suure kaarega lati alt:) Läbisin siiski 25,67 kilomeetrit, ajaga 2:31:26 (5:54). Keskmine pulss 148. Teekond kulges Kadriorust Piritale, siis Kloostrimetsa, Iru, Priisle, Kuristiku, Ülemiste, Sikupilli ja lõpus Kadriorgu tagasi. Nii et päris sile maa ei olnud, mitu tõusu moodi tõusu oli ikka ka see. Täitsa hea oli joosta, ilm oli ilus (+18'C) ja vaevuseid ei esinenud. Hingeldama ka ei ajanud.

Nädala pärast siis poolik ootab jooksmist. Kiirustama ei hakka, läbin trennina, umbes kahe tunniga.

30.8.14

42. jooks ümber Ülemiste järve 2014 (14 km)


Enne kui jõuan tänase jooksuni, siis paari lausega ka kokkuvõte selle nädala jooksudest, mida tuli taaskord vähem, kui algselt plaanitud. Põhjuseks töö ja eraelu:)

Teisipäev, 26. august. Õhtune jooks peale tööd ja juuksuriskäiku:) 10,07 kilomeetrit mööda viimasel ajal tavapäraseks saanud rada. Kadriorg - Surfiklubi - Kadriorg. Kokku läks aega 58:12 (5:47). Jooksin kilomeetrid erineva tempoga: 6:20 - 5:39 - 5:04 - 6:30 - 6:06 - 5:24 - 6:14 - 4:22 - 6:22 - 5:59. Sügis on käes - hingeõhk auras joostes. Veel paar nädalat tagasi olid sel ajal kergliiklusteed inimmasside poolt ummistatud. Nüüd oli mõni üksik jalgrattur ja neist mõnevõrra rohkem sörkijaid.

Kolmapäev, 27. august. Kerge jooks Kadrioru pargis. Üsna pea hakkas vihma sadama ja sadas poole ajast. Tiirutasin mööda erinevaid teid ja radasid, sest ohutuse mõttes ei saanud kodust kaugele minna:)  Kokku sai siis sibatud 8,01 kilomeetrit, ajaga 50:50 (6:21). Vasak põlv andis natuke tunda.

Ja oligi kõik - käes laupäev:)
Hommikul oli päris korralik uni ja viitsimine starti minna nullilähedane. Mitte et oleks kaalunud mitte minemist, aga minek oli selline, et peab minema, kirjas ju. Plaan oli, et võtan kohe alguses rahulikult ja siis vaatab, mis saab. Ütlesin taustajõududele, et kuskil 1:10-1:15 vahel peaks olema eeldatav lõpuaeg. Stardis oli suhteliselt kitsas ja alguses ei saanud kohe üldse jooksma. Kuid seetõttu tuli esimene kilomeeter kohe väga kergelt 5:19. Teine läks sutsu kiiremini - 4:23, sest sai joosta ja tuli kasutada möödumisvõimalusi. Kolmas taas natuke aeglasem,  5:01, metsa all ja värava juures tekkisid väikesed seisakud. Edasi sai suurele ja siledale teele ning sai segamatult omale mugavas tempos joosta. 4:40 - 4:45 - 4:41 - 4:36 - 4:40. Siis jõudsin klassiõele järgi, ajasime sutsu juttu, võtsin natuke lõdvemalt 4:52 ja 4:55 järgmised kaks kilomeetrit. Kuigi ta soovis ühte eesolevat naisterahvast kätte saada, kellega üldarvestuses mingi kana olevat kitkuda, siis ta kaasa kahjuks tulla ei jõudnud ning läksin sutsu eest ära - 4:31 järgmine kilomeeter. No ja siis jõudsin metsa vahele, lasin sama hooga edasi, aga pehmem pinnas ja tõusud iseenesest tõmbasid natuke tempot maha muidugi.  4:54 ja 4:58 järgmised kilomeetrid ja siis see päris viimane 4:12.  Mis muidugi viitab sellele, et päris kilomeeter ilmselt täis ei tulnud. Tulemuseks 1:06:27,8 ja 313 koht (5km peal 362.). Pulss sedakorda 169/187.

Enesetunne oli täna terve jooksu ajal suurepärane. Mitte kordagi ei olnud rasket hetke, midagi ei valutanud või kuskilt ei pistnud ning alati oli tunne, et võiks natukene kiiremini joosta veel. Seega olen väga rahul tänase päevaga.

Järgmine start siis Tallinnas ja poolmaraton rahulikus tempos.

25.8.14

Puhkus läbi.


Nii on. Kahjuks. Läbi nii suvepuhkus kui ka puhkus "treenimisest".
Kuna pikemalt kirjutada kuidagi ei viitsi hetkel, siis panen kiiresti kirja, mis vahepeal tehtud on.
28. juuli – 10 km, mööda mere äärt surfiklubini ja tagasi, 59:02 (5:54)
29. juuli – 10 km, täpselt eelmise päeva koopia raja osas, 56:28 (5:39)
28. juuli – 9 km, jälle mööda mere äärt, seekord Pirita jõeni  ja tagasi, 52:17 (5:48)
01. august. See oli ulmeline jooksuots, startisin 07:30 hommikul. Ja ikka seesama rada, 10 kilomeetrit, surfiklubini ja tagasi. Seekord natuke kiiremini – 53:43 (5:22). Kuna õhtul oli suvepäevadele minek, siis seetõttu ka jooks varahommikul enne tööpäeva algust.
Esmaspäevast algas siis kauaoodatud suvepuhkus. Ilmad olid imelised.
05. august – Kadrioru park ja selle lähiümbrus, 10 kilomeetrit, 58:25 (5:49). Jooksin hommikul 9-10 vahel, sooja oli juba +27J.
07. august – selline vahva kena mereäärne koht Lääne-Virumaal, nagu Mustoja. Järggnevad päevad sai seal natuke liigutatud grillimise ja puhkamise vahele.  7,96 km, 45:15 (5:41)
08. august – 8,17 km, 50:07 (6:08), hästi rahulik jooks madala pulsiga.
09. august – 4,2 km, 25:56 (6:10)
No ja siis läkski aktiivsemaks puhkamiseks. Käisin Budapestis festivalil. Oli väga tore, nagu ikka.
Tagasi tulles jäi Helsingi lennujaamas järsku kõri kibedaks, nina hakkas nohutama. Ja loomulikult lõi kerge põletiku ka kohe põskkoopasse. Neoonroheline tatt ja muud vahvad asjad.
Ja jooksma jõudsin taas alles eile, nii et kahenädalane auk oli vahepeal sees. Oi kui raske oli, tervis pole ka veel kaugeltki 5+, aga liigutama oli vaja minna. Tegin hästi aeglaselt 12,4 kilomeetrit 1:20:59 (6:32). Kuidagi sattus nii, et jooksin kahe vihmasaju vahel ja õnnestus kuivaks jääda. Soojadest ilmadest oleme nüüd jälle ilma. Eile juba oli pikk püks jalas ja kilekas peal.
Laupäeval ootab ees Ülemiste järve jooks. Vaatab, teeb kuidas tunne on. Head tulemust ei ole oodata, aga see ei morjenda mind küll kuidagi.



28.7.14

Kuidas ma ümber Saadjärve ei jooksnud.


Laupäeval käisin Peipsi ääres suvitades korra hommikul sörkimas. Oli juba siis päris soe ja ka 2,26 kilomeetrit ülirahulikult sörkides võttis mahlad voolama. Kuna Saadjärv ei olnud kaugel, sai pühapäeval siiski kohale mindud. Võtsin numbri välja ning katkestasin kohe ja käisime hoopis Jääaja Keskuses uudistamas ning järve kaldal jäätist söömas. Sooja oli 17 minutit peale starti Jääaja Keskuse infotahvli andmetel 32,3 kraadi. Ei, ma ei tahtnud minna oma tervist ohtu seadma sellise kuumaga.

Pilt võetud siit: http://www.ahhaa.ee/jaaaja-keskus-2013/
Jooksul oli vaid 416 lõpetajat (Pühajärvel 736 ja Harkus 813), stardiprotokolis 580. Seega 28% ei startinud või lõpetanud. Loodetavasti jäid kõik terveks. Paraku juba eesotsas lõpetades nägin ühte, kes viimased sada meetrit läbis vaarudes ja silmad pahupidi ning teadustaja talle juba ette kiirabi kutsus.

Võitis Ibrahim Mukunga, kes edestas teist kohta 4 minuti ja 5,5 sekundiga :) Tegu siis Tiidrek Nurme treeningupartneriga.

25.7.14

Treenime-treenime, päevi puhkuseni veerime.


Teisipäev, 22. juuli - Kava nägi ette 10 kilomeetrit fartlekki maastikul. Fartlek on rootsi keeles väidetavalt tempoga mängimine, mina tegin seda maavillaselt, ehk siis iga kilomeetri lihtsalt erineva tempoga joostes. Maastikku oli keeruline leida, polnud autot täna, et sõita Piritale või Järvele. Seetõtu tuli leppida Kadrioru pargi ja Lauluväljaku kandiga ning mereäärse promenaadiga. Ilm oli ilus +23'C, päikesepaiste. Startisin õhtul peale tööd, enne muidugi tuuri etapilõppu ära vaadates. Nibali kindlustas juhtpositsiooni, Kangert oli ka kenasti pildil kuni viimase tõusu lõpuotsani. Lõpulaskumine oli selline, et diivanil lebades ajas endalgi pulsi üles ja adrenaliini möllama. Kes korragi kasvõi kümmekond kilomeetrit mäest laskunud, teab ilmselt, millest jutt käib:) Aga kokku läbisin siis 10,38 kilomeetrit, ajaga 56:05 (5:24). Pulss küllaltki kõrge keskmiselt - 157. Võib ka olla natuke vale. Kell ikka viskab villast. Ja kilomeetrite ajad ka: 6:02 ; 5:55; 4:23; 5:57; 6:02; 4:09; 6:04; 4:04; 6:13; 5:21; ja lõpuots 1:54. Ujee. Mina ja 4: 09 ja 4:04? :) Kusjuures ei pannud üldse viimast välja. Tundub, et kaugel pole aeg, kui lasengi ühe kilomeetri alla nelja minuti. Pole seda oma paarkümmend aastat teinud. Olgem ootel.



Kolmapäev, 23. juuli.
Oo jaa. Sooja oli 28 kraadi, päike. Parim ilm mäkke lõikude jooksmiseks:) Kodust sörgiga minema, jälle Lasnamäe alla, kus mööda Lubja tänavat üles oli vaja joosta 10 X 40 sekundit kiiresti mäkke. Päev varasemast jooksud olid jalad sutsu pehmed ja tuimad. Seega lisaks ilmale veel üks segav asjaolu. Lõigud tehtud, siis sörgiga koju tagasi. Kokku läbisin 5,68 kilomeetrit ajaga 39:04 (6:53). Ei olnud pooltki nii hull, kui ma arvasin.

Neljapäevane trenn jäi vahele "tervislikel" põhjustel. Võib-olla lähen homme hommikul kergele sörgile. Pühapäeval peaks tegema tiiru ümber Saadjärve. Järvejooksude sarjas on ju hulk inimesi kirjas. Natuke hirm on selle 30+ ilma ees, mida lubab. Ei ole just liiga hea ja tervislik jooksuilm.

Ja ees on ootamas viimane töönädal enne puhkust.