85. Suurjooks ümber Viljandi järve.

Kõrvemaa jooksu järelmõjuna olid esmaspäeval ja teisipäeval jalad siiski üsna kanged. See'p on see, kui kuu aega pole saanud lille liigutada ja siis on vajadus järsku kohe 16 kilomeetrit maastikul silgata.  Ahjaa - lisaks ülahuulele muidugi, tekkis ohatis ka alahuulele. Täismäng! Aga võtsin end siiski kokku ja käisin teisipäeva õhtul kergel jooksul, et lihaseid pehmendada. Kolmapäeval olidki jalad paremad. Kokku läbisin 5,56 kilomeetrit Kadrioru pargis ja selle lähiümbruses. Aega läks sellega 33:19 (5:59 km.). Aprillikuine panus treeningutele oli pea olematu. Jooksu siis 21,5 kilomeetrit ja ratast 47, kõndimist 66.

Ja nagu ikka esimesel mail, tuleb end varahommikul Viljandi poole sättida, et järvele joostes tiir peale teha. Ärgates näitas telefon, et õues on +1 kraadi. Ega siin midagi mõelda ei olnud. Kotitäis sooje riideid kaasa, osaliselt selga ja minek. Mõnikümmend kilomeetrit enne Viljandit hakkas ka vihma sadama. Ühesõnaga - täismäng. Etteruttavalt võib öelda, et jooksu vältel oli 4 kraadi "sooja" ning tibutas või sadas. Olen umbes kümmekond korda Viljandis käinud ja täna oli kindlasti kõige külmem ilm. Üldse oli see alles kolmas kord joosta seal pika riidega. Ülejäänud aastatel on kannatanud lühikesega joosta. Mõnel aastal on päikesest põsedki punaseks saanud. Muidugi oli ka seekord kliimapõlgureid, kes jooksid lühikeses dressis. Minu komplekti kuulusid igatahes põlvikud, pikad püksid, pikk särk, kilekas selle peal. No ja loomulikult nokats, buff ja kindad. Kordagi ei olnud sellist tunnet, et palav oleks. Iga riideese oli omas kohas ja paras sellise ekstreemse jooksuilma jaoks. Aga jooksust ka. Kuna pikk paus on olnud, siis ei julenud arvata, et palju alla 1:05 suudan joosta. Tegelikkuses ei olnud asi nii hull. Üsnagi korraliku tempoga (enda jaoks) minema, see tundus sobivat ja katsusin seda hoida. Üldiselt õnnestus. Jooksin igalt poolt nii-öelda suurema ringi. Peale esimest suurt tõusu teisel kilomeetril pöörasin paremale majade vahele ja esimese joogipunkti järgselt otse edasi, mitte metsa vahele sopa sisse. Peale kuuendat kilomeetrit oli väike auk enesetundes, kuid kraavist läbironimise järgselt võtsin tõusu veidi kergemalt ja sealt edasi ei olnud hirmu, et tempo kukuks ja kohale ei jõuaks. Finišis olin netoajaga 57:46, millega tuleb rahul olla. Teine jooks ju enam-vähem sel kuul. Koht esituhandes ja pulsinumbrid 169/185. Kuna täpne distantsi pikkus on teadmata, siis keskmise kilomeetri aega ei oska öelda. Umbes 5 minutit.

Nüüd siis loodetavasti saab nädalakese natukene valmistuda ja järgmisel pühapäeval ootab ees ots Otepäält Elvasse. Mitmes kord? Kurat seda teab. Ilmselt ka kuskil kümne kandis. Võib-olla sutsu rohkemgi.