Tartu Rattaralli 2014 ehk hirmul on suured silmad.

Kõigepealt kokkuvõte, mis toimus viimasel nädalal enne Rattarallit. Lühike vastus on - mitte kui midagi. Esmaspäeval oli veel talutav ilm, käisin õhtul jalgpalli vaatamas staadionil. No ja järgmised päevad teisipäevast neljapäevani olid jälle kindailmad. Vihma sada ja tuul puhus ja trenni rattaga küll ei kippunud niimoodi. Seega oli igasuguses füüsilises tegevuses kena nädalane auk.

Aga pühapäeva hommikul kell 6 oli äratus, sõber autoga paarikümne minuti pärast ukse taga, rattahoidja ja ratas autole katusele ja suund Tartule. Ilm oli päris kehvake, sooja oli 9 kraadi, Tartusse kohale jõudes 10. Ega päeva peale palju paremaks ei läinud, finišis oli 12 kraadi. Sõitsin pika särgiga, kuid oleks tegelikult pidanud selle alla või peale veel ka lühikese panema.

Tänu varasemalt neljateistkümnel korral läbitud lühikesele distantsile sain stardikoha viiendasse gruppi (1000-1500), üldse oli neid seitse. Kui mõned vaatasid ja nägid seal konkurente, siis mina kaaskannatajaid, kes lähevad raskele katsumusele vastu. Start! Kohe liikuma hakates selgus, et kompuuter ei tööta. Ilmselt oli andur läinud kellegi tagaratta vastu seal stardikoridoris, kus oli päris kitsas. Nii ma siis liikusin, täielikus teadmatuses, milline on liikumiskiirus või kui palju on sõidetud. Aga mis seal ikka. Plaan oli nagunii kulgeda rahulikult ja võtta end kuskile gruppi, et saaks ikka läbi sõita selle kohutavalt pika maa. Enne seda sõitu olin kaks korda läbinud Rattamaratoni 89 km ja sel aastal korra 82 kilomeetrit. Seega ees ootas 51 kilomeetrit teadmatust, et kuidas keha reageerib ja vastu peab. Sõit iseenesest kulges hästi. Liikusin massiga kaasa ja hoidsin silmad kõrvad lahti. Pangodisse jõudes sai tuttav rada läbi, edasi ei olnud sealt sõitnud. Tee iseenesest autoroolist muidugi tuttav. Keegi vahepeal kommenteeris, et 31 kilomeetrit vist oli 55 minutiga umbes sõidetud. Enesetunne oli hea, tempo mõistlik. Vahepeal surusin endale sisse ka kolm geeli ja kaks batooni. Noh nii ennetavalt, et nälg ei pääseks kummitama. Jooki oli kaks pudelit kaasas, ma arvan, et jõin umbes 400 grammi kogu 133 kilomeetri peale. Ilm lihtsalt oli nii jahe, et higistamist kui sellist ei olnudki. Kardetud ja paljuräägitud tõusud ei olnud küll midagi väärt. Kolm väikest põntsu oli Pühajärve ja Otepää kandis, kust üles liikusime grupiga oluliselt vaiksema tempoga, kui oleks suutnud. Ka üks Pühajärve jooksust tuttav lõik oli sees, see kõige järsem tõus. Üldse oli terve sõidu vältel väga mugav ja mõnus olla. Kogu aeg oli vähemalt käik või paar varuks. Maha ei kippunud kuskil jääma. Ainult et randmed hakkasid valutama pisut ja ka kael. Pole harjunud nii pikalt sadulas istuma. Tagasi Elvasse jõudes oli juba tunne, et nüüd kohe oleme kohal. Sõita jäi ju napid 30 kilomeetrit veel:) Seal saime lühikese maaga kokku ja vahepeal oli grupp, milles liikusin, vist ikka paarisajapealine vähemalt. Siginat-saginat oli rohkem kui vaja, kuid imekombel ei näinud ma sel korral ühtegi kukkumist. Nii et kokkuvõttes läks kõik hästi.

Lõplik koht 1332 (62 kohta parem kui stardinumber:)), aeg 4:17:45 (tegelik sõiduaeg täpselt 2 minutit vähem, kuna nii kaua kulus stardikanga alla jõudmiseks), keskmine kiirus 31,2 km/h, pulsinumbrid 146/177. Finišiprotokolli järgi oli 1759 lõpetajat. Esimese korra kohta vist päris hea. Proovin vist järgmisel aastal jälle. Soovitan teilegi, kes te olete 4-5 korda vähemalt lühikese läbinud ja see on jäänud liiga kergeks.

Niimoodi see kergema tõusu võtmine käibki (Ekraanitõmmis on napsatud Sportfotolt).