Berliini maraton 2014.

Juba üle nädala on möödas ja ikka ei mingit kirjutist. See tundub juba raskem, kui maratoni läbimine:) Viimane aeg on see võlgnevus ära õiendada.

Alustame siis algusest.

Reede varahommikul äratus, takso ja lennujaam. Lennuk väljus kell 07:40. Mulle lendamine eriti ei meeldi, nii pehmelt öeldes. Õigesti väljendudes kardan ma alla kukkuda. Otseselt lendamise vastu ei ole midagi tegelikult. Viimasel ajal on ikka oluliselt kergemaks läinud, varemalt pidi end ikka kõvasti motiveerima ja doseerima, et tunne natukenegi kergem oleks. No ja Riia kohale jõudes öeldi siis läbi valjuhääldite, et tiheda udu tõttu, tuleb meil mõnda aega siin üleval tiirelda, enne kui alla saab. Kokkuvõttes kestis see tiirutamine suisa pool tundi. Udu oli tõesti tihe, kui lennuki aknast maapind paistma hakkas, oli seda heal juhul ehk 50-100 meetrit allapoole näha. Loomulikult oli selle ajaga terve lennukitäis inimesi ärevil, et jätkulennule ei jõua. Nii meiegi koos reisukaaslasega. Lennule Berliini oli pealeminek alanud juba 10 minutit tagasi sel hetkel, kui rattad maad puudutasid. Vilka sammuga lennujaama ja siis selgus, et tiheda udu tõttu meie lend siiski veel ei välju ja uus informatsioon tuleb poole tunni pärast. Ja siis poole tunni pärast, ning siis ei tulnud enam mingit infot peale. Tiksusime niisama ja rüüpasima kohalikku "kalja". Lõpuks siis kolm tundi peale õiget aega oli ka meie lennuk valmis lendamiseks. Selgus, et see ei saanud üldse Rootsist tulemagi hommikul, samuti udu tõttu. Saabumine Berliini läks rahulikult. Lennujaama eest leidsime kenasti bussi, mis meid südalinna viis ja sealt metrooga seiklesime edasi hosteli juurde. Etteruttavalt võib öelda, et kogu ühistranspordisüsteem on lihtne ja kenasti toimiv.

Ilmselt on vene keelt oskav elektrik vajalikud tähed pulli pärast välja lülitanud.

Kotid hostelisse visatud, asusime teele endise Tempelhofi lennujaama poole, kus asus võistluskeskus ning kust pidime numbrid kätte saama. Oi-jah, see oli tehtud tõsiselt raskeks! Kogu lennujaam tuli otsast lõpuni läbi traavida ja kõige viimases angaaris sai numbrid lõpuks kätte. Kogu matk võis seal olla kogunisti kaks kilomeetrit pikk. Numbri kättesaamiseks tuli esitada meilile tulnud kinnitus ja isikutunnistus. Samuti kleebiti numbri kättesaajale ümber käe pael, mis pidi samamoodi tagama koos numbriga sissepääsu stardialasse. Kogu see reedese päeva lendamine, linnas kondamine ja numbri kättesaamine oli nii kurnav, et meil oli paganama hea meel, et maratoni start ei ole kohe järgmisel päeval.

Tempelhofi lennujaam. Suletud. Maratoni Expo.

Laupäeva hommikul ärgates läksime kõigepealt kõrvaltänava kohvikusse sööma. Võileivad, saiakesed, kohv-tee. Selline tore kohake. Üldse oli seal lähikonnas palju selliseid asutusi. Saiakeste ja võileivakultuur on Euroopas tugev. Igatahes maitses hea. Tagasiteel sattusime peale olukorrale, kus vares võttis ka hommikueinet mõnusasti.

Sõja jäljed on Berliinis endiselt näha - näljane vares peab leppima vaid rotiga.

Seejärel vedasime end "hüppa-peale, hüppa-maha" bussi peale ja tegime Saksamaa pealinnale tiiru peale, vaadates olulisemaid paiku. Tuleb öelda, et nii mitugi kohta kattus järgmisel päeval joostud maratonirajaga. Oli täitsa põnev. Meeldib kohe, kui saab silmaringi laiendada ja infot teadjamate käest ammutada. Loomulikult tuli pidevalt juttu Berliini müürist, mis rajati 1961 aastal ja lammutati alles 1989. Linn on ikkagi üsna traagilise looga, noh nagu meie enda elugi siin oli veel mõnikümmend aastat tagasi.

Berliini müüri jäänused. Ühel pool oli õitsev sotsialism ja teisel roiskuv kapitalism. 

Tegelikult olen ma korra varem ka Berliinis käinud, aasta oli siis 1988 ja riik oli DDR veel. Tuleb aga tõele au anda, et ma ei mäleta peale Brandenburgi väravate juures ja teletornis käimis mitte midagi sellest pooleteisest päevast. Seda enam oli seekord uudistada ja kõrvade vahele jätta.

Berliini teletorn.

Linnale tiir peale tehtud, sättisime end laupäeval toimunud rullusiumaratoni vaatama. Pole varem kunagi sellisel võistlusel käinud. Päris põnev oli jälgida suuri kiiruseid esimeste esituses ning suure pundi möödavuhisemisel tekkivat tuult tunda. Aga muidu, antagu mulle andeks, on rulluisumaraton paras sutsakas päris, ehk siis jooksumaratoni kõrval. Esimesed tuhisesid raja alla tunni läbi ja vähegi rohkem treeninud said pooleteise tunniga hakkama. Pika kestva pingutusega pole siin suurt midagi pistmist. Ja muidugi mängib oma osa ka tehnika ja rahakott.

Heitlus kolmandale kohale 400 meetrit enne finišit.

Saksamaal olles ei saa üle ega ümber vorstidest. Endal õnnestus ikka mõnel korral nendega maiustada. Ei olnud halb:) Samuti lasime hea maitsta kebabidel ja aasia köögil. Igati rahvusvaheline linn on see Berliin. 

Tšempionide eine päev enne starti.

No ja siis oligi aeg varaseks magamaminekuks. Pühapäeva hommikul varajane äratus, söök hosteli all lobi-baaris makku, väheke pikutamist ja stardi poole teele. Hostel saigi valitud seal seetõttu, et stardini oli umbes kilomeetrike jalutamist ning ka hinnaklass oli muidugi sobilik.

Hommik oli üsna jahe + 8'C, kuid päikesepaiste ja täielik tuulevaikus. Jõudisme ilusasti kohale, istusime, puhkasime, valmistusime. Mingi hetk oli aeg riided maha ajada, olin kaasa võtnud vihmakeebi. Selle all oli hea olla, ei hakanud külm. Aga stardis oli küll ja veel näha inimesi, kes selle temperatuuri käes lõdisesid ja kananahksed olid. Startimisest niipalju, et see oli jagatud kolme suurde lainesse. Esimeses oli mitu gruppi juba - maailma eliit, eliit, niisama tugevad jooksjad, natuke nõrgemad ja lihtsalt head jooksjad:) Neile anti start kell 08:45. Mina olin teises laines ja selle teises, ehk nõrgemas grupis, isiklikud rekordid vahemikus 3:50 ja 4:15. Meile anti stardipauk kell 08:55 ja tegelikult kulus mul veel pisut üle viie minuti, et stardikanga alla jõuda. Kolmas grupp startis meist veel 10 minutit hiljem, sinna kuulus ka minu reisikaaslane. Enne starti loobiti teeääred ja kõnniteed täis vihmakeepe ning vanu riideid, mida sooja saamiseks stardi eel kasutati. Hiljem olevat teine Berliin neid seal hoolsasti lapanud. Ilmselt jagus neid seal tuhandele vähemalt.

Ja siis see algas. Kokku 40 000 inimest läks eelpoolnimetatud vahedega rajale. Nägin enda ees nii sajakonna meetri kaugusel nelja tunni õhupalle ja otsustasin neid silmis hoida. Iseenesest oli soov neist natukene kiiremini joosta, sest 5:40 tempo tundus õige pisut aeglane. Samas olin eelmisel päeval õnneks langetanud ostsuse, mitte kaasa minna 3:45 õhupallidega. Nii ma siis vaikselt oma kella järgi tiksusin ja jooksin. Üheksandal kilomeetril möödusin 4:00 õhupallimehest, kaheteistkümnendal järgmisest samasugusest. Enesetunne oli suurepärane. Ilmast rääkides, siis peale teist kilomeetrit oli juba väga soe. Peale viieteistkümnendat hakkas palav ning asusin otsima tänavatel varjulisi kohti, kus joosta. Ja märkamatult oligi poolmaraton joostud, aeg 1:57:18. Kuskil 25 kilomeetri peal tuli esimene raskem hetk. Siis otsustasin, et enne ikka pole häda midagi, kui 2/3 joostud on, ehk siis 28 kilomeetrit. Ei olnudki hullu. 27ndal jagati geele ja midagi õunapüree-laadset. Power-Bar nimelise kaubamärgi oma. Õunavärk ei mekkinud. Võtsin kilomeetri jooksul mõned suutäied, kuid vähemalt pool viskasin ära. Geeli toppisin taskusse. No ja siis oli käes 32 kilomeeter. Ja siis järsku läks raskeks, jalad rasked, paganama palav (kuskil 18-20 soojakraadi varjus, päike ja tuulevaikus), ramm otsas. Nüüdsest lajatasin igas joogipunktis paar topsi vett pähe ning mis siin salata, 32 ja 35 peal teeninduspunktides suisa kõndisin natuke juues. 32-37 kilomeetri oli ka seekord raskeim osa, tempo kukkus suisa üle kuue minuti kilomeetri kohta mõnel kilomeetril. Vahepeal imesin ka geeli sisse. Kuigi ma ei oska öelda, kas sellest ka mingit abi oli. Aga ma proovisin sisendada endale, et enne 35 kilomeetri läbimist ei virise, sest siis pidi ju maraton alles algama. Kui lõpuni jäi viis kilomeetrit, siis läks kuidagi kergemaks. Mõtted, mille kuradi pärast ma siin end piinan, asendusid mõtetega, et vaid maksimaalselt pool tundi ongi vastu pidada ja olengi kohal. 

Brandenburgi väravad, endised ida ja lääne lahutajad. Finišini on siit veel 300 meetrit.

See lõpuots meenutas jälle natuke jooksmist, aga kaks kilomeetrit enne lõppu tõmbas taas korraks väikese piduri peale. Õnneks sellest sai ruttu üle. Ausalt öeldes, ega rajal liikudes liiga hästi aru ei saanud, mis mu aeg on. Unustasin vaatamata, kaua mul peale stardipauku aega kulus, et oma aega arvestama hakata. No ja kellad rajal olid kõik Keenia meeste järgi käima pandud:) Aga ma teadsin, et liigun natuke alla nelja tunni tempos. Ja oligi päästev finiš. Kõige valusam kehaosa, mida üldse liigutada ei tahtnud, oli vasak õlg. Olin üks vähestest finišis, kes loobus pakutavast kollasest kilest, mida peale tõmmata. Selle asemel tõmbasin ka omal särgi maha ja istusin riietumistelgi taha varju. Esimesed kümme minutit oli päris raske ikka seal olla. Siis hakka  kergemaks minema. Ning kaks sponsorijooki aitasid tegelikult päris hästi taastuda.

Päris joodav asi, julgen soovitada.

No ja siis sain paralleelblogijalt sõnumi, et aeg oli 3:55:58, mis ühtlasi tähistab ka uut rekordit. Tore on! Kokkuvõttes sain umbes 40 000 jooksja hulgas 10941 koha. Olgem ausad, hostelis teisi jooksjaid nähes, arvasime, et oleme vormituimad üldse ja hea kui viimase kümnendiku hulka platseerume:)

Siit on siis näha ajad ja kiirused viie kilomeetri kaupa. Kahjuks ei leia kuskilt materjali, kuidas kohad ajaga muutusid. Stockholmi maratonil oli see tore lisa. Väga suuri kõikumisi kokkuvõttes ei olegi.

Split	time of day	time	diff	min/km	km/h
5 km	09:28:05	00:28:01	28:01	05:37	10.71
10 km	09:55:58	00:55:55	27:54	05:35	10.76
15 km	10:23:42	01:23:39	27:44	05:33	10.82
20 km	10:51:22	01:51:18	27:39	05:32	10.85
Halb	10:57:22	01:57:18	06:00	05:29	10.97
25 km	11:19:02	02:18:58	21:40	05:34	10.81
30 km	11:46:53	02:46:49	27:51	05:35	10.77
35 km	12:15:02	03:14:59	28:10	05:38	10.65
40 km	12:43:42	03:43:38	28:39	05:44	10.47
Finish	12:56:01	03:55:58	12:20	05:37	10.68

Infoks veel niipalju, et kui esimese poole aeg oli 1:57:18, siis teine oli 1:58:40. Nii et enesetunde poolest kohutavale ärakukkumisele vaatamata, ei tulnud see teine pool tegelikult õnneks väga halvasti välja. Kokkuvõttes olen muidugi rahul tegelikult.

32 ja 37 kilomeetri vahel mõtlesin korduvalt, et jooksmine on porno!

Mis ma siis kõrva taha panin? Ei midagi uut! Et edukat maratoni läbida, tuleb treenida. Ja natuke rohkem, kui mul oli viitsimist ja aega. Ning pikki jookse on vaja teha rohkem. Vähemalt 3-4 sellist 28-32 kilomeetrist otsa peaks läbima enne. Keha vajab harjumist pika koormusega. Mitte et see oleks olnud midagi sellist, mida ma varem ei teadnud. Rahvast oli väga palju. Terve jooksu ajal oli kaugeim jooksja minust maksimaalselt 2-3 meetri kaugusel. Pidev inimlint kulges stardist finišini.

Peale jooksu vedelesime õhtul "rannas".

Kokkuvõttes oli tore reis. Ainult et tagasi tulle pidime pea viis tundi Riia lennujaamas aega parajaks tegema ja jälle "kalja" jooma. Ning Tallinnas maandudes oli kõva tuul ning lennuk kõikus ja rappus päris muljetavaldavalt.

Kui jooksu ajal arvasin raskematel hetkedel, et nüüd maratonidest aitab ja võiks piirduda lühikeste poolmaratonidega, mida jõuab ju igal ajal ära joosta, siis paari tunni pärast peale finišit oli see tunne kadunud...