23 kilomeetrit ehk -40.

Et natuke pikem kirjutis tuleks, on paslik pisut ajas tagasi pöörududa. Nimelt nädal enne maratoni, laupäeval, jäi laps kõrgesse palavikku. Ikka 39-40 kraadi vahel kõlkus termomeeter. Päädis see sellega, et neljapäeva hommikul jäeti paariks päevaks suisa haiglasse ja tagasi sai sealt alles laupäeva pealelõunal. Mulle mõjus see niimoodi, et kuskil kolmapäevast vist hakkas kurku kriipivaks tõmbama. Laupäeva hommikul oli nina täiesti kinni ärgates ja lõuna ajal palavikku 37,3. Enesetunne kehvapoolne. Võtsin peotäie tablette ja ühe gripitee ja temperatuur kukkus 36,0 peale. Olgu mainitud, et normaalne on minu puhul täiesti tavaline 36,6.

Mida siis teha? Suusk oli lastud kalli raha eest määrida ja ootas juba Otepääl, kõik logistika paigas. Otsustasin siiski Tartusse kohale minna. Kaesime Eesti Laulu poolfinaali ja magama. Magasin üllatavalt hästi, kuigi iga kord, kui öösel ärkasin oli otsaesine ja kere higist niiske.

Hommikul ärgates oli täielik isupuudus ja kõhus keeras. Temperatuur oli jätkuvalt 36,0. Tõstsin omale väikese taldrikutäie putru moosiga, kuid ei suutnud üle poole sellest ära süüa. Ühe sepikuviilu vorstiga pigistasin ka alla ja tassikese teed.

Otepääle jõudes oli juba pikk autoderivi linna sisenedes. Salongi tungiv vingugaas ajas kergelt iiveldama. Ilm oli hea, päike, vähene külm.

Olin oma suuski määrima viies saanud info, et need saab kätte kollasest telgist. Mida ei olnud, see oli telk... Õnneks oli kogu staadionil ainukeses telgis olev Sportlandi esindaja nii lahke ja abivalmis, et juhatas mind siiski taha suusaboksidesse. Seega 15 minutit enne starti sain siiski suusad kätte, vahetasin värava ees riided ja viskasin koti ära. 5 minutit enne starti sisenesin koridori (numbrid 4000-4500).

Peale starti jäin vasakusse äärde kohe karpi ning paremalt poolt läksid mööda ka tagusmistest gruppidest startijad. Stardikanga all olin kuskil kolm ja pool minutit peale starti ning esimese tõusu alla jõudes ei olnud selja taga rohkem kui kolm-nelisada suusatajat. Tõusmise järjekorda oodates ajasime ühe tuttavaga natuke suusajuttu ja imestasime selle nalja üle, mis seal koha lahti läks. Ilmselgelt olete te kõik Youtube's seda esimese laskumise videot näinud. Lõpuks läbi selle sasipuntra õnnestus endalgi alla saada ja tasakesi liikuma hakata. Esimese kahe kilomeetri läbimiseks oli kulunud peaaegu 19 minutit.

Rada oli ülihea, suusk oli suurepärane, libises ja pidas. Seda esimest ei saanud aga eriti kasutada, sest alati oli keegi ees. Mis oli aga halb, oli enesetunne. Sees keeras korralikult ning hoolimata väga aeglasest tempost võttis igast väikesestki tõusust üles sammumine südame korralikult puperdama ja õhku ahmima.

Esimeses teeninduspunktis võtsin näpuotsaga rosinaid, need käisid suus ringi ja ei tahtnud alla minna. Mustikakiselli joomiseks kulus ka vähemalt terve minut. Edasi sõites hakkas kõhus seepeale korralikult mullitama. Pulss püsis jätkuvalt kõrge, kuigi tempot polnud ollagi.

Kui 20 kilomeetrit oli sõidetud, siis oli Harimägi jälle märkamata jäänud, kuid sellele järgnenud laskumised mitte. Neist viimasest alla tulles, kus olin paremas sisekurvis, leidsin järsku enda ees maas pundi inimesi, üks minu ees, teised vasakul. Ja ei olnudki midagi teha, suure hoo pealt viskas jalad laiali, ühe jala ühte, teise teise suusajälge ja oli valida kas kraavi hüpata või kõhuli visata. Valisin viimase - põlvede all oli mõnus jää. Joogivöö kadus pealt, selle pannal tekitas vöökohale kerge sinika. Juhtub.

No ja siis vaikselt edasi. Sees keeras jätkuvalt, hingata oli raske, vasak põlv tegi pisut valu. Teises teeninduspunktis sain aru,et jätkata ei ole mõtet. Pole vaja kellelegi, et enda tervisele mingi suurem põnts panna. Võtsin suusad alt, numbri seljast ja istusin katkestajate bussi. 2 tundi ja 10 minutit ja 23 kilomeetrit oli siis selle korra saak.

Vahepeal laenasin ühe oma kepi ka veel ühele õnnetule, kes oli enda omast ilma jäänud.

Palun ärge teie tõbisena rajale minge. Luban ise ka mitte minna.

Tervis pole seni veel hea. Esmaspäeva õhtul töölt koju tulles hakkas jälle maos mingi triangel pihta. Hommikuti ärgates on kurk valus ja mandlid pisut paistes. Aga nagu paremaks läheks.

Järgmisel aastal üritame uuesti.