Ilusat "suve" algust!

No on juba üksjagu juunikuusid nähtud, aga midagi seesugust küll ei meenu. Juunikuu ilmad võib kokku võtta ühe sõnaga - K O H U T A V!

Samas käib elu nüüd ju suuresti jalgpallirütmis. On olnud põnevaid mänge ja suuremaid ja väiksemaid üllatusi. Minu lemmik on loomulikult, nagu ikka suurturniiridel, juba välja kukkunud:) Hommikul tööle, õhtul koju, jalgpall. Kahe mängu vahel mõnel päeval väiksem jooksuots, vahel enne esimest mängu. Eks ta nii ongi läinud. Panen siis ka kirja, kuidas see kõik on toimunud.

09. juuni: 9,26 km, 54:10 (5:51 / 146)
10. juuni: 5,37 km, 31:32 (5:52) +16'C
12. juuni: 7,10 km, 42:49 (6:02 / 144) +14'C, tibutas
13. juuni: 6,64 km, 39:58 (6:01) +13'C
17. juuni: 5,89 km, 32:25 (5:30) +10'C
18. juuni: 5,49 km, 28:13 (5:08) +14'C
19. juuni: 5,79 km, 32:39 (5:38) +10'C, vihm, kindad
21. juuni: 10,25 km, 1:00:45 (5:56 / 139) +11'C, kõva tuul, kindad
22. juuni: 18,03 km, 1:46:53 (5:56 / 145) +10'C, vihm, kindad

Sel nädalal jõudsin koguni viiel korral jooksma. Sellega olen küll päris rahul. Eks natuke peabki nüüd rohkem sibama, sest ega see maraton end päris ise septembri lõpus ka ära ei jookse. Aga õnneks aega on:)

Aga mis seal's ikka - vihmast jaani, sooja õlut ja jahedaid naisi, nagu on viisakas soovida!:)

43. ümber Harku järve jooks. (6,6 km)

Peale edukat Rattaralli läbimist ootas nädala pärast ees esimene Järvejooksude sarja kuuluv üritus. Et selleks natukenegi valmis olla, käisin kaks korda nädala sees ka kergelt jooksmas (viimati olin jooksnud 21. mail). Teisipäeval tegin 8,4 kilomeetrise otsa, aeg 48:54 (5:49) ja neljapäeval 7,33 kilomeetrit ajaga 42:17 (5:46).

Laupäeva õhtul käisin veel jalgpalli vaatamas. Silmas pidades pühapäevast jooksu, ei tohtinud kesvamärjaga üle doseerida ning ka magama oli minna mõistlik normaalsel ajal. Kõik see ka õnnestus enam-vähem:)

Pühapäeva hommikul ärgates oli kohe minu teravale kõrvale aru saada, et vihma sajab. Ja päris korralikult kallas. Välgud ja paugud ka lisaks. Akna taga näitas termomeeter +13 kraadi. Võtsin ka igaks juhuks pikad riided kaasa, kuid kohale jõudes pool tunnikest enne starti oli temperatuur tõusnud 15 peale ja seega jooksma lühikese rõivaga. Kuna olin sel aastal end esimeste usinate seas kirja pannud, siis ootas seal ees ka sarja särk, millele kinnitasin kohe numbri ja rajal selle headust katsetada kavatsesin. Särk iseenesest on hea, ainult et jälle musta värvi. Päikeselise ilmaga sellega juba jooksma ei lähe. Seekord seda muret muidugi ei olnud, sest starti oodates tibutas vihma ja nii jäi enam-vähem lõpuni tibama.

Mingit erilist eesmärki rajale minnes ei olnud. Arvasin, et eelmise aasta tulemusele 30:27 brutoaeg ja 30:00 netoaeg jään ikka kõvasti alla. Stardikanga alla jõudmine võttis jälle omajagu aega, kui palju, ei tea, sest sel korral netoaegu veel näha ei ole kuskil. Aga eks ta oma 20 sekundit umbes olla võis küll. Selgus, et olin natukene liiga tagant startinud ja alguses ju mööduma ei mahu. Seetõttu tuli esimene kilomeeter päris rahuliku ajaga ja alates teisest sain tempo tõsta oma võimetekohasele tasemele ja hakkasin vaikselt eesolevatest inimestest mööduma. Kuni neljanda kilomeetrini oli täitsa hea ja kerge joosta sellises tempos. Enne viiendat läks natukene raskeks, aga siis tuli taas see kitsas hanerivi koht ja seal sai pisut taastuda. Lõpp oli jälle lihtsam, välja arvatud muidugi liivariba viimased paarsada meetrit enne finišit. See tõmbab ikka jalad muhedalt pehmeks ja hingamise kinni.

Aga finišis ma olin ja tulemuseks 29:58 (4:32),  kohaks 227 kokku 813 lõpetaja hulgas. Seega tuli tulemus suisa eelmise aasta omast parem ja jälle isiklik rekord:) Netoaeg ilmselt oleks jah veel pisut parem olnud.
Pulsinumbrid sedakorda 172/186, nii et ma ikka natukene pingutasin ka.

Kilomeetrite ajad ka juurde: 4:57, 4:16, 4:19, 4:28, 4:44, 4:25 ja 2:50 viimased 600 meetrit.

Nüüd enne 5. juulit ühtegi starti ei ole. Sel päeval siis sarja järgmine jooks, Pühajärvel.

Olgem tublid!

Tartu Rattaralli 2014 ehk hirmul on suured silmad.

Kõigepealt kokkuvõte, mis toimus viimasel nädalal enne Rattarallit. Lühike vastus on - mitte kui midagi. Esmaspäeval oli veel talutav ilm, käisin õhtul jalgpalli vaatamas staadionil. No ja järgmised päevad teisipäevast neljapäevani olid jälle kindailmad. Vihma sada ja tuul puhus ja trenni rattaga küll ei kippunud niimoodi. Seega oli igasuguses füüsilises tegevuses kena nädalane auk.

Aga pühapäeva hommikul kell 6 oli äratus, sõber autoga paarikümne minuti pärast ukse taga, rattahoidja ja ratas autole katusele ja suund Tartule. Ilm oli päris kehvake, sooja oli 9 kraadi, Tartusse kohale jõudes 10. Ega päeva peale palju paremaks ei läinud, finišis oli 12 kraadi. Sõitsin pika särgiga, kuid oleks tegelikult pidanud selle alla või peale veel ka lühikese panema.

Tänu varasemalt neljateistkümnel korral läbitud lühikesele distantsile sain stardikoha viiendasse gruppi (1000-1500), üldse oli neid seitse. Kui mõned vaatasid ja nägid seal konkurente, siis mina kaaskannatajaid, kes lähevad raskele katsumusele vastu. Start! Kohe liikuma hakates selgus, et kompuuter ei tööta. Ilmselt oli andur läinud kellegi tagaratta vastu seal stardikoridoris, kus oli päris kitsas. Nii ma siis liikusin, täielikus teadmatuses, milline on liikumiskiirus või kui palju on sõidetud. Aga mis seal ikka. Plaan oli nagunii kulgeda rahulikult ja võtta end kuskile gruppi, et saaks ikka läbi sõita selle kohutavalt pika maa. Enne seda sõitu olin kaks korda läbinud Rattamaratoni 89 km ja sel aastal korra 82 kilomeetrit. Seega ees ootas 51 kilomeetrit teadmatust, et kuidas keha reageerib ja vastu peab. Sõit iseenesest kulges hästi. Liikusin massiga kaasa ja hoidsin silmad kõrvad lahti. Pangodisse jõudes sai tuttav rada läbi, edasi ei olnud sealt sõitnud. Tee iseenesest autoroolist muidugi tuttav. Keegi vahepeal kommenteeris, et 31 kilomeetrit vist oli 55 minutiga umbes sõidetud. Enesetunne oli hea, tempo mõistlik. Vahepeal surusin endale sisse ka kolm geeli ja kaks batooni. Noh nii ennetavalt, et nälg ei pääseks kummitama. Jooki oli kaks pudelit kaasas, ma arvan, et jõin umbes 400 grammi kogu 133 kilomeetri peale. Ilm lihtsalt oli nii jahe, et higistamist kui sellist ei olnudki. Kardetud ja paljuräägitud tõusud ei olnud küll midagi väärt. Kolm väikest põntsu oli Pühajärve ja Otepää kandis, kust üles liikusime grupiga oluliselt vaiksema tempoga, kui oleks suutnud. Ka üks Pühajärve jooksust tuttav lõik oli sees, see kõige järsem tõus. Üldse oli terve sõidu vältel väga mugav ja mõnus olla. Kogu aeg oli vähemalt käik või paar varuks. Maha ei kippunud kuskil jääma. Ainult et randmed hakkasid valutama pisut ja ka kael. Pole harjunud nii pikalt sadulas istuma. Tagasi Elvasse jõudes oli juba tunne, et nüüd kohe oleme kohal. Sõita jäi ju napid 30 kilomeetrit veel:) Seal saime lühikese maaga kokku ja vahepeal oli grupp, milles liikusin, vist ikka paarisajapealine vähemalt. Siginat-saginat oli rohkem kui vaja, kuid imekombel ei näinud ma sel korral ühtegi kukkumist. Nii et kokkuvõttes läks kõik hästi.

Lõplik koht 1332 (62 kohta parem kui stardinumber:)), aeg 4:17:45 (tegelik sõiduaeg täpselt 2 minutit vähem, kuna nii kaua kulus stardikanga alla jõudmiseks), keskmine kiirus 31,2 km/h, pulsinumbrid 146/177. Finišiprotokolli järgi oli 1759 lõpetajat. Esimese korra kohta vist päris hea. Proovin vist järgmisel aastal jälle. Soovitan teilegi, kes te olete 4-5 korda vähemalt lühikese läbinud ja see on jäänud liiga kergeks.

Niimoodi see kergema tõusu võtmine käibki (Ekraanitõmmis on napsatud Sportfotolt).