Nagu räim tomatis.

Eile käisin tegelesin alaga, mida ma kohe mitte üldse ei valda ja mis kohe natuke ebameeldiv tundub seetõttu. Ei ega mulle muidu vesi meeldib - laevaga sõita, suvel korraks jahutada (kahjuks meil pole sellise temperatuuriga vett, mis mind pikemalt vette kutsuks suvel), saunast vette karata jne. Aga ujumine kui selline on täiesti võõras teema. Vee peal püsin, aga edasi liigun sama kiiresti kui tigu umbes. Eile aga võtsin oma tahtejõu kokku ja vedasin end basseini. Enne seda käisin ma seal esimest ja viimast korda sel aastal 22 mail, ujusin 250 meetrit. Noh lastega käisime torudest alla laskmas tegelikult, see ka meeldib.
Hüppasin siis aga vette ja hakkasin vaikselt tõmblema:) Lasin esimese hooga 500 meetrit rinnuli. Polnud väga vigagi. Siis 150 meetrit krooli moodi asja. Rohkem ei jõudnud - ahmin küll õhku sisse, aga no kurat ei jätku, et natuke pikemalt  liuelda saaks vee all. Nagu õhupuudus kogu aeg kummitaks. Ja pulsi tõmbab kohe sinna 150-160 kanti, ajab ähkima ja võtab ikka paar minutit, enne kui hingamine taastub. Teen midagi ääretult valesti. Siis käisin korra saunas, tegin veel 500 meetrit "konna" ja lõpuks 50 meetrit veel krooli, et see 200 meetri täis saada. Võib-olla, kui tihedamini basseini satuks, siis hakkaks ehk end kindlamini tundma, nagu...


Nagu kala vees.


Täna käisin aga sörkimas jälle, laps trenni ja tuld. Väga mõnus oli - vaikselt sabistas vihma, aga muidu oli ilm täiesti joostav. Ja kui sul on head riided seljas, müts peas ja kindad käes, siis ei pane sa seda udutamist tähelegi. Klapid peas, kuulad väga head muusikat ja mõtled omi mõtteid. Vahepeal vaatad kella, palju veel joosta on jäänud ja mis pulss näitab. Kokku sörkisin 134 pulsiga 9,31 kilomeetrit, aega kulus 1:03:41, mis teeb kilomeetri ajaks 6:50. Mõnus!

- 80,1

Sörkida on vahva!

Kuna vahepeal oli sunnitud jooksupaus suisa 19 päeva, siis sussid ikka sõna otseses mõttes sügelesid nurgas. Nüüd peale eilset proovi oli kohe hea kindel täna natuke pikemale otsale minna. Viskasin lapse trenni ja kasutasin ise vahepealset aega sörkimiseks mööda linna. Täpsemalt Kitse-, Linnu- ja Lilleküla kandis. Ilm oli ilus, ainult et näpud hakkasid juba pisut külmetama:) Järgmiseks korraks peab kindad välja otsima, sügis on ikka käes juba. Aga paganama mõnus oli, proovin kindlasti teinekord veel joosta. Kokku läbisin täpselt 9 kilomeetrit ajaga 1:01:29. Keskmiseks kilomeetri läbimise ajaks teeb see 6 minutit ja 49 sekundit. Keskmine pulss 134. Kuna reedest pühapäevani sportida ei saa, siis katsun veel homme ülehomme ehk midagi ette võtta.

-80,4

Joosta saab! :)

Üle hulga aja söendasin sörkima minna, Tegin Järvel mõned tiirud, jalg oli selline tuim selle vigastatud koha pealt, kuid ring-ringilt läks paremaks. Annab lootust, et toimub täielik paranemine. Esimeseks korraks piirdusin kolme ringi, ehk 4,82 kilomeetriga, mille läbimiseks kulus täpselt 38 minutit.Tempo oli 7:53 ja pulss 122 :) Vaikne jalutamisest pisut kiirem hoog. Kui ilm vähegi lubab, siis homme jälle.

Kõrvemaa Rattamaratoni tillusõit.

Eile sai käidud ja väiksem ring jälle sõidetud. Tartu sõidu pori (vähest) polnud veel rattalt mahagi saanud pühkida. Olud olid võrreldes nädalatagusega aga oluliselt vesisemad/porisemad. Korra kallas ka sõidu ajal vihma nii, et vähe polnud. Iseenesest oli huvitav. Paned stardist minema ja lased terve tee nii kiiresti kui jõuad. Treenimata (ratta osas täielik 0 võiks öelda) inimese kohta ei läinudki kõige hullemini. Ajaks 19 kilomeetri läbimisel tuli 54:47 ja koht kokkuvõttes 23. Aja sai kirja 195 lõpetajat. Eelmisel aastal olin küll 5 kohta eespool, kuid ega seal vahet pole, olen rahul :). Pulss 173/187, nii et ma väga ei looderdanud seal. Sõitsin suht piiri peal, nii 95% andsin endast. Pulsikell on mu peale pahane. Sportlik aktiivsus on kukkunud 5,0 peale. Peab vist liigutama end hakkama taas.

Maailma parim rattamehaanik ja Tartu Maratoni Tillusõit.

Eile sai käidud proovimas, kuidas vigastatud jalg rattasõidul tunda annab. Tegin väikese tiiru linna vahel (12,7 km). Ei andnudki ja seega tuli minna Otepääle pühapäeva hommikul, Rattamaratoni lühikesele otsale. Lühike sellepärast, et plaan oli see läbida peale jooksumaratoni (mis minu jaoks ära jäi) vaid üks nädal ja ütleme ausalt, minu jaoks 89 kilomeetrit on ülimalt raske. Ühe korra olen selle läbinud ja ma pole ühelgi nii raskel võistlusel kunagi käinudki:) Muidugi mängib siin suurt rolli pea olematu rattatrenn. Enne eilset oli aga, mis siin pattu salata, viimane rattakilomeeter läbitud maikuu lõpus. Täpsemalt siis Rattarallil käies. Seega ootas ees ilma rattatrennita sõit. Aga ma ei pabistanud, sest teadsin, et kui midagi ei juhtu, siis tuleb aeg kahe tunni kanti.
Enne aga oli vaja ära vahetada siledad kummid, mis rallist all. Maadlesin nendega tükk aega, sest need olid väga jäigad ja tugevad. Ja lõpptulemusena suutsin mõlemad sisekummid ära lõhkuda...:)
Seega ei jäänud muud üle, kui loota mõne spordikaupluse peale hommikul. Start oli 9 ajal Lõuna-Eestisse ja esimese tõsiasjana selgus, et kauplused avatakse kell 10. Noh pole hullu, tean Tartus vähemalt kolme kohta ja Hawaii Expressis õnnestuski see asi korda ajada kenasti. Kell 12 umbes olin juba Otepääl õnnelikult.
Materjalid ja asjad korda ja minek. Teine stardigrupp, ees 700-800 sõitjat. Esimesel tõusul tuli kohe maha ronida, sest sõitma ei mahtunud ja kõik käisid. Õnneks piirdus käimine kokku nelja korraga kokku (kaks mülgast alguses ja viimane liivane tõus 3 km enne lõppu), peale kümnendat kilomeetrit sai juba muhedamalt sõita ja ruumi oli rohkem. Nagu ikka nägin paari kukkumist, lõhutud kette ja kumme. Tavaline värk.
Üldiselt oli mõnus lasta niimoodi rahulikult. Jalg oli korras, esimesed 2-3 km nagu pakitses vähe see kukutud koht, aga pärast enam ei andnud üldse tunda. Aeg tuli 42 minutit kiirem kui aasta tagasi, aga siis oli raskem rada ja muud põhjused, millest saab huvi korral lugeda aastatagusest postitusest:) Koht esimese 700 seas. Üle 1200 naise ja lapse õnnestus selja taha jätta:) Keskmine pulss 157.
Järgmisel nädalavahetusel sprint - Kõrvemaa 18 km. Seal on hea, kui saad kohe eest startida ja jõuad esimesed kaks tõusu ära kannatada, siis saab lahedamalt sõita. Ees ei pidurdada igal laskumisel, nagu täna juhtus tagapool ja kukkumise oht on palju väiksem. Kannatada ei tule ka kaua. Alla 50 minuti peaks tulema aeg, kui kõik klapib.

Ei saa joosta!:(

Ja nii ongi. Tuleb minna lihtsalt sõpru-tuttavaid aitama ja ergutama.

- mis sitasti, see uuesti

Kõik on mokas?

Praegu on 60/50 seis selline, et maraton kipub ära jääma. Nimelt õnnestus teisipäeval õnnetult komistada ja kukkuda, parema jala reielihasega, kogu 80 kilogrammine keharaskus taga, vastu kõnnitee äärekivi. Täna on küll natukene parem, kuid olukord on ilustamata öeldes väga halb. Lonkan kõndideski ja jalg ei kannata painutada. Lihases on selline tugev tüki moodi vorp sees ja paistes. Siniseks pole veel läinud. Üritan küll geeliga määrida pidevalt. Eks näis mis saab.

- meeleolu 0

Põlveproov.

Mitu päeva tegi teine ikka ka kõndides valu, kuid viimased 2-3 päeva on juba hea olnud. Täna käisin proovisin Pirital sörkida, kannatas küll. Paaril laskumisel ja tõusul andis tunda, aga enam ei olnud sellist teravat torkivat valu ühes punktis, nagu esmaspäeval. Sörkisin 7,06 km (6:45 km kohta), pulss 124. Nädala pärast samal ajal peaks Tallinna Maraton juba ajalugu olema.