31.12.15

Detsember...



... ümargune null.

mina ja endo ja mondo anno domini 2015


Ise ka ümmargune. Täpsemalt juba uuel aastal.

Lõbusat vahetamist!

kopeeritud autori nõusolekuta interneedusest (http://loftashland.com/events/newyearseve/files/stacks-image-1DBE1D7.jpg)

20.10.15

Sörgib natuke.


Peale rattamaratoni olen veel korra sadulasse roninud, tegin nädal hiljem 40 kilomeetrit tasakesi. Hetkeseisuga on rattakilomeetreid kokku 1 085 selle aasta kohta ja väga nagu ei usu, et juurde tuleb. Külmaga ei ole just eriti tõmmet sadulasse. Muidu sõidaks ju küll, aga tegevus võiks ka meeldiv olla olude osas.

Sörkimas ja kergelt jooksmas olen ikka ka vahepeal käinud:

22.09.2015 10 km
23.09.2015 8 km
29.09.2015 10 km
30.09.2015 11 km
01.10.2015 10 km
08.10.2015 10 km
11.10.2015 11,6 km
14.10.2015 10,6 km
18.10.2015 15,7 km
19.10.2015 8,9 km

Viimasel viiel aastal on tegu väikseima kilometraažiga ilmselt aasta lõpuks. Vaheaasta, nagu meie sõudekuulsused ütlevad:)

Positiivne on see, et kuigi ilmad on jahedad, siis vähemalt on nad kuivad püsinud. Pakast ja läga ei ennustata suures plaanis ka lähiaegadeks. Hea seegi.

Allikas: Internet.

21.9.15

Tartu Rattamaraton 89 km, 2015.


Läbitud. Kolmandat korda siis see pikk ots. Laupäeva õhtul Otepää lähedale ööbima, enne Tartus kõht kõvasti pastat ja õlut täis. La Dolce Vita frutti di mare pasta oli väga hea. Soovitan soojalt. Olen sellest kohast korduvalt kuulnud, kuid ise jõudsin esmakordselt sinna.

Ilm oli ilus, ei sadanud ja kohati paistis päikegi. Kuna jõudsime väga vara kohale, siis ronisin juba mingi veerand tundi enne starti koridori. Minema sai seekord natuke paremini kui eelmisel korral ja esimest korda ei pidanud kohe esimesel tõusul kõndima, sest mahtus sõitma ja ümberringi ka sõideti valdavas enamuses ning jagus ruumi. Stardigrupp oli seitsmes. Kui oleks eelmisel aastal ka osalenud, siis ehk oleks saanud grupi ettepoole. Aga ega seal suurt vahet pole.

Algus oli väga aeglane nagu ikka. Esimesed viis kilomeetrit sai läbitud umbes 19 minutiga. No ja siis see kuulus asfaldilaskumine, kus saab kiiruse heasti üles. Minu jaoks lõppes see hoo nulli pidurdamisega ja rattalt maha tulemisega, sest parajasti transporditi kraavist kukkujaid üle tee kiirabiautosse. Kuskil 20-30 kilomeetri kandis oli üks pikk ja kiire laskumine, kahe hüüumärgiga LIIV. No ja seal ühes paremkurvis jäi üks sõitja pisut ette ja sabakont ütles, et kui nüüd järsult keerad, siis oled pikali maas ka kohe. Seega valisin kiirusel 40+ väljasõidu otse heinamaale. Õnneks ei olnud teepervest alla vihisedes üllatusi, ei sügavaid auke, suuri kive või midagi sellist. Õnnestus püsti jääda!:) Tagasi teelesaamisega oli ka omaette ooper, sest pidevalt tuli sõitjaid suure hooga peale ülevaltpoolt. Seega läks oma tubli minut või rohkemgi, enne kui sain tagasi sadulasse karata ja sõitu jätkata.

Ega mul midagi suurt kirjutada pole siia. Higi natuke tilkus otsa eest, ühe tõusu kõndisin üles, sest see oli ikka tõeliselt järsk kuskil poolel maal. Ei olnud kedagi, kes oleks isegi üritanud sealt üles sõita. Rohkem seekord sadulast maha ei pidanud tulema ja enesetundega võis ka rahule jääda. Kui ikka kiiret rattasõitu maastikul harjutanud ei ole ja kõht võdiseb vastu põlvi pedaalides, ega siis tulemusi ei tule:)

Sõit ise läks tõusvas joones. Esimeses teeninduspunktis 2676, teises 2664, kolmandas 2593, neljandas 2485, viiendas 2425, viimases 2373 ja finišis 2348. Aeg seekord 4 tundi 14 minutit ja 12 sekundit. Et pilt oleks selge, kui nõrk on mu rattasõidu tase, siis selja taha jäi 696 sõitjat seekord vaid. Peaks vist harjutama hakkama:) Aga ei viitsi ju, kohe üldse ei viitsi.

Rajaprofiil korraldaja kodulehelt.

9.9.15

Puhkus, Teraskoll, uus nunnu, matkarada ja muu jama.



Ammu pole kirjutanud siia. Ega midagi suurt polegi nagu öelda :) 

Vahepeal on kauaoodatud suvepuhkus läbi saanud. Tegelikult juba unustatudki, kuna see oli ikkagi juba juulikuus. Käisin korra Korfu saarel. Oli väga soe, jahedaim hetk öösiti 28 kraadi nädala jooksul. Päeviti nii 34-37 kraadi varjus. Merevesi 27 kraadi, vaat' see oli tõeliselt mõnus. Tegin seal ka neli sörki ja ujusin kolm ja pool kilomeetrit.

Siis osalesin ühel väikesel triatlonil, hea et ära ei uppunud jälle. No ei oska ujuda, tee või tina. Muidu oli väga tore. 400m + 18 km + 4km. Teraskoll.

Ükspäev tulid hääled pähe, et on vaja uus ratas osta. Minu nunnu! Vanast sain ka kenasti lahti.

Siin ta on.

Ja mingil laupäeval matkasime kolmekesi mööda Oandu-Ikla matkaraja algust ratastega. Kokku tuli 81 kilomeetrit sadulas. Soovitan soojalt, väga erinevaid pinnavorme, loodust ja radasid on seal. Ilus. Finišeerusime Kõrvemaal. Ehk läheb kunagi edasi sealt ja jõuab Lätini välja. Aga võib-olla ka mitte.

Juulis tuli kokku 230 km ratast ja 70 km jooksu ning augustis olid vastavad numbrid 368 km ja 33 km.

Nüüd siis on ees ootamas Tartu Rattamaraton. Seekord siis pikk ots jälle. Enne ehk jõuan ratta kuskile hooldada viia, käigud vigurdavad natuke. Ehk on siis kergem läbida.

Ja mul on väga piinlik ja häbi olukorra pärast, mis meil siin praegu riigis sünnib. Ma elan koos paljude elajate, mitte inimestega. Häbi neil olgu.

9.7.15

Kuidas mul eelmisel nädalal veel üks sünnipäev oli...


Ajasin 01. juulil üle hulga aja voki kuuri alt välja, lükkasin sellelt suurema tolmu ja ämblikuvõrgud maha ning läksin tuulutama. Tasakesi sõitsin läbi Lasnamäe mööda Pärnamäe teed Mähele ning sealt alla mere äärde, mööda Randvere teed. Lasin aga vaikselt vilet, ilm oli ilus ja 15 kilomeetrit oli juba algatuseks vändatud. Ja järsku lendas minu jaoks vasakkurvist mulle vastu üks auto, kumm vilises, hakkas laperdama ja vaatasin, et tõmbab mulle otse sisse. Õnneks käis pauk vahetult minu taga. Üle õla tagasi vaadates oli näha ainult ühte suurt tolmupilve, kostis kohutavat raginat-kolinat, pauke, kriginaid ja muud. Kui tolm hajus, nägin, et üks rattur on maas pikali. Haarasin telefoni, helistasin
112, teatasin kus ja mis juhtus, rattur kontaktne, kuid põlved verised, auto ratastel, süttimisohtu ei paista, autos kedagi ei ole ja rohkem vigastatuid ei paista.

Must mersu oli lennanud algatuseks äärekivisse, siis vastu puud, siis vastu posti ja siis vastu paekiviaeda ning lõpuks seisma jäänud. Kõik neli velge ja rehvi puruks, samuti esi- ja tagaots. Kiirus pidi olema kohutav. Täpsustan, et tegu on alaga, kus maksimaalne kiirus on piiratud 40 kilomeetriga tunnis. Vahepeal seal pööreldes oli auto tabanud ühte ratturit, küll õnneks nii, et löök läks autolt vaid tagarattasse ning vigastused olid asfaldile kukkumisest. Põlved verised, peopesa ja üks küünarnurk. Vasak jalg ei läinud põlvest kõveraks ka, kuid inimene elas. Olin alguses valmis maas lamavat tompu vaatama peale sellist matsu...

Juhtus siis SEE.

No ja loomulikult oli juht kohe võssa jooksnud, loodetavasti on ta tänaseks kätte saadud. Hiljem tuli veel altpoolt autosid, kes pidid äkkpidurdama, et mitte uut õnnetust põhjustada. Kihutamine käib. Ja ei tulnudki sel päeval sõitmisest midagi rohkem välja, aega läks kaua. Politsei ootamine, tunnistuse andmine jms. Käed-jalad surisesid veel jupp aega ehmatusest. Pärast väntasin tasakesi koju ära kohe sealt oltse.

Vahepeal olen veel paar korda rattaga sõitnud ning mõne korra jooksnud. Kohe algab puhkus, siis saab ehk rohkem liigutama end. Pekk pressib peale.


PS! - nii mina, kui pihtasaanud rattur sõitsime kergliiklusteel (lisatud 14.07)

Mis juhtub, kui kiirusel 40 km/h äärekivi riivata.


1.6.15

Tartu Rattaralli 2015 (lühike ots, 63 km)


Ja käidud.

Kuna sel aastal oli rattatreening olematu, enne Rattarallit vaid 134 kilomeetrit viie korraga, siis ei tulnud mõttesegi end seekord pikale kirja panna, nagu eelmisel aastal.

Lisaks veel taanduv põskkoopapõletik, eelmise nädala õhtute veetmine haiglas külastajana ning muud asjaolud vaid kinnitasid seda, et otsus sai õige tehtud.

Start kell 10 ehk tund enne põhisõitu. Ilm oli jahedavõitu, +12'C, kuid vahetult enne starti tuli päike välja. Lühikesed püksid ja pikk särk läksid käiku. Ei olnud ei külm ega ka palav sõidu ajal.

Stardist siis vaikselt minema. 1:10 kulus selle ajani, mil stardikanga alt läbi sain. Keegi kuri inimene oli mind teise stardigruppi ka asetanud, see'p on see, kui käid korra lühikeselt maalt pikka proovimas.

Algus oli natuke hirmus ka, nagu ikka. Kuna sel aastal igasugune rahva seas sõitmise kogemus puudus, siis esimesed paarkümmend kilomeetrit oli väga ebakindel olla grupis. Peale seda harjus ära ja läks olemine mugavamaks.

Ega sõidu ajal suurt midagi toimunudki. Hoiad aga silmad ja kõrvad lahti, käsi kogu aeg piduril ja vaatad, et keegi lollust ei teeks ja hoidud ise tegemast. Kuna kompuutri juhe oli katki, siis puudus igasugune teave, kui kiiresti liigume. Istusin aga vaikselt grupis, 3-4 korda käisin ka täitsa ees tirimas, kui oli võimalus eesolev grupp kätte saada. Ühel neist kordadest oli üsna raske, kuid muidu kokkkuvõttes oli väga mugav liigelda. Enne lõppu umbes viis kilomeetrit, kui uuele teele keerasime enne viadukti, suutsid kaks sõitjat end külili ka visata vasakpöördel, õnneks teised said mööda, kiirus polnud suur ja ei paistnud, et nad oleks ise ka viga saanud. Lõpus õnneks keegi viimasel kahel kilomeetril tõmblema ja siiberdama ka ei hakanud, kõik sõitsid kenasti ühtlases tempos ja ei ajanud oma viis kohta paremat tulemust taga. Lõpetasin umbes 150-pealises suures grupis.

Mõnus, kerge ja samasuguse kiirusega kulgemine, kui eelmistel aastatelgi. Keskmine kiirus 31,1 km/h, pulss 151 :)

Käsi südamele - nii kerget rattasõitu ei mäleta kordagi oma viieteisaastase Tartu ürituse põhjal.

28.5.15

Poliitika ja peavalu.


Halloo, kosmos!

Ma ei ole midagi teha saanud vahepeal, sest hetkel on põletik jälle põskede koobastes. Pühapäeva hommikul ärkasin kriipiva kurguga, õhtul hakkas nina jooksma ja esmaspäevaks olidki koopad umbes. Nii lihtsalt see käibki. Omateada ei ole ma kusagil külmetanud, käisin rahvarohkel juubelil, kahtlustan mõnda viirust, mis veel pakaselisel kevadel ligi kargas. Eh elukest. Pea on paks, kõrvad lukus ja ninajuure ja otsmiku koha peal tuttav pakitsus. Apteegis pidavat mingi uus imerohi olla saadaval, mis löga peast välja jooksutab. Lähen kohe otsima.

Natuke kurb on küll, et terve maikuu jooksul ei ole olnud mitte ühtegi sooja ilma. NULL!!!

Pühapäevaks sihin siiski hetkeseisuga Tartu Rattaralli lühikesel distantsil osalemist.

Ja nüüd poliitika juurde - mida arvate teie, head kümmekond lugejat, hetkeseisust, mis on meil igal pool meedias, poe taga ja mujalgi käima läinud? Millised on teie seisukohad ja miks?






19.5.15

Tallinna Rattamaratoni lühisõit (25 km)


Ahoi, hea lugeja!

Käisin laupäeval Kõrvemaal. Oli tore sõit, suts ja valmis. 25 kilomeetrit kenas looduses, võtsin rahulikult, kõik tõusud sõitsin üles, ei kukkunud, ei pingutanud eriti. Finišis üks oksendas mu ees maas põlvili. Ei olnud tore. Kas on vaja niimoodi end sodiks sõita?

1 tund ja 10 minutit umbes läks raja läbimiseks.

Rattas täitus ka esimesed 100 km sel aastal.




8.5.15

Külm, 200, Viljandi ja jalgratas.


No ei ole viitsimist midagi teha, saati siis siia kirjutamisest rääkimata. Kas millalgi lõpuks ometi soojemaks ka läheb? Vahel natuke nagu lubab, aga siis, nagu näiteks täna hommikul, viskab jälle pakase majja ja tuju nulli. Kliimadepressioon. Täielik. Viimased 4-5 aastat on saanud kevadtalvel korra päikest vaatamas käidud, sel aastal jäi vahele ja oi kui halvasti see on mõjunud. Pole nii rasket kevadet enam ammu olnud.

Mis siis vahepeal toimunud on? Joostes sai täis 200 kilomeetrit sel aastal. Viljandi järvele tegin joostes tiiru peale, ei läinud hästi (1:01:11). Ja pühapäeval pumpasin rattal kummid täis ja viisin ta korraks jalutama ja värske õhuga tutvuma paarikümneks kilomeetriks.

Panin end ka kirja Tallinna rattamaratoni lühikesele sõidule ja Tartu Rattaralli lühemale otsale.

Kaal endiselt 7-8 kg kõrgem kui aasta tagasi. Kõik on "hästi".

27.4.15

Kõrvemaa Kevadjooks 2015


Ja esimene jooksuvõistlus tehtud sel aastal. Ühtlasi oli see ka esimene kord, kui sel aastal kiiremaid liigutusi natukene tegin joostes, seni on olnud kõik niisama sörkimine. Mitte et ma nüüd kihutanud oleksin, seda ma ei jõuagi. Trenni pole olnud eriti aega teha ja kehakaal on 7-8 kg kõrgemal pool, kui sama ajal aasta tagasi.

Hoolimata kõigest oli nimi kirja pandud ja tuli Kõrvemaal ära käia. Sealne jooks mulle iseenesest meeldib, tavapäraselt avabki see võistlushooaja ja on soojenduseks Viljandi järvejooksule, mis leiab aset juba sel reedel.

Terve hommiku oli sadanud ja sadas ka kohale jõudes, mitte väga tugevalt, kuid siiski. Samas õhusooja oli ligi 10 kraadi, nii et väga hull ilm siiski ei olnud. Aga jooksma siis pikade riietega, nokats ja kindad:)

Plaan oli hoida tempot, millega on mugav joosta ja hoida enesetunnet sellisena, et väike varu oleks kogu aeg sees ning mitte end kinni tõmmata. Rada on seal ju tegelikult üsna raske, käies tihtipeale üles-alla. Aga muidu oli täitsa tore jooks. Andsin aga omas tempos minna ja nii ma lõpuks finišis olingi.Viimased kaks kilomeetrit tegin vähe kiiremini - 5:18 ja 5:13.

Kokkuvõtlikult esimesed 8 kilomeetrit ajaga 43:52 ja teine 8 kilomeetrit 43:38, kokku aeg 1:27:27,5, koht seekord 513/883 lõpetaja hulgas. Keskmine pulss 169, maksimaalne 187. Keskmine kilomeeter 5:28. Ise täitsa rahul.

18.3.15

Esimene sada!


Täna sai see täis. Esimesed sada jooksukilomeetrit sel aastal. Tulevad üsna kergelt ja iseenesest. Ole ainult mees, mine välja ja silka vaikselt. Olen kõik jooksud teinud seni ühtlases ja üsna rahulikus tempos. Pekisärin ja harjutamine taas selle liigutamisega. Seni pole millegi üle kurta ka nagu, kui siis külma ilma ja tolmu üle. Ja kuidagi lihtsam oli juba täna jälle.

3. märts 9,9 km 1:07:58 (keskmine kilomeeter 6:52), pulss 146
5. märts 7,52 km 45:17 (6:01), 148
8. märts 12,93 km 1:22:05 (6:21), 146
10. märts 8,39 km 52:15 (6:14), 145
12. märts 6,88 km 45:18 (6:35), 143
14. märts 10,06 km 1:00:39 (6:02)
16. märts 10 km 1:03:29 (6:21), 144
18. märts 10,57 km 1:04:43 (6:07), 144

Ega muud polegi, lasen vaikselt edasi.

28.2.15

Nagu ikka...


...on terve talv maha molutatud, sest no ei ole soovi end õue vedada selliste pimedate ja külmade ilmadega. Siis lihtsalt istudki kodus teleka ees ja sööd ning jood end laiaks (86 kg). Taratoni ootuses sai ju paar korda suusatamas käidud, aga eelmisest postitusest selgus, mis see endaga kaasa tõi. Kokku siis sel talvel 177 suusakilomeetrit ning nii see ka jääb. Järgmisel talvel proovime jälle pütilauad saabaste külge kinnitada.

Kogu selle jama tõttu tuleb hakata jälle kevade poole alla võtma ja toitumist jälgima ja liigutama end taas. Sest on algamas ju jooksuaeg. Lisaks käivitasin ka programmi Jaaniks 78!. Näis, mis sellest saab.

Käisin kolmapäeval ka jooksmas üle kuise vaheaja. Algatuseks vaid 6 kilomeetrikest 40 (6:54) minutiga. Oli hea ja kerge. Pulss 144 kandis.

Neljapäeval proovisin jälle, seekord tuli kokku 10,1 kilomeetrit, tegin natuke raskemal rajal, ehk paar tõusu oli ka sees. Aega läks 1:09:15 (6:51), pulss 149. Reedel olid jalad ikka päris tuimad. Annab tunda, et pikka aega pole end jooksma saanud. Võhma osas pole hullu, eks see suusanühkimine natuke ikka hoidis ka olematut taset.

Esimeseks nädalaks aitas küll.

Järgmise stardi olen plaaninud Kõrvemaale aprilli lõpus ja siis Viljandi järv (sinna panin juba kirja ka end).

PS.
Kui ma siia kirjutan, et pullerits on jobu, kas see on siis fakti konstateering või keegi solvub?

18.2.15

23 kilomeetrit ehk -40.


Et natuke pikem kirjutis tuleks, on paslik pisut ajas tagasi pöörududa. Nimelt nädal enne maratoni, laupäeval, jäi laps kõrgesse palavikku. Ikka 39-40 kraadi vahel kõlkus termomeeter. Päädis see sellega, et neljapäeva hommikul jäeti paariks päevaks suisa haiglasse ja tagasi sai sealt alles laupäeva pealelõunal. Mulle mõjus see niimoodi, et kuskil kolmapäevast vist hakkas kurku kriipivaks tõmbama. Laupäeva hommikul oli nina täiesti kinni ärgates ja lõuna ajal palavikku 37,3. Enesetunne kehvapoolne. Võtsin peotäie tablette ja ühe gripitee ja temperatuur kukkus 36,0 peale. Olgu mainitud, et normaalne on minu puhul täiesti tavaline 36,6.

Mida siis teha? Suusk oli lastud kalli raha eest määrida ja ootas juba Otepääl, kõik logistika paigas. Otsustasin siiski Tartusse kohale minna. Kaesime Eesti Laulu poolfinaali ja magama. Magasin üllatavalt hästi, kuigi iga kord, kui öösel ärkasin oli otsaesine ja kere higist niiske.

Hommikul ärgates oli täielik isupuudus ja kõhus keeras. Temperatuur oli jätkuvalt 36,0. Tõstsin omale väikese taldrikutäie putru moosiga, kuid ei suutnud üle poole sellest ära süüa. Ühe sepikuviilu vorstiga pigistasin ka alla ja tassikese teed.

Otepääle jõudes oli juba pikk autoderivi linna sisenedes. Salongi tungiv vingugaas ajas kergelt iiveldama. Ilm oli hea, päike, vähene külm.

Olin oma suuski määrima viies saanud info, et need saab kätte kollasest telgist. Mida ei olnud, see oli telk... Õnneks oli kogu staadionil ainukeses telgis olev Sportlandi esindaja nii lahke ja abivalmis, et juhatas mind siiski taha suusaboksidesse. Seega 15 minutit enne starti sain siiski suusad kätte, vahetasin värava ees riided ja viskasin koti ära. 5 minutit enne starti sisenesin koridori (numbrid 4000-4500).

Peale starti jäin vasakusse äärde kohe karpi ning paremalt poolt läksid mööda ka tagusmistest gruppidest startijad. Stardikanga all olin kuskil kolm ja pool minutit peale starti ning esimese tõusu alla jõudes ei olnud selja taga rohkem kui kolm-nelisada suusatajat. Tõusmise järjekorda oodates ajasime ühe tuttavaga natuke suusajuttu ja imestasime selle nalja üle, mis seal koha lahti läks. Ilmselgelt olete te kõik Youtube's seda esimese laskumise videot näinud. Lõpuks läbi selle sasipuntra õnnestus endalgi alla saada ja tasakesi liikuma hakata. Esimese kahe kilomeetri läbimiseks oli kulunud peaaegu 19 minutit.

Rada oli ülihea, suusk oli suurepärane, libises ja pidas. Seda esimest ei saanud aga eriti kasutada, sest alati oli keegi ees. Mis oli aga halb, oli enesetunne. Sees keeras korralikult ning hoolimata väga aeglasest tempost võttis igast väikesestki tõusust üles sammumine südame korralikult puperdama ja õhku ahmima.

Esimeses teeninduspunktis võtsin näpuotsaga rosinaid, need käisid suus ringi ja ei tahtnud alla minna. Mustikakiselli joomiseks kulus ka vähemalt terve minut. Edasi sõites hakkas kõhus seepeale korralikult mullitama. Pulss püsis jätkuvalt kõrge, kuigi tempot polnud ollagi.

Kui 20 kilomeetrit oli sõidetud, siis oli Harimägi jälle märkamata jäänud, kuid sellele järgnenud laskumised mitte. Neist viimasest alla tulles, kus olin paremas sisekurvis, leidsin järsku enda ees maas pundi inimesi, üks minu ees, teised vasakul. Ja ei olnudki midagi teha, suure hoo pealt viskas jalad laiali, ühe jala ühte, teise teise suusajälge ja oli valida kas kraavi hüpata või kõhuli visata. Valisin viimase - põlvede all oli mõnus jää. Joogivöö kadus pealt, selle pannal tekitas vöökohale kerge sinika. Juhtub.

No ja siis vaikselt edasi. Sees keeras jätkuvalt, hingata oli raske, vasak põlv tegi pisut valu. Teises teeninduspunktis sain aru,et jätkata ei ole mõtet. Pole vaja kellelegi, et enda tervisele mingi suurem põnts panna. Võtsin suusad alt, numbri seljast ja istusin katkestajate bussi. 2 tundi ja 10 minutit ja 23 kilomeetrit oli siis selle korra saak.

Vahepeal laenasin ühe oma kepi ka veel ühele õnnetule, kes oli enda omast ilma jäänud.

Palun ärge teie tõbisena rajale minge. Luban ise ka mitte minna.

Tervis pole seni veel hea. Esmaspäeva õhtul töölt koju tulles hakkas jälle maos mingi triangel pihta. Hommikuti ärgates on kurk valus ja mandlid pisut paistes. Aga nagu paremaks läheks.

Järgmisel aastal üritame uuesti.

13.2.15

155 km



 - selline siis see suusakilometraaž enne maratoni. kolmandat hommikut natuke kurk kriibib, kuid ei midagi hullu. Veel. Suusad on määrimisel, logistika paigas, plaanid tehtud.

Tõehetk on pühapäeval.

5.2.15

Ta toksib tasahaaval tokkidega.



Olen vahepeal natukene suusatamas käinud.

Maraton vist toimub.

Ega siin suurt muud mainida polegi.

Järgmisel pühapäeval on see jama läbi :)


21.1.15

Ka see on avatud!


Jooksuhooaeg nimelt. Pühapäeval autoga sõites nägin mitmel pool jooksjaid ning imelik tuhin puges sisse, oleks tahtnud ise ka proovida. Viimasest jooksuotsast oli möödunud täpselt kaks kuud, 19. novembril sai seda viimati tehtud. Pühapäeval ei olnud aga ega, esmaspäeval läks meelest ära, kuid eile õhtul toppisin end riidesse, vedasin vanad tossud jalga ja minek. Joosta oli üllatavalt hea ja kerge. Soovitan kõigile:)

Kadriorust Pirita poole mööda mereäärt, enne jõge tagasipööre. Jooksjaid täitsa oli, kell oli küll 21-22 vahel, aga mingi kümmekond oli neid kokku. Vahepeal keerutas tuul vastu, kuid muidu oli päris normaalne jooksuilm. Teed puhtad ja üks külmakraad vaid. Kokku läbisin 8,71 kilomeetrit, aega läks 56:22 (6:28 km) ja keskmine pulss 147. Esimese korra kohta sel aastal kärab küll.

Vaatab, mis siis nüüd edasi saab. Suusamaratonil kirjas, aga lund ei ole. Asfaldil keppide toksimine pole üldse minu rida. Tegelikult tahaks hoopis puhata ja mängida soojal maal, mitte siin pimedas istuda. A noh, mis sa teed.


13.1.15

See on avatud!


Suusahooaeg nimelt. Eile õhtul tundus, et on esimene reaalne võimalus suusk alla panna, sest praegu tundub ilmaprognoose vaadates, et Tartu suusamaratoni raske tee tuleb ikkagi jalgade alla võtta. Ja käte ka muidugi. No ja eks ma siis otsisingi kapipõhjast välja riided - kaks paari sokke, suusasaapad, sooja pesu, tuulekindlad suusapüksid, buff, mütsid-kindad ja muud värgid. Leidsin panipaigast ka suusad, ilmselt oli neil natukene all eelmise aasta jaanuari parafiini jäänuseid. Kuna määrimiseks aega ja tahtmist polnud ning ega ka tõusudel klassikajälge tegelikult nagunii ei olnud tegelikult, siis võtsin uisutamise pütilauad kaasa.

Pirital oli päris palju rahvast. Suusk alla, muusika kõrvaklapi sisse ja Endomondo käima ning minek. Esimese hooga sõitsin ka Tamme laskumisest alla, kuid sealt edasi sillani oli ikka rada kehvakene, kohati väga vähe lund ja seegi jäine. Seega üles tagasi turninud, enam alla ei kippunud ning tiirutasin sealsamas, pooleteisekilomeetrisel ringil. Alguses mõtlesin, et teen ikka 10 kilomeetrit täis, siis vaatasin, et tunnikese peaks ikka ära sõitma. No ja lõpuks oli veel nii vähe puudu ja olek täitsa hea, nii et tuli 15,06 kilomeetrit kokku. Käib küll esimese korra kohta. Libises täitsa hästi. Poolel maal hakkas küll tihedalt sadama ja libisemine halvenes. Sõitsin sellist segatehnikat, et siledal maal paaristõukeid (tervitan C-d) ja natuke tõusval osal vaba. Et mitte käsi ära väsitada noh:)

Aga ikka vanad hädad - suusatades, või seda imiteerida üritades, on liikumiskiirus samasugune umbes, kui joostes. Ka pulss on samasugune. Eile oli see umbes tuhat.

Aega läks kokku 1:14:59, keskmine liikumise kiirus 12,1 km/h.

Laupäeval käisin kasutasin viimase basseinikorra ka ära, ujusin kilomeetrikese. Rinnuli 500m ja vabalt 500m. See viimane tehnika on veel ikka täielikult omandamata. Halbade asjaolude kokkulangemisel ei saanud ma just neis kahes trennis osaleda, kus sellele tähelepanu pöörati. Rinnuli ja selili tuleb oluliselt paremini välja. Vaba ajab räigelt hingeldama ja väsitab ropult:)

Täna tundub, et veesuusatamine oleks teema.

Tavaliselt olen ma Tartu sõidule peale läinud 30-90 km "trenni" pealt, nii et olukord on hea:)


2.1.15

Head uut aastat!


Kõigile!:)

Saimegi 2014 aastaga ühele poole. Tänaseks on tervis jälle paranenud, nagu ka ilmgi - oleme lumevabad:) Tegelikult oli päris suur soov 31. detsembril veel suusadki alla saada, kuid elu tegi omad korrektuurid ja ilm teised, nii et 2014 aasta see nö. teine talv jäi suuskade poolt puutumata. Mis seal's ikka.

Paar kuud tegevusetult logelemist on muidugi mõju avaldanud kehakaalule. Pühadega 2-3 kilo üles pole mingi probleem. Aga siiski on kaalu vähem kui aasta tagasi samal ajal, asi seegi. On jälle mida alla võtta...

Nüüd peaks hakkama ikka natuke liigutama ka, suusamaratonile sai ju end kirja pandud suure hurraaga, praegu välja vaadates võib ennustada ka ärajäämist 50/50.

Ühe jooksumaratoni võiks ka väljamaal teha millalgi suvel/sügisel ehk. Oleks mingi väike motivatsioon või midagi. Järvejooksud ilmselt. Rattaga lõunamaale sel kevadel ilmselt ei lähe, pole aega. Millest on kahju, sest jube mõnus oli seal tasakesi vändata ja päikest-tuult nautida.

Olge siis tublid - kuuleme jälle!