Nii kurb või halenaljakas kui see ka pole, oli minu viimane trenni moodi asi veel puhkuse ajal Gran Canarial ja seda 31. märtsil. Peale seda on olnud põhiliselt tegu igasuguste tõvede ja nende ravimisega. Lõpuks 24. aprillil jõudsin niikaugele, et viimane antibiootikumitablett sai hommikul sisse võetud ja õhtul avasin kodumaise rattahooaja. Sai kolleegiga kokku lepitud, et lähen temaga kaasa veerema, ta selline suuremat sorti maastikurattamees, kes seda tuntud sarjagi sõitnud mitu aastat. Noh et mul oleks hea ja kerge tuules olla. Muidu oli kõik hästi, ainult et varbad kippusid jäätuma ja järgmisel päeval olid põlved valusad - said külma. Oleks pidanud pika rattapüksi alla veel ka sooja pesu panema, ilm oli ikkagi üsna jahe. Olgu siis öeldud, et päris tuules ainult ei rippunud. Kus kannatas, sõitsime kõrvuti ja vähemalt 10 kilomeetrit olin eespool. Läbisime Viimsi poolsaare kandis kokku 47,32 kilomeetrit, aega läks 1:43:14, keskmine kiirus 27,5 km/h. Üllatavalt hea ja kerge oli üle pika aja, välja arvatud see külm ilm. Keskmine pulss oli 136.
Reede hommikul Tartusse Maamessile ja teadagi, mis seal toimus. Magada sai vastu laupäeva oma neli tundi ja enesetunne oli räbal, mis räbal. Nooruslik uljus ja vastupidavus on kadumas...
Pühapäeval ootas ees Kõrvemaa Kevadjooks. Hommikul ärgates oli veel pisut hõre olla, sest unevõlg ja meelemürgid ei tahtnud veel mu keha maha jätta. Seekord ei olnud muret sellega, et ei saaks metsa all joosta lume või jää tõttu. Lund ju eriti polnudki talvel ja kogu metsaalune oli tuhkkuiv ja kohati tolmav. Kuna treeninud ei olnud ja just oli raske ööpäev selja taga, siis oli plaan alustada eriti rahulikult ja vaadata, mis siis enesetunne ütleb. Alguses ei saanud ka rajamärgistusest aru, kuid alates kolmandast kilomeetrist sain asjale pihta. Kiire taibuga nagu ma olen. Olles paar kilomeetrit rahulikult jooksnud, mõtlesin välja geniaalse taktika - esimesed 10 kilomeetrit jooksen nii, et hingata on vaja vaid läbi nina. Ja see õnnestuski. Kilomeetrite ajad alates kolmandast: 5:55; 5:46; 6:07 (järjekord joogipunktis); 5:58; 5:48; 5:42; 5:42 (10 km 58:27). Kuna esesetunne oli hea siis tõstsin peale kümmet kilomeetrit tempot vähehaaval - järgmised 2 km 11:00 (a' 5:30, sildi magasin maha), siis 5:24 ja 5:17, eelviimane 5:08 ja viimane 4:50. Kokku 16 kilomeetrit 1:30:09 (keskmine 5:38), pulss 159/183. Jooksin pika püksi ja T-särgiga. Päikese käes mõnus, kuid minu jaoks oleks võinud metsa vahel ka paar kraadi vabalt soojem olla :)
Täna hommikul ärgates oli kaks ohatist ülahuulel. Halleluuja!
Nii on. Viimase nädala on kaal napilt, kuid kindlalt, püsinud alla 80 kilogrammi. Mis on iseenesest hea uudis. Halb on see, et tänu kahepoolsele põskkoopapõletikule ei ole saanud kaks nädalat juba lillegi liigutada. Täna lähen ostan uue karbitäie antibiootikume ja võtan neid veel vähemalt 3 päeva. Siis vaatan enesetunde järgi, kas on vaja veel 2-4 päeva neid sisse kühveldada. Aga ehk on abi. Enesetunne on siiski võrreldes nädalataguse ajaga oluliselt parem.
Pühapäeval ootab aga ees juba Kõrvemaa Kevadjooks. Kuigi plaanin seda, nagu viimastel aastatel ikka, võtta rahulikult pikema trennina, siis ikkagi oleks tahtnud ka natuke enne seda sörkimas käia. Distants õnneks pole pikk, vaid 16 kilomeetrit ja läbimise pärast ei muretse. Loodetavasti ei ole tervisega selleks ajaks enam probleeme.
Kauneid kevadilmasid ei ole eriti nautida saanud, laupäeval küll õnnestus pea paar tundi jalutada, kuid eile vaid kümme minutit alla tunni. Asi muidugi seegi. Samas lubab ilmaennustus ka kohe ilmade halvenemist.
Mis siis veel lähiajal ees ootab? Järgmisel nädalal tuleb kevadpühal Viljandi järvele joostes tiir peale teha. Täpset osalemiste arvu ei oska öeldagi, aga umbes kümme. Tore jooks, mulle meeldib. Ja järgmisel reedel tuleb Rattarallile end kirja panna. Teen vist seekord ajaloolise lükke ja registreerun pikale distantsile. Mis saabki ilmselt selle aasta raskeim katsumus olema. Varem pole kunagi ju nii pikka maad rattaga jutti läbinud. Senine rekord on kahe Rattamaratoni (89 km) läbimine ja üle kümne korra on saanud sõita Rattaralli lühikest otsa, mis on olnud sõltuvalt aastast umbes 60-70 kilomeetri vahel. No ja siis 11. mai juba Tartu Jooksumaratoni 23,4 km.
* - neile, kes ootavad siit tõsisportlikku postitust, võivad juba lugemise katki jätta, sest seda ei tule.
No ei ole aega olnud, et siia kirjutama tulla. Ja kui ongi mingi vaba hetk leidunud, siis alati leiab sada muud tähtsamat asja, mis oleks varem vaja korda ajada. Täna on mul aega kirjutada, sest olen haige. Jälle! Aga sellest hiljem.
Lugu iseenesest oli selline, et 16. märtsil sai kõigepealt laevaga üle lahe sõidetud, siis trammi ja bussi kasutades lennujaama jõutud ning sealt edasi Gran Canariale lennatud. Tegu on siis, nagu kõik kindlasti teavad, ühega Kanaari saartest. Saar on peaaegu ringikujuline ja pindalaga 1560 ruutkilomeetrit. Ühtlasi on ka tegemist väga mägise saarega, vaid rannikualadel on kohati siledamat maad. Püsielanikke on üle 800 000 ja pealinnas Las Palmases elab napilt alla 400 000 neist.
Lennuk lendas kenasti ja kohaliku aja järgi (ajavahe kaks tundi) õhtul peale üheksat olimegi kohal. Siis veel mõnekümnekilomeetrine taksosõit saare suurimasse kuurortisse Playa del Ingles'i. Nagu eelmise postituse lugeja mäletab, maadlesin enne minekut nohu ehk põskkoopa põletikuga. Ütlen liialdamata, et esimesel päeval hakkas seal palju parem ja teisel olin juba täiesti terve. Nii terve, et läksin kohe hommikul sörkima. Raske on minu jaoks paremat kohta jooksmiseks välja mõeldagi - mühiseva ookeani kaldal, päike särab, täielik paradiis.
Põhiline jooksurada
Kokku käisin kohapeal veedetud viieteistkümnel päeval suisa kümnel hommikuti väikesel sörgil. Kokku läbisin 58 kilomeetrit küll vaid, kuid eesmärk polnudki mingisugust mahtu koguda, vaid pigem oli tegu
hommikuse äratajaga. Distantsid olid 4,4 kilomeetrist alates ja kümne kilomeetriga lõpetades. Seega ei ühtegi pikka otsa. Kohe mõnus on vaikselt sörkida, kui ilm on ilus.
Ilu on vaataja silmades
Teisel päeval sai endale järgmiseks tosinaks päevaks lihtne ja odavaim maanteratas renditud. Minusuguse vorsti jaoks ajas asja kenasti ära. Plaan oli ülimalt tagasihoidlik. Avada rattahooaeg ning läbida iga päev vähemalt 30 kilomeetrit. Rattasõiduks kasutasin aega sel ajal, kui laps magas, ehk siis pealelõunastel aegadel. Perepuhkuse ajal ei ole lihtsalt viisakas jätta kaheaastast kaaki ainult ema hoolde, eksole.
Selline ilus punane ratas oligi.
Distantsid iseenesest kujunesid sellisteks: 32-34-31-39-30-30-31-30-39-42 (selle pikima "trenni" maksimaalne kiirus oli 62 ja keskmine 25,1)-35-31. Kokku tagasihoidlikud 405 kilomeetrit. Kahe sõidu keskmine kiirus tuli alla 20 km tunnis, sest minu jaoks oli see ikka kohutavalt raske rada:
Kokku 730 tõusumeetrit ja samapalju langust.
Selle pildi peal on näha koht, kust sõitu alustasin, ülespoole on veel natukene minna, enne kui pool kilomeetrit taeva suunas kätte jõuab. Kahel korral käisin selle künka tipus ja klõpsisin mõned pildid kah telefoniga.
All ookeani ääres paistab koduküla.
Edev enekas 500 meetri kõrgusel päikese poole.
Mäed ja org.
Siit algas uus langus, et muutuda hiljem taas tõusuks.
Lihtsalt silmailu.
Ratast rentides küsisin kohaliku asjapulga käest, et kas ta sileda maa meestele ka midagi pakkuda oskab, et millises suunas sõita. Puerto Rico suunal pidi peaaegu sile tee olema. Nagu allolevalt pildilt näha, siis oligi. Üle 120 meetri merepinnast ei pidanud kordagi tõusma:) Tegelikult oli selline paras üles-alla värk, aga väga tore. Kuna rattal oli ees kolm hammasratast, siis sai ikka igalt poolt üles vändatud. Mis sest, et kõige kergema ülekandega kohati. Vabanduseks ülekaal ja ka see, et käed-jalad on nõrgad.
Lisaks käisin kolmel päeval veel sõitmas hoopis teises suunas, kus oli ka paar korralikku tõusu minu jaoks, kuid ka pea kolmekilomeetrine sirge. Ühel päeval oli tuul liialdamata 20-30 meetrit sekundis vastu. Siledal lõigil kiirust üle 14-15 sisse ei saanudki. Siis keerasin otsa ringi ja lasin sama teed 38-39 kiirusega, pulss 120 peal. Allatuult. Ai kui hea oli.
Ma olen täielik ja ilmselt parandamatu Kanaari saarte fänn. Seekord oli seitsmes reis sinnakanti ette võtta. Kolm korda olen käinud nii Tenerifel kui ka Gran Canarial. Korra Lanzarotel. La Gomera saar on samuti ühe päeva jooksul natuke üle vaadatud, seda siis Tenerife reisi raames üleelmisel korral. Fantastiline saar! Järgneval pildil on näha ilma, mis mulle sobib. Palav tegelikult ei ole, sest varjus on sooja 22-23 kraadi ehk ainult. Aga päikesel on jõudu.
Keset päeva ja päikese käes.
Miks Kanaarid? Ilmselt seetõttu, et talveperioodil siiski lähimad ja odavamad ja sama kultuuritaustaga koht ikkagi. Egiptusesse ei kipu üldse, pole rannas lesija tüüp ja ei salli, kui keegi tuleb tüütama ja käe küljes rippuma.
Toidupilte kah:) Krevetid ja jänes maitsevad oivaliselt. Nende hind on ka poes reeglina meie maaga võrreldes 2-3 korda odavam. Kauplusest üldse oli raske leida asja, mis oleks kallim kui Eestis. Lisaks on kohalik köök ja söögikohad ka kõik täiesti heal tasemel.
Poes hinnaga 9.50 kg.
Head isu!
Jänes 4.50 kg.
Marineerub
Valmib
Puhkehetk ookeani ääres.
Ühel päeval jäi silma kalapaat, mis ookeanilt tuli. Saak oli neli sellist ämbritäit erinevaid meresaaduseid. Üks ämber oli kaheksajalgu täis.
Kalameeste saak
Tomatid, mis maitsevad nagu tomatid.
Apelsinid, mis maitsevad imehästi. Igapäevane toit.
Maasikamaitselised maasikad märtsikuus.
Esimesel aprillil jõudsime reisult tagasi, öö oli veedetud lennukis, silmatäitki ei maganud kahjuks. Siis veel laevaga vaja sõita. Samas viietunnine lõunauni koju jõudes aitas kenasti rööbastele taas jõuda. Ja teisel aprillil tööle tagasi. Läbi see mõnus puhkus, mida sai juba septembrikuust saadik oodatud, sest sel ajal sai võetud lennupiletid ja otsitud endale öömaja. See viimane oli ikka päris hea koha peal - lainete müha kostus kenasti, rand ei olnud linnulennult kaugemal kui 100 meetrit ehk.
No ja eelmisel esmaspäeval hakkas kurk tööl kriipima, teisipäeva hommikul ärkasin nohuga ja kolmapäevaks oli tagasi pea reisieelne halb olukord. Nädal vindusin, võtsin apteekri soovitusel erinevaid tablette, aurutasin ja muu selline värk. Aga eile oli ikka nii kehva juba, et SMS-isin perearstile ja palusin vastuvõttu. Saingi. Kohe kirjutas vähemalt nädalaks antibiootikumid, homse röntgenipildi järgi selgub, kas on vaja teine nädal ka veel tarvitada. No ja õhtul koju tulles oli olek nii kehva, et otsustasin kraadida. Oligi 37,7, mis tõusis tunniga 38,5 peale. Tablett vedas selle 37,9 peale korraks, kuid siis oli peagi tagasi 38,5 peal. Enne magamaminekut veel üks tablett sisse. Uni oli täitsa hea ja hommikul oli imelik mitte tööle minna, kuna 36,6 oli ju. Samas kurk kriipis koledalt ja on veel hullemaks läinud mõne tunniga. Ja ka temperatuur on tagasi 37,5 hetkel. Karta on, et tuleb haigusleht võtta ja ka homme kodus olla vähemalt.
Viimase kuu lemmiklugu:
- 16. aprilli täiendus: röntgenipilt näitas, et tegu on kahepoolse põskkoopapõletikuga ning ka veri näitas põletikku organismis. Antibiootikumikuur pikeneb, aga vast saab terveks siis ka.
