Nagu ikka tekib kevadeti kihk Rattarallil käia, nii ka seekord. Kuna vorm on saia ja võhm ka olematu, siis panin end targu juba kirja lühikesele distantsile. Seekord oli see eriti lühikene, vaid 56 kilomeetrit, kuid siiski pikim distants, mis sel aastal läbitud nüüd. Enne üle 42 km polnudki vändanud. Aga muidugi on ka vaks vahet, kas sõita üksi ja tasakesi või kellegi tuules ja oluliselt kiiremini.
Laupäeva õhtul rongiga Tartusse, õhtul telekas ja Meistrite Liiga finaal ja väike õlu. Coronad laimiga, see on ju puhas vitamiin ja dehüdratsioonivastane võitlus vaid.
Ilm oli lihtsalt suurepärane rattasõiduks, soe ja ehk pisut liiga tugeva vastutuulega lõpuosas, kuid vaevalt, et see kedagi liiga häiris. Kuna tahtsin väheke kiiremini sõita, kui üksi jaksaks, siis oli plaan kellelegi sappa haakida ja siis omale sobiva kiirusega lõpuni kulgeda. Esimesse vaheajapunkti 37 kilomeetri peal (Vana-Kuuste) kulgesime suures osas 4-5 pundiga, kus tempot tegi üks isa oma tütrele, keskmine kiirus oli siis 32 km/h. Kuna aga tüdruk kippus väsima, siis läksid nad seal pausi tegema, seega tuli vahepeal ca 1 km üksi sõita ja siis sain uuesti mingi grupiga liituda, millega kulgesime kusagil 10-12 kilomeetrit veel. Seal aga oli tempo mingi hetk suts aeglane ja sai kolmekesi ühe vanema härra toel eest ära ja saime niimoodi pea lõpuni lasta.
Lõpuks tulemus 1:49:22, koht 594/1870, seega kindlalt esimese kolmandiku sees :) Keskmine kiirus 30.73 km/h. Oli väga mõnus, uuel aastal jälle!
Hetkel on rattaga läbitud 990 kilomeetrit sel aastal, tõuatab tulla uus rekord sügiseks. Loodetavasti läheb see selle nädala pakane ka mööda ja saab jälle õues rohkem käia. Jooksuga on lood väga nutused, polegi õieti teist - 65 kilomeetrit vaid. Aga ehk jõuab veel, aasta on veel noor.
