Eelmisel nädalal oli olukord selline, et kolmapäeval tekkis esimene võimalus minna suuski nühkima metsa vahele. Minu puhul on seda trenniks tegelikult ebamõistlik nimetada,
sest ega see kõrvaltvaatajale ei pruugi päris suusatamisena tundudagi. Paganama
külm oli igatahes – 15 miinuskraadi. Varustus vaba. Olin enne natuke kiirmääret
suusale alla uhanud ja libiseski paremini kui eelmisel korral. Selles osas oli
asi parem. Esimesed kolm kilomeetrit olid näpud väga külmad, siis soojenesid
üles ja ei olnudki häda nendega. Aga neljandal kilomeetril hakkasid varbad tunda andma ja iga ringiga läks asi ainult hullemaks. Kui algselt oli plaan sõita 11
kilomeetrit, siis peale üheksandat ringi Saku rajal loobusin ja vahetasin
suusasaapad talvesaabaste vastu ning istusin autosse. Teel koju sulasid varbad üles
ja oh seda „mõnusat“ valu, mis nad soojenedes tegid. Aga õnneks 5-10 minutiga
oli see üle. 9 km, 42:33 (12,8 km/h), pulss 160/181. Ahjaa – „tehnika“ oli sel
korral natuke parem, aga vasakule jalale keharaskuse viimine ja pikalt liuglemine
on endiselt katastrofaalne. Seetõttu panin ka ühel korral siledal ja laial
rajal külje maha.
![]() |
pilt interneeduse seest võetud |
Pühapäeval sama kant ja sarnased sündmused ja samasugused olud. Distantsiks seekord 10 kilomeetrit/ringi. Tiirlesin 54 minutit ja 31 sekundit (11,0 km/h), keskmine pulss 142. Ausalt öeldes ega ma ei näe, et eriti kiiremini sel aastal klassikalises stiilis sõita võiksin ja selline see maratonitempo ka olema saab :) Kilometraaž on juba peaaegu maratonidistantsi lähedane.