Suusahooaeg on lõppenud!

Hea on see, et saab lõpetada positiivse noodiga. Suure külma tõttu edasi lükatud Kõrvemaa maraton toimus täna ja võtsin osa ühe ringi, ehk siis 19 kilomeetri sõidust. Stardis olid mõnusad ilmaolud, külma -4'C ja tuisk, mis teede peal sinnapoole sõites kohati oli, sinna metsade vahele ei ulatunud. Ühesõnaga hea suusailm. Eile määrisin suusale kaks kihti parafiini ka alla ja libises päris hästi.
Peale stardisaginat, seekord startisin enam-vähem keskelt, võtsin sappa kahele Eesti Raudtee spordiklubi värvides sõitvale džentelmenile, kellest üks vedas ja teine pidi talle sappa hoidma, nagu jutust selgus. Kuskil kolmanda kilomeetri lõpus ühel suuremal tõusul aga sai selgeks, et tempo on viimase tõttu natuke aeglane ja läksin neist mööda. Edasi kohtusin ühe toreda kursaõega, kellega vahetasime mõned laused ja siis läksin natukene kiirema tempoga edasi. Kohe oli ka esimene joogipunkt, kus jäin seisma ja võtsin ühe topsi jõujooki. Esimese 5 kilomeetri aeg oli 21:30. Mingi aja pärast sattusin gruppi, kus 3-4 härrat ja üks musta-kollase rõivaga tüdruk. Nende tempo sobis väga hästi ja rippusingi neil seal parasiidi kombel sabas, 10 kilomeetri ajaks sain 43:02. Enda jaoks ka üllatavalt kiire, aga sõit ju ka lühike. Vahepeal möödusime pikema maa aeglasematest sõitjatest ja ka lühikese otsa kiiremini alustajatest, kes nüüdseks juba pisut väsinud olid. Teises teeninduspunktis koukisin ka geeli jaki seljataskust välja ja loputasin spordijoogiga alla. 15 kilomeetri aeg oli 1:06:20. Edasi sõitsime ainult selle tüdrukuga koos, sest poisid jäid maha. Tundsin end ikka veel väga hästi. Kõik tõusud sai sõita, kui just keegi kõndija ette ei jäänud ja lõpupoole oli ka parem, sest siis oli rahvast hõredamalt rajal. 700 meetrit enne finišijoont, viimase suurema tõusu lõpul, tuli pika maa esimene mees järgi ja läks mööda, aga teine koht enam järele ei jõudnud, enne sai sõit otsa. Kuulsin, et keegi rootslane võitis pika sõidu. Finišis sain ajaks 1:22:53, mis teeb minu kohta päris rahuldava tempo - 13,8 km/h. Ehk siis ikka kiiremini, kui joostes, tavaliselt ju suusad takistavad edasiliikumist:)
Kulus 1151 kcal ja pulss oli 170/181. Koht protokollis esimese saja lõpetaja seas! No mis sest, et ainult 99 :) Lõpetajaid oli lühikesel rajal 257 täna.
Suunto kella sportlikku aktiivsust näitav number kukkus talvega sügisese 8,0 pealt 2,0 peale. Peaaegu peale iga suusakorda siis kukkus:) Aga sügisel sai ka muidugi tihedamalt liigutatud.
Homme algab sihipärane treening, et läbida vähesema valuga Riia maraton 20 mail.

Mille taha jäi hea tulemus Tartu Maratonil?

Kapi taha igatahes ei jäänud, käisin just kontrollimas. Ka ukse taga ei olnud. Ilmselt jäi siis selle taha, et treeninud ei olnud peaaegu üldse ja muud sada häda segas.
Aga nüüd siis asjast ka. Füüsiline valu hakkab taanduma ja negatiivsed emotsioonid samamoodi. Nii et võib juba kirjutada.
Laupäeval hakkasin suuski määrima. Panin parafiini kohe 6 kihti. Ja võib öelda, et libises hästi võrrelduna teistega, kes sama koha peal sõitsid. Eks muidugi kehakaal aitab ka laskumistel. Pidamise kohta aga seda öelda ei saanud. Kohati nagu natuke pidas, aga enamjaolt olin küll hädas tagasi lipsuvate suuskadega ja seetõtu tuli end tõusudest üles kangutada käte ja käärsammu abiga. Õhtul sai sõidetud Tartusse aklimatiseeruma.
Pühapäeva hommikul jõudsime kenasti Otepääle, külma näitas vaid - 6,5 'C. Umbes 10 minutit enne starti läksin stardikoridori, selle viimasesse otsa, aga ega kuskile kiiret ka polnud. Mõtlesin, et ca 6 tundi läheb rajal ära. Stardipauk käis ja nagu alati, ei juhtunud esialgu mitte midagi. Tulenevalt siis sellest, et stardigrupp oli taga - vist 11 grupp. Aga mingi aeg sai siiski liikuma ja esimesed 2 km sai läbitud ajaga 15:36. Edasi läks natuke libedamalt ja 10 km ajaks sain 57:42. Tempo oli enam-vähem selline, nagu oodata oli. Aga saabastes hakkasid jalad valutama. Mure selles, et uus Salomoni saabas osutus kitsaks liistu poolest. Peale Viru Maratoni (25 km) oli jah minutike või nii valus, kui saapad ära võtsin jalast, Alutaguse 1 ring (19km) ei teinud ka midagi hullu. Aga nüüd juba oli tunda. Mulle meenus valu lapepõlvest, kui uued uisud sain. Aga need olid nahast ja venisid jala järgi lõpuks välja. Moodsate spordijalanõudega seda muret ei ole.
20 kilomeetri peale jõudsin ajaga 1:50:51. Randmed olid juba üsna valusad keppidega vehkimisest:) 30 km  2:50:08 ning 35 km 3:22:40, 40 km 3:52:57. Lasin veel 24 km enne lõppu asuvas teeninduspunktis pidamist alla panna. Kuskil siinkandis aga juhtus ka selline jama, et hüppeliiges, mis viimati kipsis oli, hakkas piina valmistama. Tõusudel ei saanud enam kääriga üles minna, nagu noaga oleks liigesesse pistetud. Seetõttu tuli üles loivata nii, et vasak jalg otse jäljes, kui seda oli ja paremaga kääri, või siis jalutasin üles, ilma hoota. Jõuvarud olid ka täitsa otsakorral. Sõin küll regulaarselt geele ja batoone, aga mingisugust jõudu ei olnud, et edasi liikuda kiiremas tempos. Samuti oli kange tahtmine saapad jalast ära võtta ja paljajalu edasi astuda. Lisaks tegid vahelduvtõukel liiga alaselg ja pisut ka põlved olid paksuks jäänud. 55 km peale jõudsin alles ajaga 5:32:52 ja finiš 6:25:00. Seal nägin lõpusirgel, et 6:24:02 on ees ja üritasin täpselt 25 minuti peale sättida lõpetamise. Õnnestus:)
Kui saapad jalast ära võtsin, siis olid jalad seal sees nii valusad, et püsti seista ei kannatanud. Seetõttu võtsin seal riietumise telgis nii istumisasendi kui ka põlvili olemise. See viimane oli kõige mugavam. Nii ma põlvitasingi seal ligi 10 minutit. Kuna lisaks põrgulikule valule jalgades oli kumm ka niisama tühi, siis kulus riietumisele vähemalt 20 minutit, ehk rohkemgi. Teekond finišialast parklasse bussi peale oli päris piinarikas. Kui mehed nutaksid, siis ma oleks ka nutnud, aga noh ei nuta ju :) Koperdasin teistest vähemalt kolm-neli korda aeglasema tempoga, suusad kaenlas, vasakut jalga pidin ka hõppeliigese tõttu lonkama. Võis olla päris vahva vaatepilt.
Siin ajad-kohad teeninduspunktide kaupa.
Matu 01:10:20    4155 
Ande 02:10:25    4101  
Kuutse  03:00:27    4093  
Peebu 03:45:05    4137  
Palu  04:34:31    4299
Hellenurme 05:21:11    4392  
Finiš  06:25:00    4475  
See oli 8 kord, kui maratoni läbisin. Läbi aegade kõige pikim rajal oldud aeg:) Kui saaks kuidagi selgeks selle, et suuskadega ei liiguks aeglasemalt, kui joostes?:D Eriti mäest üles. Oleks maraton allamäge, ma oleks esimese tuhande sees!:)
Kaks korda peab veel kindlasti sõitma, siis saab uhke märgi rinda.

Täna enam jalad peaaegu ei ole valusad. Aga nende saabastega mul enam midagi teha pole tulevikus. Seega on müüa üks paar Salomon Pro Combi Pilot 42 2/3 (8,5) saapaid. Poes oli hind kuu aega tagasi 160€ eurot. Kuna ma olen nendega 117 kilomeetrit ka sõitnud, siis pakuks hinnaalandust -30€. Soovita sõbrale ka!

Ühtlasi ootan hüva nõu, milline saapafirma võiks sobida laiale jalale.
Kusjuures poes hoidsin saapaid jalas, ei midagi, kodus ka peale ostmist tunnikese. Ka ei hakanud valus. Aga sõita ei saa. Tee või tina.

Kesknädalane kulgemine.

Kuna suuskadel sai teisipäeval määre alt võetud ja uut ei ole viitsimist panna enne maratoni, siis otsustasin, et natuke liigutama ikka peaks ja läksin hoopis sörkima. Astud aga uksest välja ja hakkad tasakesi minema, hea muusika klappides kaaslaseks. Mõnus oli kohe! Tegin ühe ringi sisseharjunud rajal ja distantsiks tuli kuus ja pool kilomeetrit ning aega läks täpselt kolmveerand tundi. Selline väga vaikne sörk - 6:56 kilomeetri kohta. Pulss 137 keskmiselt. Ja pean ikka ja jälle kiitma neid Asicsi naeltega tosse - ülihead talviseks jooksmiseks. Paaris kohas oli kahjuks kõnnitee päris puhtaks roogitud ja seal on ebameeldiv naelaklõbin ja otsid lumisemat riba, kuid muidu tõesti väga head. Pidamine esmaklassiline ja saad end väga kindlalt tunda. Ainuke jama, et õhtul läks eile järsult külmemaks ja ma olin kätte pannud õhemad kindad, nii et näppudel oli pisut jahe, kuid poolel maal võtsin sõrmed rusikasse kinda sisse ja siis polnud ka enam hullu.
Täna ahvatletakse suusatama. Ehk peaks minema ja paaristõukeid tegema natuke. Määrima ei hakka kindlasti.

- 81,5 (talvine treenimatus pole õnneks kaalule väga laastavalt mõjunud, aasta tagasi olin 8 kg raskem)

Talvine Laulupidu läheneb.

Kuuse-Lemps juba niheleb igapäevaselt televisioonis ja tuletab seda eelseisvat piina suuskadel meelde. Aga ega sest pääsu pole, kui just ilmataat ei üllata ja samasugust pakast ei luba, nagu aasta tagasi. Hetkel küll tundub, et nii ei lähe ja tuleb pühapäeva hommikul venima hakata Otepäält.
Vahepeal olen ka kaks korda suusatamas käinud peale Viru Maratoni. Nädal tagasi esmaspäeval käisin Järvel ja tutvustasin klassikasuuskadele lund. Esmakordselt sellel talvel. Nühkisin kolm ringi, mis teeb distantsiks 7,05 kilomeetrit ja kestvuseks 40 minutit ja 30 sekundit. Tempo oli üsna madal, vaid 10,7 km/h, kuid pulss ka õnneks talutav - 151/172. Peaaegu oleks neljandale ringile ka läinud, aga üks sõber oli ööbima saabumas, nii et selleks ei jäänud enam aega. Külma oli -14 kraadi.
Laupäeval aga toimus Alutaguse Maraton. Sisimas lootsin, et ka see lükatakse kuhugi määramatusse külma ilmaga seoses, kuid selliseid positiivseid noote ei tulnud:) Ainuke muudatus oli see, et seoses õhukese lumekihiga oli sõit paigutatud kahele 20 kilomeetrisele ringile. Siis juba küpses peas mõte, et kui esimesel ringil väga head tunnet ei ole, siis on väga mõnus peale ühte ringi boksidesse keerata. Hommikul Ida-Virumaale sõites varieerus temperatuur -17,5 kraadist pealinnas, kuni -22 kraadini Rakvere kandis ja stardipaika jõudes näitas termomeeter -20. Üldiselt nagu külm ei olnudki, kuna suusad sai stardijoonele maha asetatud napid 2 minutit enne starti, seni passisime kohvikus. Uued saapad ja kindad on head soojad, nii et kõik töötas. Samas windstopper'iga aluspesu oli poes vaid S-mõõdus ja see pole päris minu jaoks:) Seega ajasin veel sooja pesu peale ühed selllised tavalised spordi lühikesed püksid ja Eesti Ekspressi lisa "Mees" sinna vahele, peaks ju aitama? Kuid ei, see nihkus paigast aga külm eriti liiga ei teinud, kui võrrelda Viru sõiduga. Siiski natuke ebameeldiv. Külmatunne oli vahepeal ninal ja põsesarnadel, oleks pidanud ka ikka kinni teipima nagu paljud olid teinud.
Startisin seega päris lõpust ja esimesed omas tempos suusasammud sai teha siis, kui 16 minutit oli juba rajal oldud. Imelik on see, et sõidutempolt kuulun ma täiesti julgelt sinna tagaotsa, kuid laskumistel jäävad väga paljud seal enne laskumist lihtsalt seisma, peaaegu keegi ei lükka hoogu juurde ja mitmedki kukuvad täiesti müstilistel põhjustel.
Suusk libises täitsa hästi, kuid pidamist nagu liiga palju ei olnud. Ilmselt on süü selles omamääritud suuskadel ja kehvapoolses/olematus tehnikas. No mis sa teed. Võib-olla selline suusk ei peagi pidama. Kui viitsimist on, siis peaks minema kuskile poodi ja astuma nendega selle laua peale, mis pidamisala mõõdab. Kaalu on natuke vähem, kui suuski ostes. Nii ligi kümme kilogrammi. Ja ehk peaks laskma pidamise teipida maratoniks? Hea lihtne ja peab ehk pareminigi. Libisemiseks panen oma kiirmäärde alla. Ehk võtan rajalegi kaasa ja panen poolel maal veel kihi või paar.
Ringi keskpaiku oli aga peas plaan küps, et teisele ei lähe, kuigi otseselt raske nagu ei olnud, aga ma ei tahtnud end sel päeval ribadeks ka tõmmata ja mõtlesin, et jätan siis Tartu Maratoniks ka natuke sõidurõõmu (mis kuradi asi see veel üldse on?:)) Tulingi peale esimest ringi ära, sain suusad alt just enne võitja finišeerumist. Aega läks 1:40, ehk siis selline mõnusad 12 km/h matkamine, pulss muidugi kuskil 170 kandis keskmine. Külma tõttu ei saanud alguses kontakti, kuna kere ei olnud niiske.Pesema mahtus kenasti, vesi oli veel soe:)
Otepääle lubab hetkel stardi ajaks -13/-14. Endale meeldiks muidugi selline -5 kraadi ja päikesepaiste. Näis!

- kahe nädala pärast alustan jooksutrennidega.