Pekkis.

Uue aasta algus tabas mind viimaste aastate suurima kaaluga. Põhjuseid ei ole vaja kaugelt otsida. Viimane füüsiline liigutamine jäi kuskile novembri keskpaika ilmselt ja seegi tähendas seda, et sai paar korda sörkimas käidud. Aastalõpupidustused, pikad lauad ja muu, panid siis lõpliku põntsu, mis päädis paari-kolme nädalaga kolme kilo lisandumisega. Nii leidsingi end olukorras, kus 2. jaanuari hommikul kaalule astudes vaatas sealt vastu number 88,3 kilogrammi. Kuna märtsi alguses on selline õnnis hetk, et lendan suve juurde, siis on karjuv vajadus minimaalselt 8 kilo alla saada, et natukenegi kergem oleks sörkida seal ja ratast vändata. Seega haarasin härjal sarvist.

Kui mu viimase paari-kolme aasta menüü on olnud selline, et igal õhtul paar kuni viis õlut libiseb, siis hetkel on selline radikaalne meede kasutusele võetud, et esimesed kolm nädalat tilkagi ei joonud. Kokku tuligi terves jaanuaris kaks olengut, kus tarvitasin. Alguses oli üsna raske ja ebemeeldiv, aga inimene ju harjub kõigega. Samuti olen söömist pisut jälginud. Seega sain esimesed kolm kilo üsna kergesti alla tagasi ja nüüdseks olen saanud kuuga lahti viiest liigsest. Aga on veel minna. Katsub veebruaris vähemalt kolm veel alla saada.

Olen ka mõned korrad suusatama jõudnud Piritale. Esimesel korral ei libisenud ega pidanud ja oli muidu raske :) Laskumine meeldis, seal tunnen end mõnusalt pidevalt. Aga järgmistel kordadel oli juba kergem. Kuna viimasel nädalal sulas lumi ära, siis trenni jällegi ei jõudnud. Kokku sõitsin kaheksa korraga kahe nädala jooksul 106 kilomeetrit (9,5 tundi). Eile oleks pidanud osalema Kõrvemaa suusamaratoni lühikesel sõidul, kuid see lükati nädal edasi, näis kas see üldse toimub. Kui jah, siis on plaanis ikka kohale minna ja üks täie jõuga sõit kah sel aastal teha.

Arvestades viimaste päevade ilmasid ja ilmateadet, jätsin end Tartu suusamaratonile kirja üldse panemata.

Ega muud polegi siis. Pekki on vaja veel maha saada, siis vaatame edasi.

Natuke üle kuu veel oodata...   (pildid pätsatud netist)