Oandu - Ikla II etapp.

Laupäeval ärkasin vara, suisa 7:30. Sadulasse ja Ülemistele, et minna elektrirongile, mis viib Aegviitu.

Nimelt sai eelmisel aastal ülevalt esimene ots ära sõidetud ja jätkasime enam-vähem sealt, kus pooleli jäi.

Virisen juba natuke ette, et kohati on rada kehvasti tähistatud ja juba peale esimest viitsadat meetrit oli tegemist, et aru saada, kuhu sõita. Õnneks oli metsa vahel üks kohalik kalamees, kes juhatas meid asfaltteele, mille kohta legendis oli kirjas, et edasi kulgeb sõit mööda kruusateed...

Järgmine eksimus oli kümne kilomeetri peal, ei märganud enne ristmikul ühte väikest rattamärki. Ei ole vaja Valgehobusemäe suusa- ja puhkekeskusesse sisse sõita, sest rattaga sealt edasi ei saa, peale saja meetri läbimist metsas oli see selge:) Jalad märjad, kohati vajus esiratas veerandi osas mutta. 

Ussripik 10 km peal ja Noku ring.

Siis kuskil 23 kilomeetri kandis jõudsime laheda nimega kohta, mis ikka kihistama natuke ajab. Edasi kulges tee mööda tihedaid männijuurikaid, kus vahepeal ei saanud üldse sõita ja siis natuke sai, vahelduseks laudtee üle juurikate, kraavide, muda ja vee. Lõpuks kuskil pooleteise kilomeetri pärast saime sealt mülkast välja siledama tee peale, natuke väntamist ja olime samas kohas tagasi :)

Noku lõkkekoht

No selgus, et kohe sealt väravate alt läbi tulles oleks pidanud mõnekümne meetri pärast paremale keerama. Seal läbis tee Kakerdaja raba. Kuskil 4 kilomeetrit laudteed, laukad, vesi, pehme pinnas, kidur loodus. Aga muidu vahva. Sõita üsna keeruline, eriti alguses, kui pole harjunud. Rehv kippus soones vedama ja paar korda ikka õnnestus ka laudadelt maha saada mõnes kurvis. Õnneks viperusteta.

Kakerdaja raba.

Peale seda laabus sõit ladusamalt. Vahepeal sirutasime selga, sõime-jõime. Ei kiirustanud. Kui Paunküla veehoidla taha jõudsime, siis hakkas sadama, selleks ajaks oli 50 kilomeetrit täpselt sõidetud. Võtsime aga vihmakiled välja ja väntasime edasi. Seal oli kahe järve vahel ka raja suurim tõus ja laskumine. Täitsa vahva koht. Vihma sadas kohati väga kõvasti, siis jälle tibutas, vahepeal ei sadanud üldse. Kruusateed muutusid pehmeks ja kleepuvaks, kohati ikka oli päris raske tempot hoida. 

Kui hommikul oli üks eesmärk sõita 80 km ja kui vähegi kannatab, siis Lelleni välja (ca 110 km), siis seal 80 km peatuspaigas olid ühel härral põlved ikka nii valusad juba, et tuli paar korda kreemiga turgutada. Ja seisma ei tohtinud jääda, muidu oli tal taas raske väntama saada. Endal oli üllatavalt lihtne, kuigi peale rattarallit mai lõpus, olin vist vaid 3 korda ratta peale sattunud ja sedagi 20 kilomeetrit korraga. Vaid päris lõpus hakkas jaks kaduma, vaim paksus vihmas nüristuma ning kann muidugi oli valus.

Kõige toredam oli muidugi see, et lõpus usaldasime liiklusmärke, mitte rajatähistust ja sõitsime Lellesse mööda asfalti sisse, mis tähendas veel lõpu eel kah väikest ringi juurde:)

Lelle ring. Mööda seda valget rada oleks palju varem kohal olnud (Lalli-Lelle).

Kuid kõik, mis ei tapa, teeb ju tugevaks. Lõpuks olime ikkagi kohal, vallutasime raudtejaama, tõime poest paar Saku Tumedat preemiaks ja viinereid. Tehtud! Eks siis järgmisel aastal vast jälle, Lellest edasi. Kahe aastaga peaks nüüd hakkama saama, sest pool on sõidetud. 

Selline ta siis sai.

Eelmise aasta etapiga võrreldes oli lihtsam rada oluliselt. Umbes 20-25 kilomeetrit oli asfaldil, sisuliselt puudusid tõusud ja laskumised ning pikad liivatee lõigud. Ilm oli vaid kehvem poole päeva ulatuses. Lõpuks näitas rattakompuuter selliseid numbreid, Endomondoga päris ei klappinud, aga vahet ju pole.

Lelle raudteejaamas.

Nüüd siis ees ootamas Tartu Rattamaratoni lühike ots, pikale ei viitsi sel aastal. 40 km on paras sutsakas, kavatsen sõita nii, nagu torust tuleb. Ega seal torus palju ei ole :)