Nagu räim tomatis.

Eile käisin tegelesin alaga, mida ma kohe mitte üldse ei valda ja mis kohe natuke ebameeldiv tundub seetõttu. Ei ega mulle muidu vesi meeldib - laevaga sõita, suvel korraks jahutada (kahjuks meil pole sellise temperatuuriga vett, mis mind pikemalt vette kutsuks suvel), saunast vette karata jne. Aga ujumine kui selline on täiesti võõras teema. Vee peal püsin, aga edasi liigun sama kiiresti kui tigu umbes. Eile aga võtsin oma tahtejõu kokku ja vedasin end basseini. Enne seda käisin ma seal esimest ja viimast korda sel aastal 22 mail, ujusin 250 meetrit. Noh lastega käisime torudest alla laskmas tegelikult, see ka meeldib.
Hüppasin siis aga vette ja hakkasin vaikselt tõmblema:) Lasin esimese hooga 500 meetrit rinnuli. Polnud väga vigagi. Siis 150 meetrit krooli moodi asja. Rohkem ei jõudnud - ahmin küll õhku sisse, aga no kurat ei jätku, et natuke pikemalt  liuelda saaks vee all. Nagu õhupuudus kogu aeg kummitaks. Ja pulsi tõmbab kohe sinna 150-160 kanti, ajab ähkima ja võtab ikka paar minutit, enne kui hingamine taastub. Teen midagi ääretult valesti. Siis käisin korra saunas, tegin veel 500 meetrit "konna" ja lõpuks 50 meetrit veel krooli, et see 200 meetri täis saada. Võib-olla, kui tihedamini basseini satuks, siis hakkaks ehk end kindlamini tundma, nagu...


Nagu kala vees.


Täna käisin aga sörkimas jälle, laps trenni ja tuld. Väga mõnus oli - vaikselt sabistas vihma, aga muidu oli ilm täiesti joostav. Ja kui sul on head riided seljas, müts peas ja kindad käes, siis ei pane sa seda udutamist tähelegi. Klapid peas, kuulad väga head muusikat ja mõtled omi mõtteid. Vahepeal vaatad kella, palju veel joosta on jäänud ja mis pulss näitab. Kokku sörkisin 134 pulsiga 9,31 kilomeetrit, aega kulus 1:03:41, mis teeb kilomeetri ajaks 6:50. Mõnus!

- 80,1