Nagu mõned lugejad teavad, siis napp nädal enne maratoni sain haigusest niipalju võitu, et sai paar-kolm korda jooksmas käidud ja sellega asi piirdus. Õnneks tervis on peale seda ainult paremaks läinud ja nüüd võib öelda, et olen terve peaaegu, väga väike nohu ehk veel on.
Pühapäeva hommikul ärkasin kell kuus, sõin kaks singisaia, jõin paar klaasi apelsinimahla ja läksin magama tagasi. Seejärel ärkasin uuesti pool kaheksa, riietusin ja hakkasin kaheksa ajal kodust Vabaduse väljaku poole jalutama. Ilm oli kehvavõitu, napid kümme kraadi sooja ja kõva-kõva tuul. Õnneks päike paistis. Sõrmedel igatahes hakkas jahe ja terve tee mõtlesin, millise riietusega rajale minna, kas pikad või lühikesed. Vabaduse väljaku treppidel päikese käes oli aga päris talutav ning kuna paljud olid ikka lühikeses rõivas, siis ajasin ise ka pikad riided maha. Temperatuur oli tõusnud stardi eel +11 kraadi peale. Stardis otsisin üles tempomehe Toomase, kelle sappa oli end plaanis haakida. Päris jahe oli seal seista need kümmekond minutit ja oodata. Siis aga päästev stardipauk ja pisut üle 1 600 jooksja startis. Kolmanda kilomeetri alguseks oli selge, et lühike rõivas oli hea otsus, paaril korral mere ääres tuule käes hiljem oli jahe, kuid muidu paras. Kõrval mõned olid pikkades riietes ja neil oli silmnähtavalt palav. Ega me väga palju üle Pirita jõe veel jooksnud polnudki, kui esimesed juba vastu tulid. Liidrite tempo on isegi kõrvalt vaadates kohutavalt kiire. Meie tiksusime aga omale jõukohases rütmis edasi. Igas joogipunktis võtsin topsikese jõujooki. Ja oligi 10 kilomeetrit joostud ning selleks läks 55 minutit, mis oli igati hea eeldus eesmärgi saavutamiseks. Tagasi jõge ületavale sillale jõudes, pakkus meie tuntud triatleet juba geele, mida küll lubati alles teisel ringil. Võtsin ühe ja neelasin alla, polnud väga vigagi, aga hästi paksud on need SIS geelid. Meri oli jänkusid täis ning tuule kätte ette jooksma ei kippunud, paar korda juhtusin, kuid siis ronisin kohe tahapoole peitu. No ja olimegi linnas tagasi, üks ring tehtud. 21 kilomeetri aeg 1:55:49, mis andis veel turvalise varu lõppaega silmas pidades. Teisel ringil muutsin natuke taktikat joogipunktides. Kui esimesel olin keskel grupis, siis peale joogi kättesaamist ja tarvitamist kippusin tempomehest kaugele jääma ja pidin hiljem natukene kiirendama, siis nüüd mere äärde jõudes jooksin grupi ette enne punkte ja sain joogi esimeste seas kätte, mis võimaldas juua väiksema hoo pealt ja teisi hoopis järgi oodates. See tundus kuidagi mõnusam. Ega ma ei oska midagi kirjutada jooksu kohta, olime 30 kilomeetrit läbinud ja aeg oli 2:46:38. Peale tagasipööret ütles tempomeister, et ta laseb nüüd viimaseks kümneks kilomeetriks tempo natukene allapoole ja kes tahavad-jaksavad, võivad vana tempoga edasi lasta. Kuna ei tundunud, et oleks vaja vaiksemalt joosta, siis läksime kolmese pundiga edasi. Üks jäi varsti maha, üks läks ette ja mingi aeg jooksin suisa üksi. Sillal võtsin veel kaks geeli, ühe tarvitasin kohe ära ja teise viis kilomeetrit enne lõppu. Siis aga sain kätte kaks meesterahvast, kes olid vahepeal ka meie grupis enne jooksnud. Nende tuules hoidsin end kuni Russalkani, ehk siis mingi 3-4 kilomeetrit ehk. Suur tänu neile hea tempo eest. Siis joogipunktis seal jäid nad natukene maha ja mina sain poole kilomeetri pärast kätte oma klassiõe, kes oli pettunud pisut, sest ta ütles, et tahtis mind kindlasti võita:) Nägime üksteist enne seal taga pöördel, siis liikus ta minust üks minutikese ehk eespool. Aga pikk distants oli vist oma töö teinud, igatahes ei suutnud ta kaasa tulla. Tegelikult sai ta kena aja lõpuks ja meid jäi lahutama vaid poolteist minutit. Sealt edasi ei jooksnud enam kellegagi koos mitte rohkem, kui ehk paarsada meetrit, sest minul oli tempo pisut parem ja mitmed tulid vaikselt seljaga vastu. Mööda vist läks kaks jooksjat viimase kuue kilomeetriga. Ja järsku oligi vaid viimane kilomeeter joosta, viimane tõus, laskumine ja finišisirge. Eesmärk oli täidetud, aeg alla nelja tunni! Täpsemalt 3:57:14 ning koht napilt, kuid kindlalt, esimese lõpetajate poole seas. Finišis muidugi oli vaja suisa käed püsti tõsta:). Tunne oli hea, mingi tapvat väsimust ei olnud, käed-jalad töötasid ja kõik oli ilus.
Kolmas maraton oli neist kõige kergem. Kordagi ei olnud rasket hetke, isegi mitte mingisugust häda ei olnud. Järelikult oli trennidega midagi pihta läinud ja tempo sobilik. Oli tore!
Hoia aga tempomeistri taha ja nii see tulemus tulebki!
No comments:
Post a Comment