Pirita Sügisjooks 2012.

Täna hommikul end tööle võideldes, sest jalutamiseks seda nimetada ei saanud, oli küll hea meel, et jooksu ajal eile, oli võrreldes tänasega, suisa ilus ilm. Kümmekond soojakraadi, kohatine päike ning tuuletu. Lühikese rõiva peale ei kippunud siiski kordagi mõtlemagi. Kohale jõudes selgus, et tuleb soojenduse asemel natuke järjekorras seista, et number kätte saada. Siiski kümne minutiga oli see olemas ja sain ka minutit 7-8 sooja teha ja siis end starti vedada. Mul jääb tihtilugu arusaamatuks, miks lähevad stardikoridorides päris etteotsa inimesed, kes ei kavatsegi kiiresti jooksma hakata. Jah, alla 15-aastastest ma saan veel aru, hasart, enese võimete mittetundmine, üldiste reeglite ja tõekspidamistega mitte kursis olemine. Muidugi mõni neist vudib nii kiiresti, et korra jõuad stardis taldu näha:). Seekord oli aga väga palju inimesi, kellest hulgaliselt tagapool startijaid lihtsalt pidi üritama kitsal ja porisel metsateel mööda saada. Stardiala oli ka piisavalt kitsas, et 10 minutit enne avapauku ettepoole saaks väga palju liikuda. Aga see selleks:) Rada oli sile, kuid porine ja kitsas. Riided olid lõpetades mustemad, kui päev varem Kõrvemaal rattasadulast tulles:) Stardis võtsin end sappa ühele värvikale jooksjale, keda sel aastal olen suutnud pisut edestada, kuid seda pikematel jooksudel. Samas arvasin, et tempo peaks olema kannatatav. Esimesed kaks kilomeetrit läbisime 4:27 ja 4:40 tempoga. Siis tundus, et hoog on sutsu aeglane ja läksin mööda ja oma tempoga edasi. Järgmine kilomeeter 4:33 ja siis üks aeglasem 4:45, sest oli üks viiene punt ees, kellest kuidagi ei õnnestunud mööda saada ja seetõttu olin neil oma 300 meetrit sabas. Samas oli hea kerge sel hetkel joosta. Viies kilomeeter sai läbitud ajaga 4:27 ja viimaseks leidsin veel lisajõudu, sest kell näitas finišis 4:12. Noh kui see polnud lühem kilomeeter!?:) Vähemalt kirjas on igal pool, et 6 kilomeetrit oli ikka distants, ise millegagi üle ei mõõtnud. Kokku lõpuaeg enda kella järgi 27:04, ametlikke tulemusi ja kohti veel ei ole. Panen selle siia hiljem siis kirja. Pulsinumbrid 170/187. Keskmine kilomeeter 4:31. See oleks võinud sekundikese parem olla, siis oleks ma ülirahul olnud. Praegu lihtsalt väga rahul. Kannatas täitsa joosta sellise tempoga peale kahenädalast täielikku jooksupausi ja päev varem enda kohta rattaga kiires-kiires tempos kimamist:). Järgmine jooks 06. oktoobril Tartus - 10 kilomeetrit. Päev peale seda on ka Paide - Türi, mõtlen veel, kas minna seda ka jooksma, lihtsalt läbimise mõttes, sest Tartus tahaks natuke kiirustada ja hooaja parim kümme joosta.

Finišis kella uurimas. Välismaa kraam!

Kõrvemaa Rattamaratoni pool sõitu 2012 (21,5 km).

Täna hommikul ratas autole katusele (olen nüüd peaaegu rattur, sest on kuhu ratast panna:)) ja suund Kõrvemaale. Ilm oli ilus päikesepaisteline ja tuult ka polnud. Sooja 14-15 kraadi kandis. Kui oli veel sõita 10 kilomeetrit, meenus et kiiver jäi maha. Nagu ka kindad, mis olid kiivri sees. Tagasi polnud aega enam minna. Mõtlesin, et äkki saab kiivri osta. Kohapeal selgus aga, et rattalaenutus laenutab ka kiivreid:) Seega sain omale kahe euro eest õnneks kausi pähe ja sõit võis alata. Kinnasteks võtsin autost töökindad. Ronisin ca. 15-20 minutit enne starti alasse, et saada normaalne stardikoht. See oligi kolmandas reas. Paras ja jõukohane. Stardist kohe hoogsalt minema ja pulss taevasse. Rada oli üllatavalt kuiv, paaris kohas oli pori, aga kuna eesotsas oli liiklus üsna hõre, siis sai kuivemaid kohti pidi läbi. Lõpetades oli pükstel vaid paar poritäppi. Poolel maal lasin ühe geeli sisse. Ja viis kilomeetrit enne lõppu keti ühel tõusul maha. See oli just sellel pikendatud lõigul. Algselt pidi sõit olema 18 km, kuid metsatööde tõttu venitati see 21,5 kilomeetri pikkuseks. Üle 10% pikendust:) Enesetunne oli hea, pingutada kohati jõudis. Tõusud on ikka mu vaenlased ja jätavad kõvasti soovida. Laskumistel tunnen end hästi ja veeren teistele järele. Ega suurt midagi rajal toimunudki ning oligi juba finiš. Aega oli kulunud 54:35, keskmine kiirus 23,6 km/h maksimaalne kiirus 47,7 km/h. Pulsinumbrid 171/181. Koht 21.Oleks võinud 2 kohta eespool olla:) Aga see vist eeldaks rattatrenni ka.

Neljapäeval enne käisin natukene rattaga veel sõitmas. Noh nagu treening või nii. Tahtsin minna Järvele ja seal mõned ringid teha ja tagasi koju tulla. Aga võta näpust. Kohale jõudes oli rada paksult inimesi täis, selgus, et tegu oli Eesti Energia Tervisekõnni järjekordse etapiga. Ei hakanud neid segama ja pidin pedaalima siis niisama mööda asfaltteid ja teeääri. Kuna hilja suhteliselt minek, siis piirdusin19,9 kilomeetriga, sest hakkas pimedaks kiskuma. 58:42 ajaks ja keskmine kiirus 20,3 km/h. Keskmine pulss 128.

Homme Piritale jooksma. Hoian endale pöialt, sest peale maratoni läbimist ei ole millimeetritki jooksnud!

Tartu Rattamaratoni lühike ots.

Eile toimus järjekordne rattamaraton ning võtsin osa 40 kilomeetri matkasõidust. Kuna rattaga sel aastal sai viimati sõidetud juulikuus ja seda ka maanteerattal, siis ei olnud plaanigi pikka otsa sõita. Saati sai ju nädal varem maratoni joostud. Kolmapäeval käisin küll sadulaga natuke harjumas Nõmme-Harku ringil, kus sai vaikses tempos 29 km vändatud. Ratas sai väga poriseks ja riided ka:) Laupäeval lasin rattale väikese hoolduse teha, käiguvahetust ja pidureid timmitud ning uued kummid alla, kuna vanad olid nii siledad, et nendega poris ei kannatanud üldse sõita. See oli hea otsus, sest sel korral polnud üldse probleemi, ratas seisis kindlalt rajal, käigud vahetusid kenasti ja tehnika toetas 100%. Stardist vaikselt minema ja ega muud kui kergelt vänta, esimesed 10 kilomeetrit sai muidugi sõita sellises tempos, mida eespool pakuti. Mööda eriti ei saanud minna ja ega kiiret polnud ka kuskile. Stardi ajal kummitanud uni hakkas ka ära minema ja poolel maal juba oli hea lust sees ja sai pisut juurde vajutatud. Klõpsasin ka kella vahepeal kinni iga 5 km järel: 17:15; 17:55; 12:11; 14:28; 15:31; 11:38; 12:02 ja 13:00.

Lõpetas 1879 sõitjat, kuigi kohti ei jagata, saab seda ise exceli abiga teha, ning see näitab, et sain 351 koha. Sellega olen küll rahul, saab järgmisel aastal jälle esimesest grupist startida:) Keskmine kiirus tuli 21,1 km/h, pulss 164/181. Osalesin sellel üritusel kümnendat korda. 

Nüüd on nii, e tmingisugust treeningakava pole tükk aega, teen seda, mida tahan ja kuna tahan ja millal aega on. Laupäeval Kõrvemaa Rattamaratoni 18 km distantsi stardis ja pühapäeval ehk Pirita sügisjooks.

SEB Tallinna Maraton 2012.

Terve töönädal on vahepeal möödunud ning nüüd on tagumine aeg maratonist ka paar rida kirja panna.
Nagu mõned lugejad teavad, siis napp nädal enne maratoni sain haigusest niipalju võitu, et sai paar-kolm korda jooksmas käidud ja sellega asi piirdus. Õnneks tervis on peale seda ainult paremaks läinud ja nüüd võib öelda, et olen terve peaaegu, väga väike nohu ehk veel on.
Pühapäeva hommikul ärkasin kell kuus, sõin kaks singisaia, jõin paar klaasi apelsinimahla ja läksin magama tagasi. Seejärel ärkasin uuesti pool kaheksa, riietusin ja hakkasin kaheksa ajal kodust Vabaduse väljaku poole jalutama. Ilm oli kehvavõitu, napid kümme kraadi sooja ja kõva-kõva tuul. Õnneks päike paistis. Sõrmedel igatahes hakkas jahe ja terve tee mõtlesin, millise riietusega rajale minna, kas pikad või lühikesed. Vabaduse väljaku treppidel päikese käes oli aga päris talutav ning kuna paljud olid ikka lühikeses rõivas, siis ajasin ise ka pikad riided maha. Temperatuur oli tõusnud stardi eel +11 kraadi peale. Stardis otsisin üles tempomehe Toomase, kelle sappa oli end plaanis haakida. Päris jahe oli seal seista need kümmekond minutit ja oodata. Siis aga päästev stardipauk ja pisut üle 1 600 jooksja startis. Kolmanda kilomeetri alguseks oli selge, et lühike rõivas oli hea otsus, paaril korral mere ääres tuule käes hiljem oli jahe, kuid muidu paras. Kõrval mõned olid pikkades riietes ja neil oli silmnähtavalt palav. Ega me väga palju üle Pirita jõe veel jooksnud polnudki, kui esimesed juba vastu tulid. Liidrite tempo on isegi kõrvalt vaadates kohutavalt kiire. Meie tiksusime aga omale jõukohases rütmis edasi. Igas joogipunktis võtsin topsikese jõujooki. Ja oligi 10 kilomeetrit joostud ning selleks läks 55 minutit, mis oli igati hea eeldus eesmärgi saavutamiseks. Tagasi jõge ületavale sillale jõudes, pakkus meie tuntud triatleet juba geele, mida küll lubati alles teisel ringil. Võtsin ühe ja neelasin alla, polnud väga vigagi, aga hästi paksud on need SIS geelid. Meri oli jänkusid täis ning tuule kätte ette jooksma ei kippunud, paar korda juhtusin, kuid siis ronisin kohe tahapoole peitu. No ja olimegi linnas tagasi, üks ring tehtud. 21 kilomeetri aeg 1:55:49, mis andis veel turvalise varu lõppaega silmas pidades. Teisel ringil muutsin natuke taktikat joogipunktides. Kui esimesel olin keskel grupis, siis peale joogi kättesaamist ja tarvitamist kippusin tempomehest kaugele jääma ja pidin hiljem natukene kiirendama, siis nüüd mere äärde jõudes jooksin grupi ette enne punkte ja sain joogi esimeste seas kätte, mis võimaldas juua väiksema hoo pealt ja teisi hoopis järgi oodates. See tundus kuidagi mõnusam. Ega ma ei oska midagi kirjutada jooksu kohta, olime 30 kilomeetrit läbinud ja aeg oli 2:46:38. Peale tagasipööret ütles tempomeister, et ta laseb nüüd viimaseks kümneks kilomeetriks tempo natukene allapoole ja kes tahavad-jaksavad, võivad vana tempoga edasi lasta. Kuna ei tundunud, et oleks vaja vaiksemalt joosta, siis läksime kolmese pundiga edasi. Üks jäi varsti maha, üks läks ette ja mingi aeg jooksin suisa üksi. Sillal võtsin veel kaks geeli, ühe tarvitasin kohe ära ja teise viis kilomeetrit enne lõppu. Siis aga sain kätte kaks meesterahvast, kes olid vahepeal ka meie grupis enne jooksnud. Nende tuules hoidsin end kuni Russalkani, ehk siis mingi 3-4 kilomeetrit ehk. Suur tänu neile hea tempo eest. Siis joogipunktis seal jäid nad natukene maha ja mina sain poole kilomeetri pärast kätte oma klassiõe, kes oli pettunud pisut, sest ta ütles, et tahtis mind kindlasti võita:) Nägime üksteist enne seal taga pöördel, siis liikus ta minust üks minutikese ehk eespool. Aga pikk distants oli vist oma töö teinud, igatahes ei suutnud ta kaasa tulla. Tegelikult sai ta kena aja lõpuks ja meid jäi lahutama vaid poolteist minutit. Sealt edasi ei jooksnud enam kellegagi koos mitte rohkem, kui ehk paarsada meetrit, sest minul oli tempo pisut parem ja mitmed tulid vaikselt seljaga vastu. Mööda vist läks kaks jooksjat viimase kuue kilomeetriga. Ja järsku oligi vaid viimane kilomeeter joosta, viimane tõus, laskumine ja finišisirge. Eesmärk oli täidetud, aeg alla nelja tunni! Täpsemalt 3:57:14 ning koht napilt, kuid kindlalt, esimese lõpetajate poole seas. Finišis muidugi oli vaja suisa käed püsti tõsta:). Tunne oli hea, mingi tapvat väsimust ei olnud, käed-jalad töötasid ja kõik oli ilus.
Kolmas maraton oli neist kõige kergem. Kordagi ei olnud rasket hetke, isegi mitte mingisugust häda ei olnud. Järelikult oli trennidega midagi pihta läinud ja tempo sobilik. Oli tore!

Hoia aga tempomeistri taha ja nii see tulemus tulebki!

Kolmandal katsel - TEHTUD!

Sain neli tundi alistatud:) Pikemalt kunagi hiljem.

Maratonirada testimas.

Eile käisin ja jooksin maratoniraja läbi, et oludega tutvuda. Osaliselt. Russalka juurest Pirita poole ajama. Neli kilomeetrit ja siis tagasi. Mis teeb kokku kaheksa. Lillepi pargilähedal nägin maas asfaldil värviga kirjutatud numbrit 34. Sealt ei ole enam finišisse palju, aga seal läheb juba kindlasti raskeks, kui varem ei lähe.

Aga eile oli enesetunne juba joostes oluliselt parem. Jalad olid täitsa head ja tempot kannatas ka hoida probleemivabalt. Esimene kilomeeter tuli koguni 5:17 planeeritud kuue asemel. Kaheksa kilomeetri läbimiseks kulus 46 minutit ja 31 sekundit. Kilomeetri keskmine aeg seega 5:48. Jooksu alustasin 10 minutit enne üheksat õhtul, oli juba üsna pime ja sabistas kerget vihma, samas oli veel 18 kraadi sooja.

Oi kuidas ma tahaksin, et see maratoni start oleks kell 12 umbes, mitte kell 9. Ei salli seda varajast ärkamist kuidagi. Ja enamus trenne ka nagunii õhtuti tehtud. Õhtune jooksmine sobib mulle hästi. Poolmaratoni rekordki tuli Rakvere Ööjooksul ju:)

Homme veel 5 kilomeetri sörk plaanis, siis laupäeval 15 minutit sörki. Ja ongi tõehetk käes.

Stardimaterjalid tõin ka ära juba. Sel aastal must särk.

Pühapäeval maraton...

Kaks nädalat olen haige olnud. Arstil küll ei käinud, kuid kuna mul on see "vahva" tõbi ka varem mitu korda olnud, siis ilmselt 90% tõenäususega põdesin/põen taaskord kergemat põskkoopa põletikku. Nina umbes, pea rohekas/kollast tatti täis, kõrvad lukus. Nüüd on juba üsna hea olla, võrreldes nädalataguse ajaga.

Kuna maraton koputab juba uksele, siis käisin eile esimest korda üle pika aja sörkimas. Alguses olid jalad nagu pakud, kuskil viiendal kilomeetril hakkas tunne jälle tulema, et olen varem ka jooksnud. Samas organism on ikka kurnatud, 6:21 kilomeetri aeg keskmiselt oli päris väsitav eile. Jooksin 9,3 kilomeetrit ja ei ole kahjuks midagi rõõmustavat. Ihu on nõrk. Ei ole antud kohe nii seni, et enne maratoni kõik sujuks.