Kindad, mütsid, sallid. Need on jälle kallid.

Lõunamaalt tagasi.

Peaaegu 12 päeva (5-16 aprill) sai viibitud maapealses paradiisis. Seekord siis jälle Tenerife saar ja Costa Adeje suvituspiirkond. Kes veel ei tea või pole käinud, siis tegemist on Kanaari saarestiku suurima saarega, jäädes pindalalt küll pisut Saaremaale alla, kuid on oluliselt kõrgem:) Nimelt asub seal Hispaania kõrgeim tipp - 3 718 meetrit üle merepinna (Pico de Teide). Mulle meeldib seal kõik, eriti vist kliima. Ei ole külm, ei ole palav. Saab kogu aeg ringi löntsida pläta varba otsas, lühikese püksi ja t-särgiga. Imeilusad mäed, ookean, mis on ujutav aastaringselt (hetkel ca 20 kraadi). Inimesed on kõik sõbralikud, kuid mitte pealetükkivad, elukorraldus on meie omale sarnane. Kuna mulle siinne kliima kohe kuidagi ei istu, siis ma suurima hea meelega veedaks seal pool aastat, kui meil siin pime ja külm on. Tenerifel olin neljandat korda juba (kokku olen seal olnud kuus nädalat), kolm korda Gran Canarial (neli nädalat). Korra olen käinud nädalasel reisil Lanzarotel ja ühe päeva ka La Gomeral. Iga kell olen valmis uuesti minema ükskõik millisele neist:)

Kui veel laupäeval sai viimati ookeanis suplemas käidud, siis pühapäevast on jälle selle postituse pealkirjas mainitud aksessuaarid igapäevases kasutuses ja tundub, et veel vähemalt kuu aega läheb neid vaja. Annaks allah, et ma eksiks.

Pilt Germalo lehelt.

Ei, see ei olnud spordilaager, vaid niisama lõõgastus ja kosutus vaimule. Aga natuke siiski liigutasin. Jooksma küll seekord ei jõudnud peaaegu üldse, ainult 21 kilomeetrit tuligi kokku. Pikim ots sai viimasel päeval 6 kilomeetrit mööda rannikut. Kõrguste vahe 44 meetrit.

Mõnus on, kui hommikul ärgates lükkad esimese asjana tossud varba otsa ja natuke liigutad enne hommikusööki. Ei mingit pinget, ega raskusi, puhas rõõm. Päike särab, hommikul on kuskil 17-18 kraadi sooja, reeglina tuuletu või väga kerge tuulega. Ookean kohiseb ja lõhnab värskelt, palmid sahisevad.

Odavaima maanteeratta kah rentisin, et iga päev natuke vändata. Samasuguses mõõdus ja juppidega, nagu koduski, sobis hästi istumise alla. Silmaringi avardamise ning peki sulatamise eesmärgil. Keskmiselt poolteist tundi päevas ja kümme päeva jutti.

Kõige lihtsamal päeval sõitsin nö külavahel, umbes kaheksakilomeetrisel ringil 40 kilomeetrit, seal oli siis "sile rada" - ainult kolm märkimisväärset tõusu moodi asja ja kõrguste vahe ca 60 meetrit ringi kohta.

Panen siia kirja kolm sõitu, mis olid kõige raskemad ja huvitavamad raja mõttes. Kolmandal päeval keerasin siis nina sisemaa, ehk mägede suunas. Seda peab lihtsalt ise kogema, sõnadega on seda raske edasi anda ja ilmselt Eestis sellist kogemust ei saagi kuidagi. Aga nii saab natuke aru, mida tunnevad päris jalgratturid, kes mägedes sõidavad:)

Alumiselt pildilt on näha, et kuskil 10 kilomeetri peal algab järsem tõusunukk. Sealt edasi läksin veel 1,6 kilomeetrit ülespoole (selle maaga pea 170 meetrit otse üles), keskmine tõusunurk ca 10%! Vat see oli päris valus. Otseselt keha nagu jõuaks aga jalad ütlevad, et aitab. Alla tulles oli mõnes kohas tunne, et kuidas ma üldse üles sain, hirmus oli laskuda:)

Selle koha pealt algaski see järsem tõus. All vasakul paistab linnake, kus elasin ja startisin.

Ja siis läksin mõne päeva pärast samale rajale, kus ma ka 2013 aastal käisin. Aga seekord sõitsin veel mõnisasada meetrit kaugemale, päris Arona küla lõpusildini. Kõrgemale seekord tõesti ei jõudnud. Kes viitsib, kerib end allapoole mööda teed, et natuke aimu saada, milline pilt seal ümbruskonnas avaneb: 753 meetrit merepinnast otse üles.

See püramiid siis viis mind tund aega üles, keskmine tõusunurk pea 10 kilomeetri jooksul 6,9%. Alla 15 minutit ja tihti pidur peal, ei ole julgust ja osavust. Paar ratturit vuhisesid alla mööda veel poole kiiremini umbes. Õudne oli vaadatagi. Tol päeval oli veel tuul, autod sõidavad mööda ja ratas kipub kergelt õõtsuma. Aga muidu väga vahva.

Ja siis veel viimase päeva sutsakas ka, kuna ühest tõusust on vähe, tegin teise ka, natuke küll madalama, aga abiks ikka. Tulevikuks ette:)

Kokku ratast 315 kilomeetrit, 15 tundi ja 31 minutit, sealhulgas 4 634 tõusumeetrit.

No ja nagu ikka, esimesel mail ümber Viljandi järve jooksma ja nädal hiljem Otepäält Elvasse. Kuna jooksnud ei ole, siis läbin rahulikus ja jõukohases tempos. Tähtis on ju osavõtt.

Kena suveootust!