Tagasi rajal.

Eelmisel nädala alguses käisid kolleegid tõbistena ringi ja ei pääsenud minagi. Kolmapäeva lõuna ajal läks enesetunne järsku kehvaks, nina kinni, mandlid paiste ja sipsti - viirus kallal. Kuna need hingamisteed on nagu nad on, siis julgen väita, et põdesin järjekordselt läbi kergekujulise põskkoopapõletiku. Mis omakorda tähendas natukest ravitsemist ja nädala tubast režiimi. Eile aga oli olukord lõpuks nii hea, et otsustasin end taas suusatama vedada, sest ilm oli ilus ja natuke peab ju liigutama, et mitte Tartu Maratonil häbisse jääda ja c suusakandu ei peaks nägema, nagu ta ähvardas :)

Sai koos ühe lootustandva suusahundiga Harku metsas käidud, mina uisusuusaga, tema klassika omaga. Tegime ühe ringi. Määret all pole, ikka see suvine kollane parafiin, mida siis alt ära lihvin:) Aga libises väga hästi. Võrreldes klassikasuusaga vajusin igal laskumisel korralikult eest ära. Aga me sõitsime ka väga rahulikus tempos. Kokku 9,9 kilomeetrit ajaga 54:22, mis teeb keskmiseks kiiruseks täpselt 11 km/h. Pulss oli 152/174. Kena ja kerge oli, rada oli superluks. Tehnika aga on ikka jube. Vasak jalg teeb, mida ise tahab.

Täna sai samuti mindud samale rajale, aga kuna päev otsa oli sadanud värsket lund/pulbrit, siis libisemine oli hoopis kehvem, samas klassikajäljes libises väga hästi, sest rajapõhi oli jääs ja läikis kenasti. Pikkadel sirgetel lükkasin vahepeal jäljes paaristõuget. Läbisin sama ringi ajaga 48:04, kuid siis mõtlesin, et teen veel Nõmme ringi ka otsa. Oi see on raske. Ma täiesti naudin neid järske ja kiireid laskumisi (ca 50+ km/h:) ), aga sealt on ju vaja pärast üles ka saada. Tuleb ausalt üles tunnistada, et kõigi kolme suure tõusu viimase neljandiku vähemalt jalutasin üles. No ei ole jaksu, et sõita. Nõrk:) Kokku kulutasin 15 kilomeetri läbimiseks 1:13:09  ja pulss oli juba päris kõrge - keskmine 166 ja maksimum 188. Keskmine kiirus 12,3 km/h.

Enne esmaspäeva trenni kindlasti ei jõua.
Kaal enam-vähem - 81,3.