19.6.13

Rattaga lustimas.

Kuna ma olen väga vähe rattaga üldse läbi ajaloo sõitnud, siis pole veel selleni jõudnud, et kiiresti treenida. Tiksun ikka mõnusalt mugavustsoonis, nii et ei hingelda ja tunnen pigem kergest väntamisest mõnu, vaatan ringi ja naudin niisama kulgemist. Kui raskem osa tuleb, siis pigem vahetan käigu kergemaks, kui et hakkan hambad risti pressima. Kuigi sel aastal olen juba enda jaoks kohutavalt palju rattaga sõitnud:) Täna sai nimelt 500 kilomeetrit suisa täis. Senine rekordaasta oli vist midagi neljasajaga ja kalendri järgi pole ju suvigi alanud, mis on põhiline rattasõidu aeg ju. Sooja ilmaga on ju rattaga kõige mõnusam vurada. Isegi sel nädalavahetusel kavatsen veel sõitma minna enne Jaanipäeva pidustusi, et natuke pekki säristada. Enne veel peab autole katusele vajalikud atribuudid paigaldama. Loodame, et see läheb ladusalt. Vähemalt eelmise auto pealt maha sain nad probleemideta, aga sinna paigaldas selle hoidjate müüja:)

Kuna hetkel väga joosta ka ei viitsi, siis olen vahepeal kaks korda rattaga sõitmas käinud. Pühapäeva lõuna paiku vaatasin, et käib teeb mingi pikema tiiru enda jaoks, noh nii 40 kilomeetrit. Oli teada, et hakkab sadama, võtsin kilekagi kaasa. Aga kohe kui ma välja sain ja olin napid pool kilomeetrit sõitnud, hakkas tibama. Vedasin kile peale ja väntasin edasi. Varsti hakkas sadama ja siis mõne aja pärast kallas juba korralikult:) Ühesõnaga kuskil 10 kilomeetri peal olid rattakingad ääreni vett täis, endal oli ka pisut jahe ja teel olid suured lombid, mis mõne koha peal ratta ka ohtlikult vibama võtsid. Eriti hirmus hakkas Nõmme mäest alla sõites. Nõrk nagu ma olen, keerasin kodu poole tagasi ja sõiduks jäigi vaid 22,4 kilomeetrit keskmise kiirusega 21,2 km/h.

Täna aga oli vaba õhtupoolik kõigist muudest kohustustest ja plaanisin selle 40 kilomeetrise otsa ikka seekord ära teha:) Ilm päikeseline ja väga kerge tuulega, ainult et jahedavõitu pisut, mitte üle 18'C. Selle vastu aitas pikk särk, püksid aga lühikesed siiski. Kodu juurest läbi Sikupilli ja Pallasti Valgele tänavale, sealt edasi mööda Narva maanteed kuni Pärnamäe teeni. Mähelt mööda Randvere teed alla Merivälja teele ja sealt suund Viimsi poole. Olin ca 20 kilomeetrit selleks ajaks sõitnud, kui Viimsi Statoili juures sattusin sappa "Tervisesport" rattatrenni grupile, lubati lahkelt sappa võtta ja nende tuult nautida. Grupisõit on ikka puhas mugavus ja puhkus võrreldes sellega, kui üksi sõidad. Kui enne oli keskmine kiirus umbes 25 km/h, siis trenni lõpuks tõusis see kokku 28 km/h peale, samas pulss oluliselt langes, keskmine 136. Grupis viimasena sõites, käidi ära Rohuneeme tipus ja sealt tagasi mööda sama teed Pirita Selverini, sealt nad keerasid ära Velodroomi juurde, mina jätkasin kesklinna suunal. Kokku sai läbitud 48,19 kilomeetrit, neist ca 20 grupis. Aega läks vaid 1:43:26. Väga mõnus sutsakas. Teinekordki tahaks kellegi sabas luuslanki lüüa ja kilometraaži lihtsalt kasvatada:)

Kas te suudate uskuda, et sellist ilma lubatakse nädalavahetuseks?:)
Ega ma ise ka ei usu, pigem seda, mida pakub konkureeriv ennustaja.


2 comments:

  1. Grupis sõitmine on jah selline sõit, et noh igav hakkab :)
    Aga õnneks võib alati ka vedama minna või lihtsalt mõned kiiremad lõigud sisse panna ja siis ootad grupi jälle järgi :)

    ReplyDelete
  2. Ei ole mingai mingi eriline rattur, pigem tõmban uisud jalga ja vuran nendel, aga avastasin ka enda jaoks sellel aastal grupisõidu. Jube mõnus! Enam ei tahakski nagu üksinda pushida.. :P Keskmise kiiruse tõustes ja pulsi langedes kasvab motivatsioon ja enesekindlus, vähemalt minul, mis on omakorda positiivseks lükkeks individuaaltreningutel. :)

    ReplyDelete