Pisikese pidamisega.

Eile õhtul vedasin oma ülekaalulise keha jälle Piritale ja tegin kolm ringi velodroomi juurest sillani ja tagasi. See on umbes 10,6 km. Aega kulus kokku 52:36, mis teeb kiiruseks 12,1 km/h. Keskmine pulss oli 158 ja maksimaalne viimasel tõusul joostes üles tulles 184. Kulutasin 636 kcal. Esimene ring sai läbitud ajaga 17:41 (pulss 147), teine 18:20 ja viimane 16:34. Kolmas ring oligi mõttes kiiremini teha ja see õnnestus eriti hästi ühe mööduja abiga. Nimelt viimase ringi sõitsin treenimise maailmameistri sabas. Oli väga raske. Pulss sellel ringil alla 165 ei langenud küll kordagi ja sabas sõites pidin tema kümne paaristõuke kohta vähemalt üksteist tegema, et sabas enam-vähem püsida.  Ja libisemine läks iga ringiga kehvemaks. Esimesel ringil sai Tamme laskumisest päris kaugele libisetud, kolmandal aga oli näha, et eessõitja libiseb kaugemale. Hiljem suuski alt võttes selgus ka põhjus, teip oli jääd/lund enda külge kakkunud kohati. Kuigi vahel tekkis tunne, et äkki on teip eest liiga kaugel. Aga kuna esimesel ringil ei häirinud midagi, siis see vist nii ikka ei ole.
Klassikarada oli väga halvas olukorras, jälge polnud kohati üldse, aga vähemalt pidamine oli ca 80% raja ulatuses olemas. Laskumised on ikka jätkuvalt parim osa rajast. Mulle need kohe meeldivad. Kahju et maratonidel ei saa neid nautida, kuna alati on keegi ees laskumas. Noh ise olen nii nõrk, et ei suuda enne laskumisi esimene pundis olla. Ja siis pead valvama, et kedagi pikali ei sõidaks.
Pulsikell tõstis sportliku aktiivsuse taset ka eile ühe taseme:) Kuid maratonijooksu tasemeni on veel kõvasti minna. Õnneks varsti sulab lumi ära ja saab rahulikult jooksma hakata. Ja ka rohkem ratta seljas istuma, kui eelmistel aastatel. Vähemalt poole rohkem.
Alutaguse maratoniks suuski määrida ei lase. Lähen teibi ja kiirmäärdega peale. Aga joogi võtan kindlasti kaasa. Ja geeli ka. Ehk batoonigi.

- 87,9 kg täna hommikul.