Nina jäi külge.

Eile läksin üle pika aja jooksma. Töölt koju jalutades tundus ilm täitsa talutav, tuulevaikus, mis kesklinna kandis tavaliselt võimatu, kuna alati tekivad tuulekoridorid. Sõitsin siis poole tunni pärast autoga Russalka juurde ja kurat kus mere ääres oli hoopis teine teema. Otse lahelt puhus päris vinge küljetuul ning algse plaani, tunnikese joosta, matsin kohe maha. Nina jooksis ka ja küljelt puhuv tuul lõõtsus selle aluse kenasti punetama. Mõnus (mitte!).
Vahepeal sai siin tatitõvega võideldud, ilmselt jälle kergemakujulisem põskkoopa põletik. Tavaks on saanud, et korra-kaks aastas hakkab see ikka külge, kui mingi viirushaiguse üles korjan kõigepealt. Nina kollakas-rohekat liimi täis ja laup raske. Samuti asusin tõsisemalt kaalu langetama. Poolteist kilo olen sel nädalal alla saanud. Asi seegi. Söömist olen oluliselt piiranud, joonud ei ole üldse:) Kolme nädala pärast tahaks olla 80 kilone, mis ilmselt ei õnnestu. Täna hommikul 84,8 oli...
Aga eilsest jooksust siis veel. Panin suunaga Pirita poole ajama ja seal enne TOP-i, kus mereäärne promenaad läbi saab, keerasin tagasi. Alguses sai ühe ja tagasi tulles ka teise põse punaseks. Kokku tuli distantsiks 5,36 kilomeetrit ja keskmine kilomeetri läbimise aeg 5:48 (31:03 kogu jooks). Iseenesest oli hea ja kerge joosta, peale näo kuskil mujal külmatunnet ei olnud, välja arvatud sõrmedel esimesed paarsada meetrit. Kodus ootas juba soe saun! Oi see oli mõnus. Esimese korra niisama pikutasin ja soojenesin ning siis hiljem kolm raundi punase tamme vihaga. Imeline:)
Vaadates nüüd pikemat ilmaprognoosi, on selge, et järgmised paar nädalat ei ole ilma paranemist oodata, mis teeb jooksmise üsna ebameeldivaks. Ja maraton ju muudkui läheneb. Niigi on aega vaid kaks ja pool kuud ainult ja ma pole sisuliselt treeningutega veel alustada saanudki. Maa, külm, kärss, kärn. Ainuke asi, mis maratoniga hästi on, on see, et logistika on paigas, piletid ostetud, pikutamine broneeritud.

Olge moodsad!