Eile toimus üle hulga aja taas Tartus Sügisjooks ning oli suurepärane võimalus sellest osa võtta. Ja päris üle mitme aasta jooksin kümmet kilomeetrit aja peale. Ausalt öeldes ei meenugi, millal seda viimati sai tehtud. Seniste jooksude põhjal võis arvata, et jõukohane oleks aeg 47 minuti kandis ja selle mõttega sai ka rajale mindud. Neli ja pool kilomeetri kohta oli algne plaan ja algus oli vägagi ilus - 4:30; 4:25; 4:27; 4:29 ja 4 :26. 5 kilomeetri aeg 22:17,5 ja kolmveerand tundi võimalik. Aga sellega see ilus osa ka lõppes:) Poolel maal oli toss väljas. Jalgades nagu jõudu oli, aga keha ei tulnud järgi. Pistma hakkas pisut paremas küljes ja hingata ei olnud midagi. Ahmid nagu kala kuival. Ega polnudki midagi teha ja tuli hoogu alla lasta. Teise poole jooksin oluliselt aeglasemalt. Ajad kilomeetritel vastavalt 4:46; 4:48; 4:49; 4:50 ja viimane 4:53. Kokku tuli aeg 46:25 ja 139 koht 885 lõpetaja hulgas. Kohaga olen väga rahul, ajaga ka tegelikult.
Aga mis sai selgeks? Selleks, et sellise kiire (minu jaoks) tempoga joosta, tuleb seda ka harjutada:) Sel aastal olid ju maratoni silmas pidades "kiired" jooksud tempoga 5:00 enamuses mul, mitte kiiremini. Ja 4:30 on tegelikult ikka teine tubakas. Nüüd plaaningi natukene kiirust tõsta, et saaks ikkagi 45 minutiga ka kunagi taas 10 kilomeetrit ära joosta. Kunagi polnud see mingi probleem ilma igasuguse trennita:) Olid ajad.
Lõpuni umbes 3 kilomeetrit veel...
Arvan, et 45-ga jooksed varsti vabalt ära. 40 võib saada natuke raskemaks, aga kindlasti mitte võimatuks, piiriks.
ReplyDelete