See nädal kulub aklimatiseerumiseks. Õhtuti üritan kümne paiku pikali minna ja hommikuti seitsme ajal ärgata. Eile käisin suisa sörkimaski algusega kell 7 ja 15 minutit. Koju tagasi jõudes poole tunni ja nelja kilomeetri pärast hakkas uni vaikselt ära ka minema:) Täitsa uskumatu, aga enne kaheksat linnas juba elu keeb:)
Aga loomulikult peab alati mingi häda ka olema. Eile lõuna paiku järsku viskas sellise kerge haigusevimma sisse. Teate kindlasti seda tunnet, kus nahk on hell, pea kergelt uimane, väike nohu nagu hiiliks ninas ringi ja kurgumandlid pisut valulikud ja suurenenud. Täna hommikul oli natuke paremaks läinud, aga päris hea veel ei ole. Homme hommikul peaks taas jooksma, aga kui enesetunne parem ei ole, siis jätan selle vahele või lükkan reedele. Loodetavasti hullemaks ei lähe.
Lisaks varasele ärkamisele on ka söök selline, et hommikuti puder või müsli ja päevas veel pudel mineraalvett.
Kaal täna hommikul 78,9 kg.
Must-valge
11 months ago
Oleks see su esimene maraton, siis ütleks, et lihtsalt närvis aga esimene see pole. Võibolla on lihtsalt näide tipp vormist, kus organism väga õrn ja vastuvõtlik igasugustele patsillidele :)
ReplyDeletePuhka, puhka, puhka.
ReplyDeleteLaupäeval kerge soojendus ja sellest piisab.
Need trennitilgutused ei anna mitte kui midagi eriti veel kui vimm sees.
Treener
Täna on juba kõvasti parem olla. Jooksmas ei käinud. Paranemisruumi veel ihus on.
ReplyDelete