83. Suurjooks ümber Viljandi järve (2012).

Ja edukalt hooaja teiselt jooksuvõistluselt tagasi. Oli emotsionaalne:) Võtsin hommikul kolleegi peale ja hakkasime Viljandi poole sõitma. Päike paistis ja mida kilomeeter lõuna poole, seda soojemaks läks. Ligi  +14 oli stardihetkeks sooja. See tähendas jällegi pikki pükse ja lühikest särki. Kuna üleriieteta hakkaks jahe, siis võtsin veerand tundi enne starti end riidest lahti, panin koti pakihoidu ja võtsin oma stardigrupis teises reas koha sisse. Inimeste vahel on soe ka, tuul ei puhu peale. See oli tark tegu, sest grupp eespool olijad ei mahtunud kuidagi oma kuubikusse ära enam viis minutit enne starti ja osad jäidki ala kõrvale oma aega ootama. Võimlesime natukene ja liigutasime liigeseid ja lihaseid. Kolm minutit stardini, libistasin pilgu üle jalgade ja märkasin, et kiipi ei ole...
Siis tuli meelde küll, et üleriideid maha ajades seal pakihoiu telgi taga võtsin selle jala ümbert ära, et sokke vahetada ja tossud kenasti jalga siduda. Mõtlesin mida teha. Minna niisama jooksma? Aega ei saa protokolli, kellele seda jama veel vaja. Vahepeal olid muidugi lindid stardigruppide vahelt ka maha võetud ja olin kenasti ettepoole liikunud. Nüüd aga palusin inimestel end mööda lasta ja suundusin jooksuga kiipi otsima. Liival, seal kus riietusin, seda igatahes ei olnud. Sel hetkel meenus veel, et kiibi kaotajale on "auhinnaks" mingi üsna kopsakas rahaline summa ka. "Minut stardini!" teadustas kõneisik läbi valjuhääldi ja sisenesin telki, kus kotid olid, sobrasin oma asjades ja õnneks seal dresside vahel see oligi. Ruttu kiip jalale ja kott hunnikusse tagasi. Loll pea on ikka kerele nuhtluseks! "Stardini 15 sekundit!" Sel hetkel väljusin telgist ja jooksin stardi poole tagasi. Stardipauk kõmatas ja mass hakkas liikuma. Leidsin kuskil küljel avause, millest sisse ronisin, enne veel vaatasin, et ega äkki kogemata liiga ette ei satu, aga õnneks tundusid kõik numbrid tuhat ja pluss olevat, nii et kõik korras ja ehk ei järgne diskvalifitseerimist. Võite arvata, et olin üsna pahane enda peale:) Õnneks ei röövinud see aga eriti aega ning sain vist enam-vähem oma kohalt ka startida, võib-olla mõnisada kohta tagantpoolt. Aga siis õnneks suutsin selle ebameeldiva vahejuhtumi unustada, ning poolel maal jalal kiipi silmitsedes võttis juba muigama.
Jooksutempost oli pea võimatu aru saada, sest enamuses ma kilomeetrimärke ei näinud ja neid mis nägin, need olid küll suvaliselt maha pandud, vist 7 ja 6 km lõpuni, sest seal oli tempo nende järgi olematu. Ega tegelikult polnudki neist midagi, sest mõtlesin samamoodi edasi joosta, jõudu oli, sellist rasket hetke ei olnudki ja väike varu nagu oleks kogu aeg sees olnud. Kui viimast kilomeetrimärki uskuda, siis selle läbisin finišini 4:17. Igatahes viimasel kilomeetril oli jaksu küll ja möödusin vähemalt kolmekümnest, kui mitte enamast jooksjast. Lõpuaeg 56:55 ja koht 759 kokku 2832 lõpetaja hulgas. Tuleb rahul olla, ikkagi parim tulemus Viljandis. Ja seda minu eas:) (järgmisel aastal uus vanuseklass jällegi). Pulss 171/187, mis vist ei ole ka väga kõrge. Keskmine kilomeetri aeg 4:45, kui uskuda, et distants on 12 kilomeetrit. Eks ta enam-vähem vist ongi, mu telefon näitas küll pisut ülegi, aga seal on see stardieelne kiibi-haak sees ja mõnikümmend meetrit finišijärgset jalutust kuni auhinna-toitlustus-kotini. Täitsa mõnus oli. Ei mingisugust kurnatust või koledat väsimust lõpus. Hakka või uskuma, et jooksutrennist on kasu ka olnud. Eesmärk alla tunni hakkama saada sai päris kenasti täidetud.