SEB 31.Tartu Rattaralli 2012 lühike ots (74 km).

Nagu jalutuskäik pargis!:)
Tõesõna, mul pole kunagi nii kerget "võistlust" olnudki. Ilm oli pühapäeval imeilus. Soe, päike säras, mõned üksikud pilved ja üsna kerge tuul. Stardipaika jõudsime pool tundi enne starti, ehk siis täpselt stardikoridoride avamise ajaks. Kuna mul oli ükskõik, kas minu ees stardib 200 või 400 ratturit, siis ei hakanud ma seal järjekorras end vaevama, pikutasin natuke murul ja võtsin sappa veerand tundi enne starti, sain kenasti sisse ka. Kuna uus ratas on veel üsna harjumatu, rattatrenni teinud ei ole ja igasugused eesmärgid puudusid, siis otsustasin sõita rahulikus tempos.
Võtsin Lõunakeskuse juures mingis pundis koha sisse ja loksusin nendega kaasa. Hoidsin end kogu aeg grupi lõppu või siis kuskile äärele, et välistada igasugused võimalused kukkumiseks. Silmad-kõrvad lahti ja meeled erksad ning tuleb tõdeda, et sel korral ei tekkinud isegi ühtki ohtlikku olukorda minu vahetus läheduses. Elvasse jõdsime kenasti ja kiiresti, siis grupp lagunes miskipärast, kes läks sööma, kes läks jooma. Õnneks paar sõitjat hakkasid aga edasi sõitma ja sai nendele sappa võetud. Vahepeal kui tempo alla kukkus, siis sõitsin paar korda ka ise ees, et eespool mõnekümne meetri kaugusel olevad sõitjad kätte saada, kes tuulevarju pakuksid. Kambja kandis oli uus rajalõik, mis kulges suuremas osas mõnusalt allamäge, lausa lust oli seal laskuda. Ja olimegi tagasi vanal tuttaval rajal. Seal sattusin grupi sappa, mida vedas keegi tubli ja sportlik naisrattur. Kuna jaksu oli kõvasti, siis sõitsin tema kõrval mõned kilomeetrid. 7-8 kilomeetrit enne lõppu tekkis koomiline situatsioon, kus olin grupis esimene pea paar kilomeetrit ja paarkümmend ratturit sabas. Kogu distantsi vältel oli tempo minu jaoks nii mõnus, et vaid 3-4 korda üldse tuli suu lahti teha hingeldamiseks. Esmakordselt Elvast väljudes tõusul peale silda, siis mingil tõusulõigul Pangodi suunal, Kambjas mingil järsemal tõusunukil ja lõpus kolm kilomeetrit, mille lasin täie hooga. Aeg finisis 2:22:03.
Varemalt mäletan ikka, et kogu tee on hingeldatud ja pulss üleval olnud. Mis kõige kummalisem - läbitud sai distants uue isikliku rekordiga keskmise kiiruse osas - 31,3 km/h. Ratturite mõistes pole see muidugi mingi kiirus, aga ma olin sel aastal neli korda vaid käinud väntamas ja kümmekond kilomeetrit tunnis väiksema kiirusega. Peale sõitu ega sõidu ajal ei olnud ühtegi vaevust ka. Tagumik on jah natuke kange, aga ei enamat. Mulle kohe meeldis eile!
Nüüd võtan natuke rahulikumalt, sõidan rattaga ja jooksen, aga kavavabalt. Järgmine start 08. juunil Rakvere Ööjooksu poolmaraton.