Sügis käes

Külm tuul puhus üle metsalagendiku. Tumedas nahkjopes mees surus käe aeglaselt põuetaskusse ja tõmbas sealt välja tuhmilt helkiva püstoli. Hommikusest rõskusest kohmetunud sõrmedega urgitses ta portfellist padrunisalve ja lükkas selle harjunud liigutusega käepidemesse. Siis vaatas ta karmi pilguga endast mõne meetri kaugusel seisvat inimgruppi. Kostis kaitseriivi metalne naksatus. Ärevil nägudega inimesed kangestusid paigale. Keegi ei hinganud, pead laskusid rinnale. Relvaga käsi tõusis aeglaselt. Mõni sulges erutusest silmad. Lajatas pauk. Sügisjooks oli alanud.

Sel aastal oli nii, et kuni kalendrisuve lõpuni oli ilm ju enam-vähem viisakas ja talutav, kuid nii kui sügise ette keeras, langes termomeeter pea nullini.

Esmaspäeval ajasin tööle minnes juba paksema jope selga.
Teisipäeva hommikul panin mütsi ka pähe.
Kolmapäeval panin lisaks mütsile ka kindad kätte.
Õhtul tekkis võimalus jooksma minna, tegin ühe tiiru - kokku sain 8,14 kilomeetri. Aeg 49:22, mis teeb kilomeetri ajaks 6:04. Loomulikult olid mul kindad käes, buff kaelas ja kõrvadel. Jooksma minnes lülisin sauna sisse. Tagasi tulles oli ikka paganama mõnus lavale ronida. Vihtlemine!
Kaal 82,5! Nii kurb, kui see ka pole, siis järgmisest kuust vist radikaalsed meetmed kasutusele, kaalu langetamiseks, võtta tuleb (emakeele õpetaja õnneks ei näe). Suusamaratoni kergema läbimise eesmärgil ja enesetunde kergitamiseks kah.

Neljapäeval käisin jälle peale tööd jooksmas. Seekord 6,1 kilomeetrit ajaga 37: 21 (6:07). Selline mõnus kerge kulgemine. Oli kaks kraadi soojem kui eile: +8'C.

Reedel ja laupäeval olen Tartus. Sporti ei tee enne esmaspäeva millimeetritki.

Iseenesest ei olegi ju paha...

Läbitud kilomeetrid viimaste aastate jooksul.

RMK Kõrvemaa Rattamaraton 2013 (21,5 km ) ja Pirita Sügisjooks 2013.

Töötab! Võin vist ennustajana tööle minna, sest mõlemad etteasted läksid täpselt nii, nagu ma eelmises postituses eeldasin. Aga nüüd kõigest järgemööda.

Kõigepealt laupäevane rattasõit. Igasugu sekeldustest hoolimata jõudsin kohale pool tundi enne starti, võtsin oma numbri ja asusin stardikanga taha teisele joonele. Teadupärast on see hea hoolaud paremale positsioonile:) No ja siis läks lahti - kui tavapäraselt on esialgu olnud kindel koht esikümnes või vähemalt kahekümnes, siis sel korral kadus suur punt kohe eest ära, neli kilomeetrit suutsin osadega veel sammu pidada ja siis tuli vahe sisse. Kuni 11 kilomeetrini jälitasin kolme poissi, kes liikusid sadakond meetrit eespool. Laskumistel vahe vähenes, tõusudel kadusid eest. 7-8 kilomeetri kandis luges keegi mulle kohaks 27. Sain poistele sappa tagasi ja sõitsime koos kuni 18 kilomeetrini umbes, mina nagu kummipaelaga taga. Ja polnud lootustki kuskilt midagi juurde panna. Lõpuks päästis mind pika maaga kokkuminek, sain kellelegi sappa, massiga mäest alla veeredes ja siis end tuules hoides kiirusega 30+. Puhas kogemus ja elutarkus vist:) Kõkkuvõttes sain kohaks 24, lõpetajaid oli 230. Aeg 52:48, kaotus võitjale 7:24, koht vanuseklassis 3/18 :) Keskmine kiirus 24,4 km/h, pulss 168/181. Sõitsin pea kaks minutit kiiremini kui aasta varem, aga koht oli kolme võrra kehvem. Sel aastal oli 12 lõpetajat vähem. Peale sõitu õnnestus ära kaotada oma rattaga sõitmise prillid :(

Pühapäeval siis jooks. Kohale aegsasti, eelmisel aastal oli numbrite kättesaamisega igavene nöök. Sel aastal aga sujus kõik kenasti ja aega jäi piisavalt, et sooja teha ja niisama ringi vaadata. Jalad olid tuimad ja magu punnitas. Värska aitas kaasa röhitsuste tekkele:)  Start! Võtsin sappa samale värvikale tüübile, kellele aasta tagasigi, kuid peale esimest kilomeetrit oli selge, et see oli suur viga:) Ta jooksis hoopis teise tempoga sle korral. 4:16!!! Lõpuks oli ta aeg 26 minuti alguses. Surm hakkas juba suu juurde tulema ja paganama raske oli. Peale teist kilomeetrit mõtlesin, et peaks koju tagasi pöörduma - 4:35. Aga siis mõtlesin, et proovime ikka lõpuni, laseme sutsu tempot alla. Järgmised kilomeetrid 4:49 ja 4:51, siis hakkas nagu eluvaim sisse tagasi tulema ja viimased kaks sai taas läbitud 4:40 ja 4:35. Keskmine kilomeetri aeg 4:38 seekord, mis on 4 sekundit kilomeetri kohta aeglasem kui mullu. Sel aastal oli jooksjaid 42 rohkem finišis, kuid imekombel paranes mu koht 49 võrra koguni - 90/362. Oma nooruseklassis 25/51, meeste arvestuses 77/182. Aeg siis 27:46, pulss 171/187.

Ehk läks nagu oli arvata - elu pikima "hooaja rattatrenni" peale tuligi parem aeg ja jooksuvorm ongi kehvem. Olen vähem sel aastal jooksnud, eriti kiireid lõike. Samuti on  kaaluvahe 2 kg võrreldes aastatagusega. Halvemuse suunas muidugi. Nüüd siis vaatan niisama ringi ja lähen jooksen Tartus poolmaratoni 5. oktoobril. Niisama, läbima lähen - kahe tunni sisse ajaga.

Sprindid ees ootamas.

Ahoi!

Sel nädalavahetusel on ees ootamas kaks spordiüritust, kus tuleb juba stardist alates lasta nii, et veremekk suus ja pulss punases. Nii piltlikult öeldes. Tegelikult pingutan nii nagu torust tuleb ehk palju jaksu on.

Nimelt laupäeval on Kõrvemaa Rattamaraton, kus kavatsen osa võtta 21,5 kilomeetri matkasõidust. Eelmisel aastal läks raja läbimisele 54:35, kaotus esimesele oli 8:42 ning sain selle tulemusega 21 koha (23,6 km/h). Kokku oli mullu 242 lõpetajat.  Hetkeseisuga on 240 ratturit stardiprotokollis, kuid küll neid natukene ilmselt lisandub täna ja homme.

Pühapäeval on kavas Pirita Sügisjooks. See on 6-kilomeetrine sutsakas. Aasta tagasi oli mu ajaks 27:04, koht 139 ja kaotus võitjale 7:54. Lõpetas 2012 aastal koguni 320 jooksuhuvilist. Praeguse seisuga on stardiprotokolli kantud juba 265 jooksjat, mis ilmselt toob ka pühapäevaks rajale rohkem jooksjaid, kui tosin kuud tagasi.

Miskipärast on mul tunne, et sel korral tuleb jooksutulemus natuke kehvem ja rattatulemus natukene parem. Pühapäeval kell 12:30 olen juba targem ja näen, kuidas see ennustus paika pidas:)

Sel nädalal otseselt sportinud ei ole. Teisipäeval käisin rattaga jalutamas ehk natuke lihaseid lõdvestamas peale pühapäevast pikemat pingutust. Sõitsin 17,4 kilomeetrit rahulikus tempos ja eile õhtul sörkisin 5 kilomeetrit. Endomondos käib mul oma õe nimekaimuga tihe rebimine kahes jooksutabelis, sain väikese vahe sisse jälle:) Aga ta jooksvat sel aastal tuhat täis, nii et ma vist jään alla ikka lõpuks.

SEB 16. Tartu Rattamaraton (89km) - lumme lasta ehk hirmul on suured silmad.

Tehtud ta ongi.

Hirm enne starti oli päris suur, õigemini hakkas see peale juba peale registreerimist. Viimati sai pikal sõidul käidud 2007 aastal, mis oli mulle ka esimeseks korraks. Distantsiks märgiti sel korral 87 kilomeetrit ja ma veetsin rajal aega 5 tundi ja 47 minutit. Tagamaadest ka – juuli alguses väänasin jalgpalli mängides niimoodi hüppeliigese välja, et see pandi kipsi. Sisuliselt ei olnud enne rattamaratoni trenni teinud, kuus korda käisin väntamas – kokku 132 kilomeetrit. Kehakaalu oli lisandunud suvega pea viis kilo. Loomulikult oli rada ka porine ja see oli üks tõsiselt raske katsumus. Peale seda ei teinud ma sel aastal enam millimeetritki sporti, sest vastikustunne oli nii suur ja lisaks sellele olen peale seda sõitnud ainult Rattamaratoni lühikesi otsi.

Selle aasta juurde tagasi tulles oli mind miskipärast pandud viiendasse stardigruppi ja antud numbriks ühe infotelefoni numbriga samasugune – 1182. Raalisin siin oma hallineva peaga, et sel aastal on ju natuke sõidetud ka, ilm tundus tulevat hea ja rada porivaba ning eeldasin, et ehk suudan hoida keskmist kiirust 20 km/h juures ja lõpetada alla viie tunni.

Laupäeval sõitsime Tartusse, et saaks hommikul normaalselt magada, sest kella 9 paiku peab ju juba stardipaigas olema. Õhtul tegime ühekorraliku pasta carbonara ja loputasime selle mõne õllega alla. Kuskil 23 paiku sai voodisse ronitud ja magatud umbes veerand kaheksani hommikul.

Otepääle jõudes oli linn juba sigimist-sagimist täis ja sättisime endki stardipaika, enne oli vaja veel oma ratas juppidest kokku laduda, sest vedasin seda pagasiruumis. Enne stardikoridori minekut kaalusin tükk aega, kas minna lühikese või pika särgiga, kuid esimene võitis. Vahepeal oli hiljem metsade vahel natuke jahe kohati, kuid lõpus tuli päike välja ja oli hea olla.

Sisenesin oma kohale kuskil 10 minutit enne starti, sest milleks ronida ette endast poole kiirematest sõitjatest. Plaan oli alustada rahulikult ja eelkõige mitte end kooma tõmmata juba Harimäeks, mis pidi olema kuskil kahekümnenda kilomeetri kandis. Peale stardipauku sai üllatavalt kiirelt liikuma ja üldse esimest korda sain stardijärgsest tõusust üles sõita, varasematel aastatel on seal alati juba ummik tekkinud ja enamus jalutanud, seekord sõitsid enam-vähem kõik ümberringi, mõned üksikud kõndisid. Etteruttavalt tahan öelda, et kogu sõidu jooksul panin jala maha kolm korda. Esimesel korral kuskil alguse poole, kus olid suured punaseks värvitud kivid metsa sisse keerates, millest kõik üle jalutasid ja teisel korral kuskil poolel maal, kus oli hästi järsk tõus, mis samuti üksmeelselt sammudes võeti. Kolmas kord oli ca 40 km enne lõppu, kus oli vaja sadulat kohendada, olin selle hommikul natukene liiga pehmelt kinni keeranud. Joogipunktides ei peatunud, kahes anti tops kätte ja kolmandas pudel, ülejäänutest sõitsin niisama läbi. Joogipudeli jätsin endale, sest varem oli enda oma ühel laskumisel ratta küljest lahkunud.

Esimest kukkumist nägin paar kilomeetrit peale starti, kus keegi askeldas ratta ümber verise põlve ja küünarnukiga, järgmisel tõusul nägin juba esimesi kummivahetajaid. Neid oli hiljem ikka kõik teeääred täis, pluss jalutajaid, kes rattaid käekõrval järgmise teeninduspunktini tüürisid. No ja nii see sõit vaikselt veeres, Harimäe magasin maha, igatahes mingit suurt tõusu ei märganud. Kui pool maad oli sõidetud, siis tekkis tunne, et täna vist saab eluga finišisse, kui 30 km veel sõita jäi, oli selge, et aeg tuleb 4:15 vähemalt, kui midagi ei juhtu. Ühel korral oleks ise ka kukkumises osalenud, aga õnneks olin esimene, kes püsti jäi ja maaslamajate vahelt läbi mahtus. Üldiselt midagi märkimisväärset ei juhtunud, sõit oli üllatavalt sõidetav ja enesetunne mõnus.

Paks tolmuahv on finišeerunud.
Pilt Internetist, autor ja allikas näha.

Lõpuaeg 4:00:49. Ei, mul ei ole kahju, et 4 tunni piir alistamata jäi :) Arvestades 2007 aasta sõitu, parandasin aega ca 1 tund ja 55 minutit. Koht 2045/3115, pulss 155/174 (nagu näha, ei võtnud viimast), keskmine kiirus 22,2 km/h. Mine tea, ehk sõidan järgmisel aastalgi pika maa läbi. Aga ei luba midagi. Võib juhtuda, et hoopis üks maraton tahab jooksmist sel ajal umbes.

992

Täpselt niipalju kilomeetreid on sel aastal läbi pedaalitud rattasadulas. Ei grammigi vähem ega rohkem. Seega - olen rattamaratoniks valmis. Noh nii valmis, kui olla saab. Kardan. Kole pikk maa, raske kindlasti. Eesmärk on läbida ja hea oleks, kui saaks kiiremini kui viimati, aastal 2007. Mingit tulemust ei saa ju oodata, sest treenitud pole tuhandet kilomeetritki:) Kui alla 5 tunni kohale saab, olen väga rahul.

Rattasõiduga on sel aastal iseenesest ju tegelikult hästigi, peaaegu sama palju, kui eelneval kolmel aastal kokku, on sõidetud. (2012 401 km, 2011 354 km ja 2010 280 km)

Sel nädalal jõudsin kaks korda väntama. Kõigepealt esmaspäeval peale poolmaratoni käisin lihtsalt vaikse tempoga õrnalt pedaalimas. ET jalgu lõdvestada. Enesetunne paranes iga kilomeetriga. Läbitud 26,06 kilomeetrit (20,3 km/h), aega läks 1:16:56 (pulss 115). Tegin tiiru ümber Ülemiste järve umbes. Noh väikese kaarega.

Neljapäeval Nõmme/Harku, läbitud distants 32,48 km, (24,8 km/h), aeg 1:18:39 (pulss 135). Oli täitsa hea. Panin omale kõrva taha, et grupi etteotsa pühapäeval ei roni, hoian alati kellegi tuulde:)

Nüüd pole muud, kui laupäeva õhtul Tartusse aklimatiseeruma ja pühapäeval KANNATAME ÄRA.
Õhtul peale seda jama saun ootamas:)

SEB Tallinna Maraton 2013 (21,1 km) - Tallinn, Vabaduse väljak ehk sada häda.

Alustame siis algusest. Hommikul ärkasin kell 09:10 ja mõtlesin, et maratoonarid on juba 10 minutit jooksnud. Kohe väike kergendustunne oli, sest hommikune ärkamine ja sportimine ei ole minu jaoks. Sõin siis natuke, ajasin jooksuriided selga ja kohtusin kahe sõbraga, kellega koos kõndisime stardipaika. Ega palju aega ei olnudki, riided pakihoidu ja võtsime positsioonid stardialas sisse. Esmakordne Tallinna poolmaraton tähendas startimist loomulikult viimasest - 2000+, grupist. Seega peale stardipauku tammusime alguses niisama ja siis hakkas pihta see laveerimine, et ettepoole pääseda. Teisest kilomeetrist alates olid sääremarjad nagu tuimad pakud, absoluutselt mingit kergust ei olnud ja tegid valugi. Ja nii kuni viienda kilomeetri lõpuni välja. Seejärel oli nii paar kilomeetrit valus parem õlg. Siis hakkas natuke pistma paremal roiete all. Ja distantsi teine pool tegid reied eestpoolt natuke valu ja olid kui tuimad pakud... Palav oli... Kilomeetrimärgid olid väga halvasti paigaldatud. Kui juba numbritel on värvivahe, siis võiks see olla ka kilomeetripostidel. Praegu pidi väga palju pingutama, et üldse aru saada, kellele mingi märk on mõeldud.
Ving-ving-ving!

Juba kolmandast kilomeetrist oli selge, et täna pole mõtetki loota rekordiparandust. Jooksin nagu jaksu oli ja seda eriti ei olnud. Kolmes joogipunktis lausa kõndisin mõned sammud joomise ajal. Sellist kergust, mis oli Ülemiste jooksul, ei olnud ligilähedastki. Esimese kümne kilomeetri aeg on protokollis 53:06 (hallooo !!!) ja koht 667. Positiivne on see, et finišini tõusin sealt 121 kohta.

Jooksu käigus täitus seitsmesajas (700) selle aasta jooksukilomeeter.

Tulemus: 1:48:26
koht 546/2440
vanuseklass 68/167
mehed 479/1481

Eelmisel aastal Rakvere Ööjooksul püstitatud isiklik rekord jäi enam kui kolme minuti kaugusele. Aga seal olid ka ideaalsed tingimused, õhtune aeg, mil enamus trenne sai tehtud ja väga hea jänes.

Ja ärge te kunagi õppige teiste vigadest :) Pange ikka tuttuued tossud jalga enne poolmaratoni. Tegelikult ega otseselt viga midagi ei olnud. Aga äkki tekkisid need vaevused jalgadele nendest? Kuskil kolm kilomeetrit enne lõppu hakkas vasak jalg tunda andma - väike vill oli tekkinud jala siseküljele kanna poole. Teisel jalal küll ei olnud, nii et ehk äkki oli väike sodi soki või tossu sees. Ja vaatamata kasutatud vaseliinile hakkasid jooksupüksid ikkagi hõõruma higistamise ja vee pähe valamise koosmõjul. Ei jäänud head emotsiooni seekord. Mis sa teed.

Nüüd on siis pühapäeval ees ootamas kohutavalt hirmuäratavad 89 kilomeetrit rattasadulas - Tartu Rattamaraton. Jääb vaid loota, et ei saja enne ja rada on kuiv, see teeb ehk läbimise ikka oluliselt lihtsamaks.

Uued nunnud!

Esmaspäeval oli tööl selline lugu, et hommikul tööle tulles kaks kolleegi ägisesid ja tatistasid. Ähvardasin neid vägivallaga, kui peaksin ise ka haigeks jääma. Teisipäeval hakkas kolmas pealelõunal kurtma, et külm on ja paha. Kraadis siis tunnikese pärast ja 37,7 oligi tabelis. Siis juba hakkas endalgi imelik tunduma, kerged surinad sõrmeotstes ja hell nahk torsol. Igaks juhuks õhtul sörkima ei läinud. Käisin hoopis lapsele tuulelohet ostmas ja komistasin muuhulgas ka Sportlandis selliste asjade otsa. Tegelikult oli natuke nagu vaja ka juba uusi.

Jooksuekspert kirjutab:

Asics GT 2000

Toestusega jooksujalats, sobib raskemale jooksjale ning ülepronatsiooniga jalatüübile. Uuenenud mudel, kergem kui eellane. GT 2000 on lihtsama ehitusega kui Kayano, aga pakub sarnaseid omadusi märksa odavama hinna eest.

Kõlab nii, et mulle loodud.

Täna käisin ja proovisin ära. Sõitsin rattaga Järvele, seal jooksin koos vabariigi esisuusatajaga 3 kilomeetrit (16:49) ja seejärel tegime veel rattaga viis ringi, kus ühines ka treenimise maailmameister, ja koju tagasi. Rattakilomeetreid kogunes mul 21,82 (1:11:11).

Tossud olid nii nagu ka kaks eelmist paari, sama firma ja jalanumber, vaid teine mudel. Igati hea tundus. Plaanin neid kohe kasutada pühapäevasel poolmaratonil. Enne seda ühtegi trenni ka enam ei tule. Pole lihtsalt aega.

Edu kõigile, kes pühapäeval jooksma lähevad!

Ei tohi toolil tukkuda, võid maha potsti kukkuda.

Kui sa märkad tänaval jalgratturit, kes ülekäiguraja ohutussaarel seisma jääb ja siis aeglaselt pikali vajub, siis ilmselt olen see mina...

Just nii juhtus eelmisel pühapäeval, kui läksin tagumikku sadulaga harjutama ja Ülemiste järve jooksust lihaseid pehmemaks väntama. Sõitsin kodu juurest läbi Tondi ja Rahumäe Nõmmele ning tegin ühe tiiru Harku ringil, sealt edasi mööda seda kerget liiklemise teed Astangu suunal. No ja siis Kadaka ja Akadeemia ristil see juhtuski. Sõitsin mööda sebrat üle ühe sõidusuuna raja ja jäin siis järgmist foori ootama, kui järsku selgus, et vasak klipp lahti ei tule ja nii ma pikali käisingi. Ühel autojuhil oli esirea koht vaatamiseks. Ehk oli tal lõbuski. Mulle tasuks katkine (kriimustatud) vasak põlv. Sel aastal teine kord siis maoli niimoodi. Vahel kohe juhtub. Aga mis ei tapa, teeb tugevamaks ja tegin veel tiiru Kakumäele peale ja koju jõudes olin vändanud mõnusad 46 kilomeetrit ajaga 2:05:52, keskmine pulss 130, kiirust polnud ollagi - 21,9 km/h.

Esmaspäeval kerge jooks 6 kilomeetrit. Aega 34:24 (5:44).

Kolmapäeval jooksin 5 kilomeetrit, 28:53 ja 5:42.

Neljapäeval oli see raskem trenn. Kokku 11 kilomeetri, sh. 5 X 1500 lõigud, mille vahele 500 meetrit veel aeglast sörki. Need pooleteisekilomeetrised otsad tegin tempoga ca. 4:36 kilomeetri kohta. Alguses oli 2 km kerget jooksu soojenduseks ja lõppu ülejäänud ka kergelt. Kogu trenni keskmine tempo 5:27. Seekord oli päris mõnus ja ei teinud kuskilt midagi piina ei valu, kannatas ilusasti ära selle tempo.

Reedel oli sünnipäevale minek ees, kuid enne veel jõudsin vahetult peale tööd kergele jooksuotsale. Vihma sadas alguses päris tihedalt, kuid see aitaski ära proovida uue kileka:) Töötas. 5,14 kilomeetrit, 29:04 (5:39).

Pühapäevaks nägi kava miskipärast ette 16 kilomeetrit. Kuna olin väsinud eelmise ja sama päeva tööst sauna juures (trimmer + kirves), siis otsustasin kümme eest ära jätta. Ega see mind ilmselt selle nädalavahetuse poolmaratoni silmas pidades tugevamaks või paremaks poleks nagunii teinud. Silkasin 6,34 kilomeetri ajaga 37:45 (5:57).

Augustis oli tagasi vaadates 13 jooksutrenni, kilomeetreid 116. Rattaga sõitma jõudsin vaid 3 korda!! 106 km. See rattamaraton saab olema raske...

Ahjaa. Vahepeal ei kaalnunud end kolm nädalat. Midagi pole muutunud - endiselt 82 kg.

Sel nädalal on plaanis joosta 2-3 korda ca 5 kilomeetrit kergelt. Siis mõned päevad puhata ja pühapäeval siis see poolmaraton.

Jaksu kõigile!