SEB 16. Tartu Rattamaraton (89km) - lumme lasta ehk hirmul on suured silmad.

Tehtud ta ongi.

Hirm enne starti oli päris suur, õigemini hakkas see peale juba peale registreerimist. Viimati sai pikal sõidul käidud 2007 aastal, mis oli mulle ka esimeseks korraks. Distantsiks märgiti sel korral 87 kilomeetrit ja ma veetsin rajal aega 5 tundi ja 47 minutit. Tagamaadest ka – juuli alguses väänasin jalgpalli mängides niimoodi hüppeliigese välja, et see pandi kipsi. Sisuliselt ei olnud enne rattamaratoni trenni teinud, kuus korda käisin väntamas – kokku 132 kilomeetrit. Kehakaalu oli lisandunud suvega pea viis kilo. Loomulikult oli rada ka porine ja see oli üks tõsiselt raske katsumus. Peale seda ei teinud ma sel aastal enam millimeetritki sporti, sest vastikustunne oli nii suur ja lisaks sellele olen peale seda sõitnud ainult Rattamaratoni lühikesi otsi.

Selle aasta juurde tagasi tulles oli mind miskipärast pandud viiendasse stardigruppi ja antud numbriks ühe infotelefoni numbriga samasugune – 1182. Raalisin siin oma hallineva peaga, et sel aastal on ju natuke sõidetud ka, ilm tundus tulevat hea ja rada porivaba ning eeldasin, et ehk suudan hoida keskmist kiirust 20 km/h juures ja lõpetada alla viie tunni.

Laupäeval sõitsime Tartusse, et saaks hommikul normaalselt magada, sest kella 9 paiku peab ju juba stardipaigas olema. Õhtul tegime ühekorraliku pasta carbonara ja loputasime selle mõne õllega alla. Kuskil 23 paiku sai voodisse ronitud ja magatud umbes veerand kaheksani hommikul.

Otepääle jõudes oli linn juba sigimist-sagimist täis ja sättisime endki stardipaika, enne oli vaja veel oma ratas juppidest kokku laduda, sest vedasin seda pagasiruumis. Enne stardikoridori minekut kaalusin tükk aega, kas minna lühikese või pika särgiga, kuid esimene võitis. Vahepeal oli hiljem metsade vahel natuke jahe kohati, kuid lõpus tuli päike välja ja oli hea olla.

Sisenesin oma kohale kuskil 10 minutit enne starti, sest milleks ronida ette endast poole kiirematest sõitjatest. Plaan oli alustada rahulikult ja eelkõige mitte end kooma tõmmata juba Harimäeks, mis pidi olema kuskil kahekümnenda kilomeetri kandis. Peale stardipauku sai üllatavalt kiirelt liikuma ja üldse esimest korda sain stardijärgsest tõusust üles sõita, varasematel aastatel on seal alati juba ummik tekkinud ja enamus jalutanud, seekord sõitsid enam-vähem kõik ümberringi, mõned üksikud kõndisid. Etteruttavalt tahan öelda, et kogu sõidu jooksul panin jala maha kolm korda. Esimesel korral kuskil alguse poole, kus olid suured punaseks värvitud kivid metsa sisse keerates, millest kõik üle jalutasid ja teisel korral kuskil poolel maal, kus oli hästi järsk tõus, mis samuti üksmeelselt sammudes võeti. Kolmas kord oli ca 40 km enne lõppu, kus oli vaja sadulat kohendada, olin selle hommikul natukene liiga pehmelt kinni keeranud. Joogipunktides ei peatunud, kahes anti tops kätte ja kolmandas pudel, ülejäänutest sõitsin niisama läbi. Joogipudeli jätsin endale, sest varem oli enda oma ühel laskumisel ratta küljest lahkunud.

Esimest kukkumist nägin paar kilomeetrit peale starti, kus keegi askeldas ratta ümber verise põlve ja küünarnukiga, järgmisel tõusul nägin juba esimesi kummivahetajaid. Neid oli hiljem ikka kõik teeääred täis, pluss jalutajaid, kes rattaid käekõrval järgmise teeninduspunktini tüürisid. No ja nii see sõit vaikselt veeres, Harimäe magasin maha, igatahes mingit suurt tõusu ei märganud. Kui pool maad oli sõidetud, siis tekkis tunne, et täna vist saab eluga finišisse, kui 30 km veel sõita jäi, oli selge, et aeg tuleb 4:15 vähemalt, kui midagi ei juhtu. Ühel korral oleks ise ka kukkumises osalenud, aga õnneks olin esimene, kes püsti jäi ja maaslamajate vahelt läbi mahtus. Üldiselt midagi märkimisväärset ei juhtunud, sõit oli üllatavalt sõidetav ja enesetunne mõnus.

Paks tolmuahv on finišeerunud.
Pilt Internetist, autor ja allikas näha.

Lõpuaeg 4:00:49. Ei, mul ei ole kahju, et 4 tunni piir alistamata jäi :) Arvestades 2007 aasta sõitu, parandasin aega ca 1 tund ja 55 minutit. Koht 2045/3115, pulss 155/174 (nagu näha, ei võtnud viimast), keskmine kiirus 22,2 km/h. Mine tea, ehk sõidan järgmisel aastalgi pika maa läbi. Aga ei luba midagi. Võib juhtuda, et hoopis üks maraton tahab jooksmist sel ajal umbes.