Keila poolmaraton.

Eks pikka jooksu on ikka parem teha suuremas seltskonnas. Võetakse aegu, serveeritakse jooke ja kõik on nii kui peab. Välja arvatud ilm. Ma ei ole kunagi nii halva ilmaga jooksnud kui täna:) Juba autosse ronimisel said tossud märjaks, sest autot ümbritses 5 cm sügavune lomp. Keilasse jõudes oli sadu ikka veel täies hoos ja ega see järgi ei jäänud, kallas vahet pidamata. Sooja oli +17 kraadi vaid.
Kuna võistlemise vajadust ei olnud, siis alustasin rahulikult ja jooksin kella järgi, hoides pulsi sinna 150 löögi kanti.  Esimese 10 kilomeetri aeg oli 59:16 ja keskmine pulss selleks ajaks 152. Teise poole tahtsin kiiremini joosta ning 13 kilomeetri kandis tõstsin natuke tempot joostes 5:40 kanti mõned kilomeetrid. Ja kui juba jooksuks läks, siis mõtlesin viimased 5 kilomeetrit kiirendada. 17 kilomeeter oli esimene, kus pidin suu hingamiseks avama, enne sai läbi nina hakkama. Ajaks 5:15 ja tegu kõige kõige suurema tõusuga rajal. Järgmine kilomeeter 5:25, siis üheksateistkümnes 5:04, kahekümnes 4:44 ja viimased 1,1 km ajaga 4:58 (kilomeeter 4:31). Kokku kulutasin aega 1:59:43, keskmine kilomeeter 5:40 ja kogu jooksu keskmine pulss 156. Kulus 1823 kcal. Oli hea trenn ning nii head enesetunnet pole peale ühtegi poolmaratoni veel olnudki vist. Täiesti probleemivabalt sai pärast autosse ka sörgitud. Homme plaanin ka kümmekond kilomeetrit teha, aga siis juba 130 pulsiga.

- 82,5